Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 17. märts 2022

Ma olen nüüd valmis #aastanaiskodukaitses

Ma tahan Eestit kaitsta. Ma tahan õppida Eestit kaitsma.
Täna saatsin avalduse Naiskodukaitsega liitumiseks.

Mul on viimasest militaar- sõjalise-pioneeri- Põuavälgu õppest liiga mitu aastat möödas. Esmaabi- koolitusi on regulaarselt olnud, aga tõsi, et kui kellelgi hakkaks paha, siis üliveendunult ma ei tegutseks.

See otsus ei tulnud kergelt. Ma panen enda jaoks kirja kõhklused ja kahtlused, et hiljem vaadata, palju neist reaalselt täppi läksid.

Kui ma mõtlen sellele organisatsiooni peale, siis tuleb mulle silme ette pr.AE. Ma füüsiliselt kardan naisi ( ja mehi), kes, laenates Reeda väljendit, ütlevad Kuidas Asi On. Kardan neid, kes räägivad vahetpidamata, kas siis kõrge pineva või pehme ja leebe ühtlase häälega. Kas ma suudan konflikte vältida ja rahulikuks jääda.
Ma keeldun osalemast igasugustel religioossetel riitustel a la õnnistamised. 
Mul on tõsiseid probleeme distpliini, reeglite ja autoriteetidele allumisega.
Ja mul on siiani psühhotrauma paraadide, rivistuste, vormide jms osas. NKK äpp ( mis on super hea, lae palun alla!!) nimi, "Ole valmis", tekitab mus mõõduka hüsteeria, sest oma eelmises elus pidin ma vastama sellele "Alati valmis!"... Ja kõik see eelnev on üks põhjustest, miks ma tahan liituda. Et ükski Eesti laps ei peaks seda kunagi enam tegema.

Tutvustusüritusel võeti osa neist hirmudest maha. Aga üks nüanss jäi painama. Mõned naised küsisid. Kui ma olen küberkaitse-, teraapiakoerte-, vaimse tervise-, kokanduse- jne ekspert, kas te leiate mulle rakendust. Vastus oli liiga kõhklev, et kaitseliit on suur organisatsioon ja küll ikka.. aga mulle jäi mulje. Rõhutan. Mulje, sest ma pole päevagi selles organisatsioonis olnud ja äkki ei võeta vastugi.. et see on loodud ikkagi 30-date ideaale silmas pidades. Naised aitavad. Koovad käpikuid ja keedavad suppi. Mitte sina ei täienda organisatsiooni, vaid organisatsioon täiendab sind.
(Ning jah, Anu, ma olen võitlev ja radikaalne kallutatud feminist :) :))

Olen minagi 'Sõpru' või "Seksi ja linna"või 'Last Christmas" videod vaadates õhanud, et tahaks ka.. sellist mõnusat kampa .. ja siis kiiresti keelde hammustanud. Sest tegelikult. Päriselt. Ei taha. Ei taha, et keegi kogu aeg külas on ja külmkapi tühjaks sööb. Ei taha tundide kaupa lihtsalt istumist ja mitte millestki mulisemist. Ei taha naistega köögis vaielda, kas porgandit panna või mitte, samal ajal, kui mehed huvitavaid asju arutavad... 
Ma ei suuda..

Hiljuti oli mul suurepärane väljakutse veeta üle pika aja terve nädal suures seltskonnas. Ma tõesti pingutasin. Aga see on mulle raske. Mind väsitab suurtes seltskondades paratamatult kaasnev seletamine, passimine, kooskõlastamine... Näide. Jõuame nädalavahetusel. Pühapäeval on poed kinni. Kohalik teab, et vist on lahti üks pisike tanklapood. Hommikusöök on meil olemas, arutame, mida õhtusöögiga teha. Blablabla... Kuulan ja ei usu kõrvu.  Kui selles poes on ok valik, teeme ise süüa, kui pole, sööme väljas. Lihtne otsus. Lähme edasi. 
Inimesed jäävad hetkeks vait. Ja.. jätkub blablabla... Et igaüks saaks sama mõtte omal viisil väljendada. Liiga paljud inimesed räägivad, kuigi neil pole midagi öelda. Liiga paljud inimesed räägivad, et peletada vaikust. Liiga paljud inimesed  räägivad ainult iseendast.
Milleks..
Ma tean. Ma olen kärsitu, rumal, isekas ja arrogantne.

Ma ennist kirjutasin, et mul on raske alluda, aga täpsem on, et mul on reeglitega oma suhe. Mulle meeldivad eelnevalt kokkulepitud mängureeglid. Reeglid, mis annavad mulle vabaduse.
Ära ütle mulle, mis kell me sööme hommikust. Ütle, mis kell on väljasõit, et ma saan teha oma plaanid, kas pesta ja kuivatada juukseid, käia vetsus jne . Ja võib olla, et ma jõuan ka teistega koos sööma, aga võib-olla mitte.
Ära ütle mulle, et ma pean vaenlasi tulistama. Ütle, miks ja mis on eesmärk. Tartu teletorni deaktiveerimine, et vaenlane ei saaks infot. Okei. Ma teen seda, ja otsustan ise, kas mõistlikum on tulistades, koroonaga nakatada või piinata.

Ma toon ühe näite veel. Seltskond, kus ma olin, armastab väga mängida lauamänge. Mina ei suuda. Ma ei suuda olla tundide kaupa paigal, tehes täiesti mõttetut asja. Ajast on kahju. Aga alguses üritasin olla normaalne. Tegemist oli äärmiselt segaste reeglitega, igava ja küsitava sõnumiga mänguga, kus omavahel võistlevad fašistid ja liberaalid. Algas nii, et kantsler määrab peaministri. Miks, küsin mina. Aga vabad valimised? See on ju mäng, seletavad teised. 
Õnneks sai see mäng kiiresti läbi. Liberaalid võitsid. Miks sa rõõmustad, imestavad teised, sina ju kaotasid?
Mina jälle ei saa aru, kuidas ma saaksin olla kurb normaalsuse võidu üle. 
Mu aju lihtsalt töötab teisiti.

Mul on elus vähe põhimõtteid, aga üks on kindlasti. Kui reegel on rumal, siis tuleb see ümber teha. Sest lisaks ülemusele, firmale, riigile, esindan ma ka iseennast. Ja kõik mu teod või otsused kuuluvad mulle. Mina vastutan nende eest.

Ühesõnaga.
Mul on palju kõhklusi ja kahtlusi. Kuidagi on viimasel dekaadil olnud nii, et iga kord, kui ma plaanin oma elus mingit potentsiaalset muudatust. Juhtub midagi rubriigist " Ei ole võimalik", mis seda takistab. Nii ka seekord, need takistused vääriks omaette postitust.
Vahel olen ma seejärel käega löönud. Vahel ignoreerinud ja siiski mõtte teoks teinud. Midagi halba pole juhtunud, aga nagu käesolevalt pildilt näha, olen küll midagi uut juurde õppinud, aga elu pole endiselt muutunud.
Õnneks näidatakse kord paari aasta tagant filmi "Kõigele jah". Tobe komöödia, millel on minu jaoks äärmiselt inspireeriv sõnum. Ütle võimalustele jah.
Ma tõepoolest tahan neid koolitusi läbida. 
Igale liikmele tehakse taustakontroll. Nii et võimalik, et selle postituse pärast mind vastu ei võeta. 
Ja siis oleks kahju. Sest mina olen valmis.




16 kommentaari :

  1. Mhmh mhmh. Aga.

    Igasugu grupireisidel on arukas leida liider. Tema otsustagu. Kõik võivad oma arvamuse välja öelda, aga las liider ütleb siis selle "kui poes on ok siis teeme ise ja kui ei ole ok siis läheme kõrtsi". Teema lõpp, läheme edasi muuseumi või kuhutahes. Kui kellelegi ei sobi, mingu ise linna peale :) Viis, ammugi kümme inimest niisama juttu ära ei lõpeta.

    Külalised... kas päriselt on kusagil endiselt nii, et naised arutavad kokandust ja mehed teises toas "huvitavaid asju"? Meil on ju võimalik kutsuda külla sõpru (naisi või mehi), kellega arutada seda, mis meile mõlemale põnev on. Või siis minna ise külla ja külmkapp tühjaks süüa :)

    "Seksi ja linna" olen ma vaadanud ühe korra, 2006. aastal New Yorgis, käisin külas :))))). See on ikkgi päris elu paroodia ju? Eksju? :)

    Aitäh, et lähed NKK-sse :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa Kaur, ei usu, mida kõike maailmas päriselt on :) :)
      Vahel ei saa me ise teha valikuid. Ja vahel nõuab olukord, et pead olema normaalne ja aupaklik või viisakas.
      Nagu öeldakse, tuleb valida lahinguid ning sõja võitmiseks ei pea iga lahingut võitma :) :)

      Kustuta
    2. Mhmh, muidugi... Loomulikult on olukordi, kus viisakus tähendab iseenda allasurumist. Aga me võiks olla nii kogenud, et vajadusel saame sellega hakkama, kuid veelgi paremini oskame neid olukordi vältida? (Nagu KK all kenasti kirjutab.)

      Kustuta
  2. Meil tulevad talvepäevad, 14 inimest. Mina ja veel paar teeme siiani näo, et meil on jõle kiire või mõni meist ei ole ikka veel meili lugenud, sest no ma ei tea. 14. Ja seal on täpselt laagrikord. Sööma koos, sauna koos, metsa koos. 3 päeva. Kuskile pageda ka pole, sest seal ongi konkreetne laager, askeetlik. Õudus kuubis, ilmselt pean ma taas mingi kipaka vabaduse lagedale tooma :D Ma tahan olla oma kodus ja metsa minna siis kui isu tuleb.

    NKK. Ei ole hullu midagi. Mu ristika õde on titest saadik, nad ikka teevad kõike. Metsas matkad, lasketiir, võistlused, sport. Ta ei tea kokkamisest midagi.
    Kas NKK alguses ei paku baaskoolitus ja siis spetsialiseerumist? Ma kuskilt lugesin. Vaevalt, et sulle naistega koos suppi meeldib keeta :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah alguses ongi koolitus, ja see ongi minu jaoks " porgand" miks ma seda tahan.

      Kustuta
  3. Väga tubli! Kindlasti leiad rakendust:)

    VastaKustuta
  4. Ütleb, Kuidas Asjad On, on minu jaoks koondnimetus leebetele ja natuke vähem leebetele ütlemistele, mis tulevad tavaliselt väga väärikate ja autoriteetsete isikute suust. Minu meelest ütles Viivi Luik ka alles hiljuti mingis artklis, Kuidas Asjad On. Õigesti ja ilusasti.
    Mina ei karda isegi mitte rumalaid inimesi enam. Hulle natuke kardan, aga nende eest pole me keegi kusagil kaitstud. Hoopis halva ilmaga metsaskäimist ja füüsilist treeningut kardan, ja pikad rivistused vms on ka hirmutavad, sest pika püstiseismise peale ma minestan lihtsalt ära. Supikeetmine oleks küll tore, ja nõudepesemine, seal ma saaksin päriselt ka kasulik olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vabandust, kui ma seda väljendit vales kontekstis kasutasin, see on Sul lihtsalt nii hästi sõnastatud. Ja ilmselt on nii positiivseid ( Downton Abbey pr.Violet Crawley/ Maggie Smith) kui ka negatiivseid näiteid :)
      Tutvustusüritusel lubati, et kõik on vabatahtlik, arvestatakse naisterahva elu erinevate etappidega ja on võimalus keeta suppi ja ronida kaevikus, aga kumbagi ei pea, kui ei taha.
      Eks näis:)

      Kustuta
    2. Vabandus vastu võetud. Ma pole Dowton Abbey't ikka veel näinud, sest seriaalid pole praeguses eluperioodis kohe üldse mitte minu teema, aga Maggie Smith on ka Harry Potteri filmides professor McGonagalli ja "Nunnad hoos" abtissina täpselt seda tüüpi isik, Kes Ütleb, Kuidas Asjad On. Ma seda väljendit negatiivsete näidetena absoluutselt ei kasuta, negatiivsuse jaoks on kindlasti muud sõnad, sellest ka täpsustamistarvidus.

      Kustuta
  5. Oh! Ma tunnen end selles postituses ära. Minagi tahaks (ideena) mõnusat kampa, aga reaalsuses ei kannata ma tihedat kooseksisteerimist. Samuti ei talu ma suurte seltskondadega (perekonna kokkutulekud näiteks) kaasnevat “pessimist, plaanimist, kooskõlastamist”. Mullegi meeldivad kokkulepitud mängureeglid, aga tahan, et need annaksid mulle vabaduse. Ühesõnaga, kärnas kärss ja külmunud maa:) Õnneks, mida vanemaks saan, seda kergem on teha, nagu Kaur soovitab: olukorrad ära kannatada, või siis neid vältida.

    Ja veel. Suurde organisatsiooni kuulumisest, lihtliikmena. Ma olen Ameerika Punase Risti vabatahtlik töötaja. Esimesel aastal tuli lugematu hulk koolitusi läbida, ka tobedana tunduivaid, ja sertifikaardi hoidmiseks tuleb mõningaid kursusi regulaarselt korrata. Aga organisatsiooni kuulumine on mind õpetanud… kuidas nüüd öeldagi… käsku täitma. Esialgu oli see keeruline, aga tänaseks löön heameelaga endast poole nooremale inimesele kulpi ja teen, mida tema käsib. Sest käsku täita on lihtsam ja eesmärgitõhusam kui “oma peaga mõtlema” hakata :) Näiteks loodustulekahjude puhul organiseeritud varjendites (shelter), mis püsti mitu päeva, vahel mitu nädalat, lähen ja küürin kasvõi hambaharjaga vetsupotti, kui “ülemus” ütleb, et tuleb küürida. Sest kui ma hakkaks uurima, miks just seda vetsupotti ja miks just hambaharjaga, tekiks ARUTELU, ja kriisiolukorras pole reeglina aruteludeks aega.

    Last but not least - mul on just praegu Downtown Abbey binge-watching käsil! Võrratu. Ning jaa, Maggie Smith/Mrs Crawley on positiivne näide inimesest, kes ütleb, Kuidas Asjad On.

    VastaKustuta
  6. Tegevteenistuse jaoks olen liiga vana aga kaitseliitu astun ikka niipea kui võimalus tekib. Õnneks veidi relvakogemust nii nõuka ajast sõjaväest kui piiri tagant.

    Rahuajal ja normaalolukorras töötab demokraatia suht hästi. Eriolukorras või sõja ajal ainult autoritaarne käsuliin. Mis sest välja tuleks kui igal sõduril õigus ise otsustada, mis ja kuidas teha või koosoleku korras päevade viisi vaielda. Sõjaolukorras tuleb tihtipeale teha raskeid otsuseid või kedagi ohverdada, üksikud on nõus vabatahtlikult surma minema.

    VastaKustuta
  7. Ma veits olen kade ka.

    Ilusat, Kellakagu

    VastaKustuta
  8. Tänud heade sõnade eest!
    @epp ja @TT. Ma arvan, et kui mitte midagi muud, siis pisut alandlikkust ning oskust õiges olukorras kuulata targemaid, tulevad mulle ainult kasuks :)

    VastaKustuta
  9. Mul oli muidu enne sõda plaan, et millalgi liitun Reservpäästerühmaga, sest mulle on jäänud nende tegevusets väga hea mulje. Naiskodukaitse, nagu nt ka naiskorporandid, on minus alati võõritust tekitanud. Aga nüüd mul vend ütles, et naised saavad Kaitseliitu ka astuda, see tundus mulle mõistlikum valik. Ega ei oska põhjendadagi, miks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ma annan teada, kuidas on :)
      Ma ei tahaks ainult aidata, ma tahaks osata võidelda ka.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!