Ma saan kohevarsti 55. Vanasti läksid naised ses vanuses pensionile, seega ma vist võin rääkida eakate ja eelpensionäride nimel.
Jah, vanus on number.
Numbrist olulisem on enesekindlus ja välimus (soovitus: ETVs oli Saksa film Imeilus). Välimus siis mõistes, et sa ei haise ja niimoodi. Sest evolutsiooniliselt me armastame tugevust. Hakkamasaamist. Muu kõik on sama- igas vanuses on tervemaid, haigemaid, aktiivsemaid ja passiivsemaid. Igal vanusel on oma plussid ja miinused.
See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest. On nii ja on naa näiteid. Ja tänapäeval tegelikult pole vahet. Loomulikult, igal ühel on oma stiil ja nägu. Aga me kõik käime tänapäeval igas vanuses ühtemoodi riides, meil on sarnased soengud, prilliraamid...
Meil on erinevad ainult ... prillitüübid. Ja gravitatsioon. Vanema inimese nägu ja vahel ka keha pole enam nii prink ja see reedab. Kuigi, tänapäeval on sagedamini nii, et kortsud on noortel ja vanad on siledaks tõmmatud (haa..). Ja ehk vahest on ka prioriteedid elus erinevad. Kuid ka see ei tarvitse olla reegel.
Pange tähele, et meie maailma valitsevad praegu vanurid. Ätid. Ja 62 aastame Tom Cruise tuleb ilma balloonita allvelaevast pinnale ning turnib õhus lennukite vahel, et päästa maailm (#missionimpossible).
Ehk siis erinevusi on väga vähe. (Sinu iseloom on sinu saatus. Sinu nägu on sinu iseloom. Ja sinu nägu on sinu geenid. Ehk siis, sinu geenid on sinu iseloom ja saatus. Kas selles võrrandis on üleüldse kohta, et me saame oma saatust ja iseloomu ja kortsude teket muuta? Tegelikult me muutume. Ma lugesin selle postituse tarbeks oma vanu kirjutisi. Need oleks nagu kellegi täiesti teise inimese kirjutatud. Ja kopeerisin häbitult mõned lõigud siia. Te nagunii ei mäleta:))
Ja ometi see ainus erinevus, sinu nägu, tekitab teatud barjääri. Ja üldjuhul alt ülespoole. ise, vanana, vanemana, sa ei taju, et oled 20, 25, 30 aastat vanem. Sa mõtled, käitud, räägid, oled ikka nii nagu kogu aeg oled seda teinud.
Mistõttu, minu meelest on selle teema puhul kõige keerulisem rollide üleminek. Alguses on su laps väike ja sa ei saa aru, kuidas ta ei saa aru. Kuidas ei oska ja ei saa hakkama. Aitad siis. Ning ühel päeval, hopsti, selgub et sa alahindad. Ta oskab ja suudab ja saab ja sa oled jalus ja tüütu ja segad. Ning siis saabub päev, kui su laps on sinust targem. Või, Olgu. Sama tark kui sina. See ongi ilmselt kõige parem aeg elus. Sa ei vastuta . Ning järgmisel päeval on su laps sinust kordades targem, väledam ja nüüd on tema see, kes kritiseerib sinu eluvalikuid. Ütleb kuidas peab. Ning pole välistatud, et paneb lõpus sind ka riidesse, toidab või paneb su mujale. Ära.
Raamatute hooldekodud/pansionaadid on imetoredad.
Kui ma loen sotsiaalmeediast, kuidas pensionile minevad staarid räägivad, et nüüd lõpuks kolivad maale. Tahaksin nutta ja naerda. Nutta kadedusest ja naerda kahjurõõmust. Ma ei tea, kas kogu elu peab olema valmistumine. Või millisest vanusest sa peaksid hakkama vaatama, et pääsed õue ja tagasi, et lähedal on perearst ja pood ning keegi, kellele saab võtmed usaldada. Et poleks sunnitud füüsilist koormust. Ja kas sinu pangaarvel on raha, et oma vanemate eest teenused kinni maksta. Või ei pea valmistuma, sest tegelikult võib minna ka täiesti teisiti.
Ma ikka ja jälle imestan, kui keegi hakkab naiivselt rääkima, kuidas ta vanainimesena läheb eest ära kuhugi vanurite kommuuni. Okei. Aga miks sa kohe praegu ja täna ei lähe? Millal see piir on, kui sulged ukse ja oled ametlikult vana ja ühiskonnas üleliigne. 65? 75? 85? Mis sa arvad, mis nende paarikümne aastaga nii oluliselt muutub.
Sul on endiselt oma kodu, oma luba, rutiinid, reeglid, vabadus. Oma suhtlusringkond ja sotsiaalne võrgustik. Sa saad elada oma kodus ja suhelda tuttavate endaealistega. Miks peaksid sa ühel suvalisel päeval kolima võõrasse kohta et suhelda võõraste omaealistega?
Ma arvutasin, et mu vanemad on minu eluajal kolinud 7 korda. Kokku 3 linna. Kas nad peaksid veelkord kolima? Et minul oleks mugav? Et neil oleks mugav?
Ehk siis. Sa ei vaja ju abi ja elumuutust enne, kui on probleem. Probleem, et sa ei saa endaga hakkama ja lähedased ei suuda samuti selle koormusega hakkama saada. Ja selles olukorras pole vanadekodu/pansionaat/ hooldushaigla/hospiits enam lõbus seltsimaja, vaid valmistumine surmaks.
Nende raamatute üheks läbivaks teemaks on vanurite nn seltskonda toomine. Okei, ma saan aru teemast. Sa oled käinud tööl, kuulunud kuhugi. Nüüd jääd koju, peret pole/kaugel ning tunned end üksi.
Tegevust, vähemalt Tallinnas ju jagub- huviringid, tööampsud, vabatahtlik tegevus. See ei ole ju probleem. Probleem on seltskonda sulandumine, kuulumine. Ja vahel füüsiline ligipääsetavus. Või ei?Ma ei väsi kordamast. Selleks, et sinust saaks tore ja aktiivne ja ilus vanainimene, eeldab, et sa olid tore, aktiivne ja ilus noor. Ja keskealine. Sest me ei muutu. Pigem vastupidi. Isolatsioonis unustad suhtlemisreegid. Rutiin muutub järjest olulisemaks, sest annab turvatunde. Ning iga muutus tekitab stressi. Mul on siin grupikene noori, kes ei tule, sest " ei tunne mitte kedagi". Ma mõistan seda. Sest valitud üksindus on iga kell parem, kui seltskonnas olles üksildus.
Nii et minu jaoks on see äärmiselt naiivne, et mitmeid aastaid üksinda kodus olnud eakad tulevad järsku nt ühislõunasöögile Ja tunnevad end seal väga hästi.
Aga ehk ma eksin ja pead astuma üle tahtest ja sundima, sest tegelikult ta ju tahab, aga ei viitsi.
Või on sel üksiolemisel põhjus. Et sul ongi surmahirm, väsimus, minnalaskmine. Siit ja sealt valutab. Hästi ei kuule ja silmad väsivad. Ja sa ei tahagi mitte midagi. Ja kõik need (meedia/raamatu) positiivsed näited on anomaalia ja erandid.
Kui oled vana, siis tahadki rahus.. telekat vaadata.
Toriseja raamatut soovitan, kes lugenud pole. Mulle meeldib end pidada liberaaliks, aga lugedes sain aru, kui konservatiiv ma tegelikult olen. No päriselt, miks muuta seda, mis toimib. Ja kuidas nad ikka aru ei saa, et oli ka enne hästi. Näiteks. Meil siin ehitatakse lasteaeda. St vana maja tõmmati maha ja peale ehitatakse uus. Maja on suht valmis, praegu tehakse õue korda. Ja ma pakun, et umbes 60% pinnast on kivi. Lasteaias. Kõrvalolevates, vanades on kivi vaid välisukseni ja sööklani. Muu on muru. Noorem inimene kehitaks ilmselt õlgu, aga vanem proua minus vangutab pead ja tahaks kohe kusagile kirjutada :)
Mõned tsitaadid:
(2) Ema on tegusõna, mitte nimisõna
(2) Eilne päev on ajalugu, homne päev on salalugu, tänane on kingitus
(3) Milline idülliline arvamus, et vanainimesed vaatavad oma elule tagasi enamasti harmooniatunde ja heldimusega. Meie vanadekodu asukaid jälgides tuleb täheldada, et olukord on vastupidi.
hooldekodu:(3) Tavatähenduses peab üksikvangistuseks olema sooritanud vähemalt topeltmõrva, aga meie puhul piisab märkusest, et see on meie endi huvides.
(4) Kui vanadus oleks mõnus, ei tahaks keegi, et see lõpeks. Aga see on üsna ränk ja teeb elu vähem ahvatlevaks. Vanadus leiutatigi selleks, et inimene suudaks elust lahti lasta
* 1. Kyrö, Kõike head, Toriseja
2. Pooley Tõeprojekt
3. Groen Rõõmsal meelel lõpusirgele
4. Grimaldi Küll sa suuremana aru saad
Ei saa mitte vaiki olla...mulle tundub, et Eestis püütakse vanemaealisi liialt suruda kasti "vanad". Samas vajab inimene enda ümber erinevaid eagruppe, mida ühendab sarnane huvi või tegevus. See aitab püsida elurõõmul ja tegevuslustil (muidugi eeldusel, et saab kodust välja).
VastaKustutaPaar aastat tagasi käisin Tallinna ühes Pensionäride Päevakeskuses. Tegime kaasa erinevad tegevused ja osalesime ringides. Igati vahva päev ja huvitavad tegevused, millest saime osa võtta. Näiteks naiste tantsuring (naised vanuses 75+ kuni 83+ - vitaalsed ja elurõõmsad prouad, kes üksikuks jäänud). Tekkis elav keskustele osalejate ja tudengite vahel...tuli välja, et ringi oodatakse liituma uusi liikmeid, kuid uued käivad 3-4 korda ja loobuvad. Selgus ka põhjus: tuumikrühm on koos tantsinud ja selgeks õppinud tantsud 7-8 aasta jooksul, kuid uued tulijad ei tea samme, kuid juhendaja ootus on, et saaks kiiresti selgeks ja siis vadi-vudi-vidi esinema. Vanemad olijad on nõutud. Küsisime, et kui kaua neil läheb ühe tantsu (juhendaja enda väljamõeldud) õppimiseks ja selgus, et läheb 8-10 kuud, ent kuna nemad on juba pikemalt tantsinud, siis meelespeade tants ja karikakra noppimise tants on neil peas...ja uue tantsu õppimise vahepeal saavad vanu rütme harjutada. Juhendaja aga on kärsitu ja kui sul on rühmas täiesti uued ja vanad olijad, pead erinevustega arvestama. Puhas metoodika! Uued tunnevad end ebamugavalt ja lahkuvad ning järelekasvu ei tule. Pean tunnistama, et mul endal küll sammud kõik meelde ei jäänud, kuid prouad olid väga varmad juhendama ja hästi kannatlikud.
Kuhu tahan jõuda, kui need tegevused on mõeldud vanemaealistele, siis ma tahaks mõnest toredast hobitegevusest osavõtta, kuid tööl käiva inimesena, ei saa kuidagi minna kell 10:00 või 13:00 algavasse ringi. Seega jääbki üle kastistamine eagrupi põhiselt. Näiteks jooga ja lihasvõimlemine on tore tegevus ka 45+ vanuses inimestele, kuid jah, kella-aeg.
Kui inimesel on erinevas vanuses tuttavaid, keda seob ühine huvi, siis tekib rohkem läbikäimist ja ollakse paremini kursis maailmaasjadega.
Mis puudutab meesterahvaid, siis neid nägime ka - 2 mälumängus ja 1 joogas ja 1 meisterdamises (selle kohta ütles mees ise, et talle väga meeldis kui Tallinna koolinoored (3, 4-6 klass) käisid külas ja ta sai neile oma oskuste põhjal uusi asju õpetada, tundis end vajalikuna ja väärtustanu. Ehk inimesed tahavad olla vajalikud, et nad lähevad korda, neist peetakse lugu ja nad saavad oma kogemusi edasi anda. On vaja tekitada rohkem kokkupuute punkte.
Paar aastat tagasi viisin läbi uuringu inimeste hulgas, kelle vanus algab 50+ ja kes ei ole veel töö elust eemaldunud, et uurida, kuidas nad valmistuvad pensioniks ja kuidas näevad end vanemas eas - ja 80% soovisid olla aktiivsed ja vajalikud ning olid valmis oma teadmisi/oskusi jagama (tasuta) noorematega, et tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
Pikk kommentaar...teema südamelähedane ja võiks veel rääkida Soome näitel - vanemaealiste tegevuste juhendamisest ja ühiskonda kaasamisest, kuid siis hakkab juba esseed meenutama.
See tantsuklubi näide on VÄGA hea!. Seda peaks koolides õpetama. Oleks rohkem õnnelikke inimesi
KustutaVananemisest ja oma plaanidest pensionieaks võiksin jäädagi laterdama, ma parem ei hakka võõrast kommentaariumi täis kirjutama, aga seda küll, et Eestis on rohkem suhtumist, et üle viiekümne, hakka endale vast mulda peale kraapima. Niipalju siiski, sarjast "aga mul on nii", et vahepeal plaanisin õppida joogainstruktoriks, siis matsin plaani maha, sest tundus, et iga teine keskealine naine kavatseb seda teha, aga pärast joogaretriiti Portugalis kaevasin jälle üles ja registreerusin ja septembrist alustan. Minust saab kunagi, võib-olla, eeldusel, et olen hea tervise juures penskar (aga vanemate järgi peaks geneetiline pagas lubama), rändav joogainstruktor mõnes soojas kohas, hetkel tundub et Portugali lõunarannikul, klientideks on kesk- ja vanemaealsed inimesed, keskendun pigem rahulikule ja venivale, yin-jooga, taastava ja muule sarnasele. Painduvusele. Pärast põhikursust võtan eraldi anatoomia juurde, et teaks täpselt, millla mida võib ja millal mitte. Käin siin-seal retriitidel joogatunde pakkumas. Võib-olla koostöös kellegagi. Ja sis tahtsin veel öelda, et oma ema (90) pealt näen, et vanainimest ei ole mõtet sundida midagi tegema, kui ta ei taha. Kui inmene on juba sinnamaani elanud, siis on tal igati õigus mitte tahta, kuigi teistele tundub, et ta peaks rohkem väljas käima ja asju tegema. Ma ka pärast isa surma muudkui tahtsin teda välja tassida, aga sain peagi aru, et ta ei taha kogu aeg. Jällegi, tervis suht korras, aga nüüd ta on otsustanud, et on vana. Ja see õigus on tal ka.
VastaKustutaVäga äge! Soovin edu!
KustutaMa ise usun ka, et ära tee teistele.. jne st et jäta inimesed rahule ja lase neil olla
me oleme paari sõbraga seda kommuuniasja ka mõelnud, rohkem või vähem naljaga pooleks. Aga see ei ole mingite suvaliste inimestega, vaid et just koliks millalgi üksteisele lähemale. Me käime juba praegu nagunii omavahel läbi ja moodustame üksteisele turvavõrgustiku. Lähemale kolimise point oleks lihtsalt see, et see võrgustik oleks füüsiliselt kättesaadav ka siis, kui jalad enam nii hästi ei käi.
VastaKustutaJään siis 15 aasta pärast blogipostitust ootama elust kommuunis:)
KustutaNagu ma kunagi Ritsiku juures ütlesin, siis mu Pärnu maja on kommuuniks ka sobiv, oleme sedagi pooleldi naljaga paari sõbrannaga arutanud. Aga see on siis pärast, kui ma penskarist joogaõps enam pole :-).
VastaKustutaEttevaatust, üldistan nüüd natuke, aga meil siinpool on van(ad)usepõhised kommuunid vägagi populaarsed. Kirjutasin millalgi 55+ golfikülast, ja siis on veel „senior living“ maja- ja korterikompleksid. Ja „assisted living“ vanuritele, kes omal käel enam hakkama ei saa. Pole just kõige odavamast otsast variandid, aga nagu elu näitab, paljudele ei käi üle jõu, muidu nii levinud ju poleks.
VastaKustutaKusjuures tean oma tutvusringkonna põhjal, et „senior living“ ei tähenda bingot ja vanurivõimlemist jne, seeniorid joovad ja laaberdavad ja loovad armusuhteid :)
Ja sellega olen nii nõus: „... igas vanuses on tervemaid, haigemaid, aktiivsemaid ja passiivsemaid. Igal vanusel on oma plussid ja miinused. See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest.”
Ameerika variandid (filmide põhjal)üsna ägedad. Kuigi mingis raamatus oli eriti karm variant karmide reeglitega. ( Kui ma õigesti mäletan siis ei tohtinud cheer leaderite ringi teha :) :)
KustutaGroen on jumalik, tuletab mulle meelde, et peaks kindlaks tegema kui vana see autor ise tegelikult on.
VastaKustutaImelikul kombel ma ise üldse oma vanusele (ikka veel) ei mõtle, v.a hetkel kui mõne eaka sugulasega on probleeme ja ma halades omale ütlen, et ei, mina küll vanaks jääda ei taha! Aga no tahad või ei, ükskord ikka jääd. Ja see tunne võib väga ruttu tulla (geenid, elustiil, toitumine, õnnetus jne eksole).
Teine suurem mõttekoht, mis mind ka kummitab võrdluses "teised ja kas ka mina", on see adekvaatsuse teema. Et mis hetkel ja mida planeerida ning kas mul siis on ikka veel oidu peas, et mõistlike otsuseid teha ja normaalseid inimesi usaldada. Ses mõttes mingi raamistik peaks ikkagi olema paigas, kirjalik ja lähedastele teada.
See kommuuni teema vist oleneb inimesest. Et kui seal kommuunis saaks tõesti ise valida, kellega ja kauaks, siis ehk kuidagi õnnestuks. Eakate põhiteema on ju see, et kui vähegi maj. piiratum võmalus, siis jagad palatit nt Putini-meelse vanuriga, kes kuulab kell 3 öösel vene raadiot (reaalne näide). Või siis poolkurdi papiga, kes ei pane tähele, kas tal mängib vikerraadio või ei, kas on öö või päev. Eeter on kogu aeg lärmi täis ja õed ei tee midagi, nad ei tule sageli isegi kohale kui kutsud (kah reaalne näide). Kui lähikondlane kurdab või pahandab, saab korraks rahu, aga jama hakkab kohe varsti jälle otsast kui õde on selja pööranud. Mul on kaks lähisugulast õenduses hetkel, käin erinevates haiglates sageli ja näen. Abiks muidugi on, pere läheks ise katki kui peaks kodus 24/7... aga masendav on.
Groen ei valeta sugugi, kuigi tema näited on vist pigem rikkama elupoole baasilt (oma tuba, koer, mootoriga invaskuuter, väljasõidud).
Mul on teema hetkel aktuaalne sest vanemad. Väga raske on. Eriti just see piiri tõmbamine, et kas lihtsalt loll otsus (minu meelest) või algav dementsus.
KustutaMinul isa 90+.... Palju abi sain 'dementsusega inimeste lähedaste tugigrupi' kohtumiselt. Käisin vaid ühe korra, kuid aitas oi kui palju, et isast paremini aru saada. Soovitan kõigile, kes sarnaste teemadega silmitsi.
KustutaTäna just raadios rääkis sellest ja ma guugeldasin :) Tänud soovitamast!
Kustuta