Meie teame, mis on sulle hea

Kuna Euroopal ei lähe hästi, siis on taaskord päevakorras nn "tervisemaksud".

Näiteks Taani arutab "rasvamaksu", millega loodetakse saada kuni miljard Taani krooni 2010 aastal riigieelarvesse lisaks. Maks tahetakse kehtestada taimsetele õlidele ning piimatoodetele.

Soome valitsus arutab maksu kehtestamist karastusjookidele ja maiustustele. Samuti on suhkrumaks arutusel Norras.

Nagu ikka on asjadel kaks poolt. Ühelt poolt on kõik ju ilus ja kena. Liigne suhkru- ja rasvatarbimine ning ülekaal on täiesti kindlasti suur ning aktuaalne probleem. Rahvas on loll (?) ja nagu positiivsed(?) kogemused alkoholi ning tubakaga on näidanud, siis raha paneb mõtlema ja eelistusi-valikuid muutma küll. Üle poolte inimestest vastab küsitlustes täiesti ausalt, et nad kunagi ei loe, mis pakendil kirjas. Kui n-ö halbade toiduainete hindu tõsta, siis avaldab see kindlasti mõju. 
Ja vaieldamatult on kordades kergem keelustada- maksustada kui ennetada. Kulutada ressursse selleks, et rahvas rohkem liiguks ning sööks tasakaalukalt- see on kallis ja raske töö.

Aga. Eestis on viimaste uuringute järgi juba üle 70% inimesi, kelle esimeseks ostukriteeriumiks on toote hind. Kui täna on nn pahad tooted reeglina soodsamad, siis maksu lisandumisel hakkaksid nad konkureerima nn head toiduainetega, mistõttu on karta, et paljude inimeste toidulaud jääb lihtsalt mõnede toiduainete kõrge hinna tõttu vaesemaks.

Ma ise pole suur šokolaadisõber ja seetõttu ei kujuta päris hästi ette, et kas tekivad "salakommid" ja "salavõi" . Et kui täna ahistavad trendivanemad oma lapsi sussi sisse porgandeid ja rosinaid puistates, siis varsti on vastupidi- lasteaias saab tegijaks see, kellele päkapikk jaksas kommi hankida?

Maksu plaanivate riikide naaberriigid võivad rõõmustada, vähemalt piirialadel toovad riigikassasse lisatulu "šokolaadi- ja kartulikrõpsuturistid"?...  

Huvitav oleks muidugi fantaseerida teemal, et kui nö legaalsed rahustid- sokolaad, alkohol, piimarasvad muudetakse luksuseks, millised saavad olema alternatiivid? 

Minust ei saa kunagi poliitikut, sest mul lihtsalt puudub must-valge mõtlemine. Hiljuti kohtusin norrakatega ning mind tõsiselt šokeeris, kui kitsalt inimesed maailma ikkagi vaatavad. Alustuseks osutus kohatuks muidugi minu iroonia kui kohvilauas "Kas kõik on diabeedikud?", imestusele  vaatamata suhkru asemel suhkruasendajat kohvisse kallati. Pole oluline, et tootes on kaaliumsorbaat, lai valik sünteetilisi toiduvärve, aspartaami ja peoga ksülitooli. Oluline, et seal poleks suhkrut. Sest sel aastal tapab suhkur.

Eriti käib mulle vastu toiduainete liigitamine headeks ja halbadeks. Et koorejäätis on paha (rasvane!) ja taimerasvadessert hea? Et kodustehtud suhkruga jõhvikamorss on paha aga naatriumtsüklamaadi, atsesulfaam K ja aspartaamiga populaarne karastusjook hea? Ja soolakurk ning- heeringas on puhta mürgid (sool)? Ja miks rapsi- ja oliivikasvatajad ning suhkruasendajate tootjad saavad eelise suhkruroo ja- peedikasvatajate ning piimatootjate ees? Ja miks ainult sahharoos maksustada. Ka liigne puuviljade söömine ei tee head. 

Kas inimene suudab ise teha valikuid või peab need valikud tegema inimese eest riik? Kui inimesel on õigus osta oma raha eest ning teha ise valikuid, kas sellega siis ei kaasne ka kohutust ja vastutust uurida pakendeid ning tarbida mõistlikult?

Hiljutised steitmendid selle kohta, kuidas Eesti toiduainetööstused on kräppi tootvad keemiavabrikud ning hea ja õige on vaid kodustehtud leib, muudavad ettevaatlikuks. Ja kuna antud teemat propageerivad daamid on sõbrannad ning seotud parteiga, mis hädasti vajab valimisteks head demagoogilist sõnumit ja ega riigieelarves ka raha kunagi üle pole, siis ei imesta, et see teema ka Eestis aktuaalseks tõuseb. 

Eelnev jutt ei käinud vaid mahetoodete kohta, aga näiteks: tänane mahekaupade turuosa on 0,5%. Kas on eetiline kirjutada seaduseks ühe pisikese kildkonna inimeste elustiil kui meil on 100 000 töötut, kes murravad iga päev pead selle üle, mida lastele lauale panna? Kas riik peab inimeste eest otsustama, millised on "õiged" toiduained?