Aegunud tarkus (töövestlused)

Lugesin miskit üleskutset töötutele blogida oma töövestlustest ja tuli samuti tahtmine meenutada. Kindlasti peab rõhutama, et kõik alljärgnev on toimunud nö headel aegadel. 
Vaid kord elus olen ma käinud töövestlustel nö töötuna. See oli päris kainestav kogemus. Olin just tulnud provintsist, kus ma olin "keegi", pealinna. Ja sain kiirelt selgeks, et oli mis oli, uues linnas algab kõik taaskord nullist.

Umbes iga kolme aasta tagant haarab mind rahutus, tööst saab siiber ja tahaks ära. Aastatega olen ma jõudnud arusaamiseni, et pole midagi halvemat paanikast. Häid tööandjaid, töökohti- kus tõepoolest tahaks töötada on Eestis tegelikult väga väga vähe. Ja mingil hetkel võibki tekkida kummaline olukord, kus selgub, et praktiliselt kõigisse normaalsetesse firmadesse oled sa juba kandideerinud. Ja mis veel piinlikum, neile ise "ei" öelnud. Karta on, et teist võimalust sulle enam ei anta... Ehk siis rahu ja 100% veendumust, et sinna kuhu kandideerid, tahad pärast ka tööle minna.

Töövestlused meeldivad mulle väga. Ma naudin tähelepanu keskmes olemist, seda, et intervjueerijad on 100% mulle pühendunud. Ilmselt esimest ja viimast korda konkreetse karjääri jooksul antakse sulle võimalus rääkida sellest, kuidas peaks ja võiks. Ja seda ma oskan hästi :) Õpetada ja targutada nimelt.
Ma tean, mida oodatakse- nad tahavad näha avatud, positiivset ja enesekindlat hoiakut ning suhtumist. Nad ootavad "õigeid" vastuseid totratele küsimustele, millele nad ise ei oskaks ilmselt vastata. Iga kord ma mõtlen, et huvitav, kas tõesti keegi kandidaatidest hakkab ka tegelikult rääkima, et ".. jaa, vaadake, ma olen tegelikult nurgasistuja. Ma ei julge avaldada oma arvamust, mulle ei meeldi muudatused...." Peab ikka pagana hea psühholoog olema, et esinemise taga tegelikku inimest näha. 
Ma ei kujuta ette inimest, kes ei suuda end selleks tunniks-kaheks, mis vestlus kestab, kokku võtta. 
Üks personalijuht suutis mind üllatada kord küsimustega a la lemmikraamat ja lemmik reisisihtkoht. Mulle, ilmselt annaks need küsimused kordades rohkem infot inimese kohta, kui küsimused a la millised on sinu tugevad küljed ja kellena näed end 10 aasta pärast.



Ma olen alati öelnud, et kahju, et ei saa töötada personaliotsingu firmade töötajatega. Nad on reeglina arukad, head kuulajad ning meeldivad inimesed. Paraku pole nendega kontakti saavutamisest suurt kasu- koos töötama pead ju tegelikult hoopis teiste inimestega.

Aastatega olen kohanud ka mõnusalt seksistliku suhtumist, a la " tööandja eelistab sellele kohale meesterahvast. Aga kuna eelnevalt on seal töötanud 2 meest, kes kumbki pidas vastu aasta, siis palusime tööandjalt võimaluse kutsuda konkursile ka mõne naisterahva..." 

Elutarkus on õpetanud, et kõige olulisem uue töökoha juures on see, mida sa tegelikult ei näe. Palk, tingimused ja kõik muu annab kokku leppida- aga millised on inimestevahelised suhted- seda saad teada alles siis, kui oled kohal. Selle tarkuse põhjal olen viimastel kordadel üritanud vestlust ise juhtida ja rohkem küsida, uurida- mitte küll, mis on su lemmikvärv- aga teatud asju hinnates võrrelda, kas meie maitsed ja elust arusaamised haakuvad. 

Naljakas on alati ju ka see koht, kus küsitakse sinu soovide kohta. Näiteks tean ma nüüd küsida, kas mu töökoht on loomuliku valgustusega. Kus ja kas te söömas käite. Aga need teadmised on tulnud paraku läbi kurbade kogemuste:)


Üks huvitav paradoks kaasneb selle teemaga veel. On olnud suurfirmasid, kus peale pooletunnist vestlust öeldakse mulle- tule tööle. Ja siis mõned pisemad, kus läbid sada vooru. Rühmatööd ja kodutööd. Grupi- ja individuaalvestlused. Ning mõned kuud hiljem loed taas selle firma tööpakkumiskuulutust.


Tänases situatsioonis on see ilmselt kohatu targutamine, aga üks mida vestlustel meeles tuleb hoida- töösuhe on kahepoolne suhe. Pole mõtet tükkida tööle firmasse kuhu sa ei sobi ning kellele sa ei meeldi. Sümpaatia peab olema vastastikune. Ma ei saa küll mitte kunagi teada, mis oleks olnud siis kui... aga senised valikud on end õigustanud. Mul on töökohtadega meeletult vedanud. See, et ma neis kaua töötada ei jaksa on minu probleem ja hoopis teine teema.


Ma soovin kõigile, kes täna tööd otsivad, edu.