Postituse kommentaarid panid mind tundma läbikukkujana, luuserina. Kui õiglasemate töötingimuste saamine ja enesekehtestamine on ju ometi imelihtne. Siis mina ei oska. Ei suuda. Ei saa hakkama.
Teoorias olen ma tugev: läbinud hulga läbirääkimiskoolitusi, lugenud sadu abiraamatuid, mulle on pea pool elu makstud palka rääkimisoskuse eest. Aga, näe ei õnnestu. Mulle tuleb meelde, noorena kui igasugu suhtemudru oli oluline, siis üritasin pereliikmetega nn õpiku järgi suhelda. Teate küll: ajastus, minasõnumid, ühisosa, kasu.. blablabla. Hiljemalt teisel minutil ajas see hüsteeriliselt naerma. (Mis samas oli hea, kuna võttis olukorralt pinge ja pidulikkuse). Sa oled kes oled ja ei saa olla keegi teine.
No millised võiks olla võimalikud stsenaariumid? Kõige lihtsam: minema minna. Või siis passiivagressiivne- ähvardada minna. Lootuses, et oled nii väärtuslik, et lõpuks võetakse appikarjet kuulda.
Aga oletagem siis, et saad juhi laua taha. Eesmärk on väiksem koormus. Suures firmas on variant, et töö on võimalik ümber korraldada, delegeerida. Raskuspunktiks jääks siis sama palgataseme säilimine. Kolleegid, kes nüüdsest peavad sama palga eest tegema rohkem, on ilmselt vihased.. aga üldiselt lahendatav.
Aga kui pole kellelegi delegeerida? Sa tead ettevõtte olukorda. Tead, et töötajaid juurde võtta ei saa. Ma ise olen teiselpoool lauda murelikult kaasa noogutanud, võimetu pakkuma ühtegi lahendust.
Poole kohaga leping? Kui tegu pole just tükitööga, siis kõige halvem variant. Elu on sada korda näidanud, et töö hulk jääb samaks.. aga palk on nüüd poole väiksem.
Nn. Itaalia streik? Kell viis kukub pastakas käest. Mis viib selleni, et tegeled ainult tulekahjudega.
Kõigil, kes kirjutasid- meilt võetakse palju, sest me ise laseme. On õigus. Jah, me oleme ise süüdi. Miks? Ma usun, et motiivid on erinevad. Näiteks kontrollivajadus (ise tehtud jne), või vajadus kuuluda (olen oluline, oman infot ja mõju), või kohusetunne (kuidas ma ei aita, kui vajatakse abi), või algne uudishimu- nii põnev on, või isikuomadused- oledki kiirem, efektiivsem, või eneseväärikus- kui luban, siis teen või auahnus, või... seda nimekirja võib lõputult jätkata. Süü. Ma ei tee kaste, pole hunnikut ette näidata. Äkki oled ikka ise laisk ja vana ja..
Mida siis ette võtta. Õige vastus on loomulikult- mitte hoolida, See, kuidas tööd saavad tehtud, pole sinu mure. Teha täpselt ametijuhendi järgi. Ok, viisakas on sellest teada anda. Ja kui oled ise lolli peaga kolmele ametijuhendile alla kirjutanud, siis..vt. postituse algus.
Lühidalt. Mina ei oska siit välja pääseda. Ülemus pole mu sõber. Kindlasti ei hakka ma talle südant puistama. Talle ei piisa- tead, mul on niii raske. Vaja on plaani.
Ma ei jaksa nii palju. Ma mõtlen selle üle, vastab ta. Tean ja seetõttu ennetades lepime kokku järgmise kohtumise, mis ajaks on ta"mõelnud". Ilmselgelt tal lahendust pole. Tööta efektiivsemalt, nagu ütles mu rootslasest ülemus kunagi. Kui ma ära lähen, võtad minu asemele 3- 10 inimest. Nagu senine ajalugu on näidanud.
Erinevalt paarist tuttavast pole mul julgust hüpata tundmatusse. Ju siis pole veel liiga halvasti.
Ehk siis. Kuidas mitte olla mina ise.
Ps. Kuidas selle nn google abi maha saab. Ma hakkasin praegu mõtlema, et äkki poleks üldse tohtinud viidata või kuidas praegu asi käib.. ja siis tekitas ai veel mingi lingi.. oehh. Raske on loll olla
Paljud, ei pigem kõik oleme teoorias tugevad (vähemalt enda arvates) aga teooria praktikasse ülekandmises nõrgad.
VastaKustutaLahendus on tõepoolest "MITTE HOOLIMINE" - seda saad lubada alati kui tegu pole enda firmaga. Ehk siis tegevuse otsustamisel tuleb panna külmalt plussid ja miinused kaalu peale.
Kumb on tähtsam, sinu või firma heaolu?
Mitte hoolimine e silent quitting - ei ole päris nii, et võtsin otsuse vastu ja nüüd on kõik nagu oleks tule lülitist klõps kinni pannud; ilmselt on see paljuski loomuomadustes kinni. + samane tulekahjude oht.
VastaKustutaPeas keerleb ütlus "iga puhkus ja vaba päev saab karistatud...".
Jube lihtne on loogika, et tööandjat ei saa mõista piirini, kust unustad mõista iseennast ja tööandja suutmatus tööd korraldada/palgata ei olegi sinu probleem, sa ei saa seda lahendada. Reaalsuses on raskem.
Aga tundmatusse hüpata on parem kui sinna kukkuda.
Jaa. Ma mõtlen tööl iga jumala päev, kuidas ma kirjutan selle kirja, mida ma mitte kunagi ei kirjuta, kuidas ma pean selle vestluse, mida ma mitte kunagi ei pea. Sest ma tean, et sellel poleks mõtet, seega mul hetkel ongi nii suva, et ma lihtsalt ei hooli enam. Panengi kella pealt arvuti kinni, ei kontrolli asju üle jne. Ja mulle öeldi aastaid tagasi, et miks ma seda teen, kui kedagi teist ei huvita. Praeguseks olen aru saanud, et neil oli õigus, aga ega see hea tunne ei ole. Ma nagu ikka tahaks hoolida. Aga kui ma tõesti ainus olen ja keegi tähelegi ei pane? Ma olen ilmselt see, kes lõpuks tundmatusse kukub.
VastaKustutaKas seda googlet ei saa maha lihtsalt nii, et klikid uuesti selle ikoonil? Aga see kehtib tõesti vist ainult uute postituste puhul, vanadel enam maha ei saa.
Küsin: Miks see hea tunne ei ole, kui paned kella pealt arvuti kinni? Kas pead enda asju üle kontrollima? Või teiste tehtud asju üle kontrollima? Kui teiste - siis miks nad ei tee asju selliselt, et need saab töösse rakendada, ilma, et üle kontrolliksid? Mulle tundub, et tööprotsess lohiseb ja inimesed on harjunud, tegema "üle jala", sest keegi ju klaarib selle jama ära. Küsimus on piiride seadmises ja enda väärtustamises.
KustutaTeiste asju kontrollin, sest ma olen kvaliteedikontroll ja ega keegi ei tee üle jala, inimesed lihtsalt teevad vigu ja sinna pole parata. Tulemus saab parem, kui ma kontrollin. Lihtsalt mul on tunne, et keegi ei hinda seda väga. Varem hullult põdesin iga läbi läinud viga, sest eks neid ka ikka juhtub, me oleme inimesed mitte masinad. Nüüd tõesti vaatan, et tööpäev saab kohe läbi, seda tulpa enam ei jõua kontrollida, läheb nagu läheb. Ses mõttes pole hea tunne. Muidu olen nõus, et ongi normaalne kella pealt arvuti kinni panna.
KustutaAitäh vastuse eest! Kvaliteedikontroll - on vägagi väärtuslik töö. Oled mõelnud, et kuidas Sinu töö aitab kaasa parema tulemuse saavutamisele, et mis on Sinu roll selles? Ehk mis jääb seeläbi juhtumata, mingi suurem "pauk" toimumata või suureneb klientide rahulolu? Nendest õnnestumistest tuleb rääkida, kui ei räägi, ei saa teada, miks sinu töö on oluline ja kuidas inimesed saavad teada, et mis vead juhtusid ja kuidas nad saavad järgmine kord neist hoiduda. Vahel on vaja lihtsalt rohkem nähtavust ja selgitustööd.
KustutaPS! olen juhtinud kvaliteedikontrolli osakonda - seega tean, et suhtumise muutus - ja uus lähenemine - toob wau hetke ja arusaamise töötajatele.
Kahjuks mul pole kellegagi sellest rääkida, ülemusi nägin viimati mitu aastat tagasi ja nende tagasiside piirdub sellega, et "me väga hindame su tööd, aga äkki saaks ikka veel kuskilt kokku hoida ja muidugimõista saame aru, kui tahad lahkuda".
KustutaNii hirmus, et mul on tunne, et saan sinust liigagi täpselt aru. Palun vabandust, et sama pasunat puhun (mina! mina! mina!) mida juba paaris kohas teha olen jõudnud, aga ise sain aru, et asjad on hullusti kui käeluu murru peale südamest ja siiralt rõõmustasin. Perversne, nagu W õigesti defineeris.
VastaKustutaTemal oli muidugi hullem, kuigi see pole võistlus, aga ta valis lõpuks õigesti. Oleks meil kõigil julgust õigesti valida.
Saame kokku, aitan Sul leida selle vajaliku ressursi ja tegevusplaani, millega teele minna ja asjad enda jaoks õigesse perspektiivi seada. Sa tead - minu uks on alati lahti ja oskusi/kogemusi on piisavalt kogunenud, et nügida sind tegema esimene samm, oma enese heaolu suunas.
VastaKustutaSiinkohal jagan enda kui "eks-juhi" kogemust kuidas kommunikeerida piiride seadmist: "See töömaht ei ole mulle selles formaadis jätkusuutlik. Jätkamise eelduseks on ...siia kirjuta nüüd tingimused ehk mis on ootus.“
KustutaKuidas kehtestada ajalist piiri: "Ma töötan selles režiimis kuni ... kuupäev/kuu.... Sealt edasi lepime kokku uue tegevuskava-tegutsemisprotsessi" Sellisel juhul ei ole sa lõputu ootaja, vaid kehtestad taaskord raami - ja vastutus läheb paika.
Kui on mitu valikut, tee ettepanek, et mitte üksi istuda ja mõelda probleemide kuhja otsas, usu, need kuhjuvad ja lõpuks kaob fookus ja tegeled igapäevaste tulekahjudega. Lepi juhiga kokku jutuajamine ja pane lauale ettepanekud, erinevad variandid, näiteks: X (loetelu) tööd jäävad tegemata. Y - teeb midagi, mis tegelikult peaks olema Z-tööülesanne või tuleb mingi funktsioon/tööülesanne liigutada hoopis W'le. Nüüd on otsustamise koht, kuidas edasi. Ehk vastutus läheb sinna, kus see peab olema - juhi lauale. Tema kohustus, tema ahv ja istub tema õlal see ahv.
Kõige lihtsam on mõelda läbi. Mina kirjutasin endale stsenaariumi, et püsida rajal ja mitte kalduda teemast korvale. Algus on alati keeruline, ent eesmärk on ju selgus ja sinu enda heaolu.
Üks mõte veel: Loobu mõtteviisist "Ma olen tubli" ja asenda see mõtteviisiga: "Saan aru, miks olen seda siiani nii teinud". Tundub nagu väike asi, ent mõtteviisi mustri häkkimine on muutuse aluseks ;)
Ok, lõpetan nüüd - kui on huvi, siis tead, kuhu kirjutada-helistada. Aitan ja nügin. Usu, see on võimalik. Ütlen nagu ütles J.A. Kiir filmis "Suvi" J. Tootsile, kui see sauna ees nurkalt istus ja mõtiskles Teele ja Arno suhte üle: "Sa vaata mind, ma lõin lihtsalt käega. Las minna!".
Väga asjalik praktiline juhend. Olen seda ise kasutanud kui vaja. Alluvana on hea mõte juhile koos probleemiga ka endale sobiv vastus ümbernurga ette sööta, nii et ta saab seda enda lahendusena sulle tagasi pakkuda ;) Social Engineering on päriselus kasulik oskus.
KustutaMõnikord tuleb ka siiski vastu võtta otsus, et tervis on kallim kui raha ja leppida palgataseme vähenemisega koos koormuse vähenemisega - aga ainult sel juhul, kui praegune palga ja koormuse vastavus on õiglane.
VastaKustutaMiks osakoormusega töö ei ole lahendus? Mul on nii sõpru kui kolleege, kes on sellele lahendusele jõudnud. Reedeti ei tööta, ongi üks päev ilma arvuti ja töötelefoni ja koosolekute ja kontorita.
VastaKustutaMa ei tea, kas IT töö on "tükitöö". Sa ikkagi vastutad mingi valdkonna eest, olgu see siis projektijuhtimine või andmebaasi haldus või uue mobiilirakenduse testimine. Aga sinu poolt ettevõttele antud töötunnid lihtsalt ongi ühe või kahe päeva võrra nädalas väiksemad.
See on see "viielise tüdruku sündroom". Ei lenda see maailm õhku, kui sa kõiki oma asju tänaseks valmis ei saa. Ja kui mingi tähtaeg läheneb, siis ei võta vahele mingeid teisi "väga olulisi" asju. Las teised ka töötavad või peab ülemus aru saama, et olemasolevast ressursist ei piisa
VastaKustuta"Võetakse nii palju kui ise laseme" on ka kahe otsaga teema. Paljud meist kannatavad näiteks veidrate "fetišite" käes, näiteks eelistavad omada kodus elektrit, külmikus toitu või on lausa lapse või mitu soetanud. Nind seega poole väiksem koormus koos poole väiksema palgaga ei ole eriti tehtav variant. Paljudel paraku ei ole soovitustest hoolimata poole aasta sissetulekui meelerahufondis, laenuta kodu või mitme inimese jagu teenivat kaaslast.
VastaKustutaLäbipõlemine paraku on raske ja karm teema, olukorra muutmiseks ON vaja kardinaalset pööret aga arvete maksmiseks on vaja sissetulekut. Nokk kinni, saba lahti...
ma lugesin seda "võetakse nii palju, kui ise laseme" pigem selles võtmes, et salamisi on turjale kogunenud rohkem vastutust ja ülesandeid, ilma et positsioon ja palk oleks tõusnud. Rohkem tööd ilma rohkema rahata. Ja küsimus siis selles, kuidas saada tagasi selle mahu juurde, mille kohta tegelikult leping on sõlmitud ja mille eest raha saadakse.
KustutaPoole kohaga või muu suurusega osakoormusega töötamise taga on kahepoolne kokkulepe. Kui tööandja pole nõus või juhtub nii nagu kirjeldatud: pool kohta, täis töö, siis peaks töökohta vahetama. Totaalne elupööre, mis ei pruugi olukorda üldse parandada.
VastaKustutaEi oska teile st kommentaaridele midagi vastatagi.
VastaKustutaTükitöö all pean ma silmas selgelt mõõdetavat tööd a la " Kaeva siit lõunani" :) Väga raske on poole kohaga teha sellist, kus sinuga suhtlevad läbi erinevate kanalite paljud inimesed. Mul pole kogu mu elu jooksul olnud mitte ühtegi meili/telefonivaba puhkust. Vanasti sai vähemalt välismaal rahu :)
Nõuanded kuidas suhelda juhiga on kulda väärt, aga paraku me saame muuta ainult üht inimest- iseennast.
Alan Rein on kirjutanud " .. lisaks kuuluvad läbipõlemise juurde: 1. ebarealistlikud ootused/tähtajad; 2. Tunnustuse puudumine/nappus; 3. ja sõltuvalt asjaoludest muud juhtimisvead nagu toksilisus, autonoomia puudumine jne. ...../../ Alati ei " tapa" mitte töömaht/intensiivsus vaid stress, eesmärgi puudumine, ülekohus ja selle all kannatamine".
Kas elu on liiga väärtuslik, et töö pärast surra või liiga väärtuslik, et öelda ei pakutavatele võimalusele, väljakutsetele, enesearengule, on mõtteviisi küsimus.
Muudatuste tegemine on raske, aga võimalik. Vt nt inspireerivad lood Morgielt ja Ritikult. Eelduseks on nii see, mis Nell kirjutas- ressursid. Aga ka see, et tead, mida sa tahad. Te kõik võite võtta ühe kommi ning endale tunnustava pai teha. te teate, mida te tahate.
Minusugused lähevad pensionile tõdemusega, et elasin terve elu teadmata, kelleks tahan saada...:)
Ja tsiteerides Carrolli- Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale.. :)
"Kelleks ma tahan saada" vs "mida ma (elult) tahan" (ja kas/kuidas neid on võimalik ühildada) ... päris ränk lõpukirjandi teema oleks.
KustutaJa iga 10 a tagant uuesti kirjutada, siis juba enda huvides.
Kaamose pool keegi juba mainis, et saab võtta läbipõlemise diagnoosiga mitmeks kuuks haiguslehe. Ka üks mu tuttav kukkus kunagi niiviisi haiguslehele. See tähendab väikest sissetuleku langust, aga vähem kui poole koha peale minnes ja ilma, et peaks üldse tööd tegema. Kui hästi läheb, õpivad töö juures teised siis ka vastutust enda peale võtma ja tagasi tulles on mõistlikum olukord. Või ülemus õpib paremini väärtustama ja on nõus pakkuma mõistlikumaid tingimusi, et sa suudaks ikkagi tööl olla, mitte haiguslehel.
VastaKustuta"Sa oled kes oled ja ei saa olla keegi teine."---ütlevad ka neuroloogia-raamatud.
VastaKustuta