Zuleihha.
seda filmi vaadates saad aru, miks see riik pankrotti läks. Kui su juhid on rumalad ja arad, siis ei saagi ju midagi head sellest tulla.
Ma saan aru, et see film on tehtud päriselu ainetel. Kuna ma raamatut pole lugenud, siis võimalik, et stsenarist on dramaatilisuse huvides natuke "kunsti" lisanud. Aga no päriselt? Kuidas on võimalik nälga surra Siberis, metsas Angara jõe ääres?
ma igaks juhuks guugeldasin, sest mine sa tea. Aga mul oli õigus.
Ida-Siberi taiga on selle piirkonna valdav ökosüsteem. Angara vesikonna taimestikku iseloomustavad männi- ja mänd-lehisemetsad, rohi ja kääbuspõõsad. Nendel nagu Siberi muskuse hirved, põder, hirved ja hirved ning linnud nagu Siberi sinine mädanik, Pallase roosiküps, Vaikse ookeani hobused ja idamaised kilpkonnakarvad leiduvad neis idapoolsetes Siberi taiga metsades. Angara jõe vetes leidub suur hulk kalaliike, nagu särgkalad, ahvenad, tuurid ja tõugud.
Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.).
Ehk siis jõgi on täis kalu, mets mustikaid ja pohli, pähkleid ja seeni. Kõike nimetatut on võimalik säilitada kuivatatuna. Pohlad säilivad ka niisama ja mustikad külmas vees. Okaspuude võrsed, samblad ja kanarbik on ilmselt juba level 2. No isegi Tom Hanks õppis nädalaga kookost avama ja krevette püüdma :)
Aga seda, et puravik süüa sünnib peaks teadma ka Leningradi kunstnik??
Filmis mainitakse, et alguses oli jahipidamine lihtne, loomad ei kartnud. Palun väga, mida te nende karusnahkadega tegite? Kasuka õmblemine on tõesti keerulisem, aga papud, käpikud sallid ja mütsid oleks talveks pidanud olema igal laagrisolijal?
filmis on üks stseen, kus komandör keelab Zuleihhal pihlakaid korjata. Sellest ma järeldangi, et äkki oli see punane lihtsalt nii loll?
Isegi, kui sa ootad laeva toiduainetega, siis mida sa arvad, et nad sulle toovad? Ilmselgelt ju mitte värsket liha, kala ja marju. Eelmises partiis oli ju jahu ja tangud. Nii et ka " ootas ja lootis" ei ole vabandus, vaid rumalus.
Ma arvan, et selleks ajaks olid ka purpurpunased aru saanud, et Siberisse ei saadeta niisama, vaid oskuse eest mõelda ja tööd teha. Ja see, kui sa tarku inimesi ei julge usaldada.. no siis peadki nälgima ja külmetama.
Kahju et teine pargas põhja läks, seal oleks kindlasti olnud vähemalt üks Ljuba ( vt filmi Peigmees), kes oleks asjad ära korraldanud.
Võimalik, et ma alahindan inimeste elutahet. Aga kui variant a on surra nälga ja variant b on surra kuuli läbi... ee...ainult üks revolvriga tüüp ja te ei tee kambakat?
Ja teine on myKitchenRules Australia, suur väljakutse.
Mulle hullult meeldib see uus formaat, niipalju kui ma julgesin guugeldada ( ei taha ju võitjaid teada), siis ma olen üks vähestest, ilmselt sellele formaadile järge ei tule.
Aga mulle meeldib et nad teevad kõik süüa võrdsetel tingimustel sama köök, samad riistad, ahjud. Et enam ei ole suure ja ilusa maja omamine võidu eeldus :)
Mulle meeldib et kohtunikud on abiks. Et teleshow teleshowks, aga ainult kriitika asemel on inimestel võimalik reaalselt midagi profide käe all õppida
Mulle meeldib, et poekäimist enam ei näidata
Mulle meeldib, et show osa on juurde tulnud, kuna konkurents on mitmel tasandil, siis on vaja rohkem planeerida ja nihverdada.
Ma olen siin varem ka arutlenud, et huvitav, kas Eestis selline formaat töötaks. Austraalia eelis on see, et on erinevad rahvus(köögid)ed. Kunagi olid poolakad, palju on aasiat, portugal oli jne.
Wend tegi kunagi saadet Eestis tegutsevatest rahvusrestoranidest, aga usutavasti üle ühe hooaja kokku ei saaks. sest lisaks söögitegemisoskustele peaks nad olema ka intriige tekitavad suhtlejad :)
Kirjutan aga seepärast, et äkki keegi, kellel on suurem pere proovib järele ühe magustoidu ja annab mulle teada, kas oli ok. Teeksin ise, aga mul pole seda kellelegi sööta :)
Igatahes olid osavõtjad sillas ja kohtunikud loopisid 10-id
retsept selline. Sulata kuumas marjapürees ( neil olid maasikad, aga sobivad ilmselt näiteks ka õunad ja pohlad) vahukommid.
Kalla vormidesse ja lase külmikus tahkuda.
NB ! Kui sa ei vaadanud eile ETVst Maalma kõige targem rahvas. Vaata. Super hea !
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaVaataksime justkui erinevaid filme. Minu arvates ei keelanud komandör Zuleihhal marjade söömist mitte keelamise pärast, vaid selle pärast, et seal lähedal karu ringi uitas ja oleks võinud omakorda Zuleihha koos lapsega nahka panna. Aga ütlema ta seda karu olemasolu enne augu kaevamist kellelegi ei hakanud, et mitte paanikat tekitada. Kalapüügiks polnud neil vahendeid jne.
VastaKustutaNo eks siit aastast 2020 ongi mõnus targutada :) pajust ja pärnast saab köit ja midagi ridva otsa leiab ka. Ja miks mitte punuda nn püünis/korv ja panna see voolule.
KustutaJa nagu ma juba viitasin eeskujule Tom Hanks, kes muutus nii osavaks et püüdis kalu lausa toikaga :)
kes saab see tahab. Mina oleks nendes oludes keeldunud nälga suremast.
Nagu allpool kommentaarides selgus, siis ilmselt oli tegu ikkagi stsenaristi sooviga lisada draamat .
Päriselus olid inimesed ilmselt ikka leidlikumad. Kui mõelda näiteks Leningradi blokaadile, siis elutahe oli võimas ja piire seetõttu olnud.
a äkki proovid järele? asud laagrisse kuskile Eesti metsa jõe äärde ja toitu kaasa ei võta, nii ütleme nädalaks (sellega ei sure ära ka, kui ei õnnestu)? Siin on kah pohlad ja kalad ja metsloomad.
KustutaEi välista. Kui koroona jätkub siis palju muud puhkusevariante ei jäägi. Panen järgmise aasta augustiks plaani (neil oli ka august):) :)
KustutaMa usun et minu jaoks on raskuspunk liha. Et kui taimest jagub, milleks siis veel loomi tappa ja veel ühe inimese jaoks.
Kaladega probleeme pole( juhul kui näkkab)
Pihlakaid korjata ei lubanud selle pärast, et karu oli liikvel. Ja ise püstoliga karu tappa ei julgenud, sest see pole karutapuriist.
VastaKustutaTegelikult on sarjas välja jäetud asju, mis raamatus olid olemas. Nt kalapüük - sarjas nad nagu polekski jõe ääres elanud, aga raamatus käis üks meestest kogu aeg kalal. Ja jahisaaki oli neil raamatus ka oluliselt rohkem, aga lõpuks said Ignatovil padrunid otsa. See kuul, mille ta endale pähe tahtis lasta, oli viimane.
Üleüldse olid nad raamatus märksa hakkajamad, mulle tundub. Ma ei tea, miks nad sarjas nii äpud on. Samas meeldis mulle sari veidral kombel raamatust rohkem - raamatus oli lisaloo vääriliseks arvatud ainult doktor, no ja Ignatovi tausta oli ka pisut lahti räägitud, ülejäänutest sai siit-sealt aimu. Sarjas on tegelastele rohkem liha luudele kasvatatud ja mõnele on "eetriaega" antud rohkem kui raamatus (Nastja nt). Ja mulle meeldis lõpp - see "mis edasi sai" - pisut rohkem, kuigi tegelikult oli raamatu lõpp parem. Nii et selline kahetine asi.
Aga autentsusest üleüldse - autor on kasutanud oma vanaema elulugu, ma muidugi ei tea, kui suurel määral, aga mine sa tea, kuidas neil päriselt selle hakkama saamisega lood olid.
no siis ikka kunstilised liialdused. Ma kusagil lugesin arvustust, et ega seda seriaali väga heaks ei peetagi
KustutaKes pani pahaks poliitilist kallutatust, kes mustvalget maailmakäsitlust.
Vbla ma teen venelastele ülekohut, aga mulle tundub, et nad paljuski ikkagi ei usu/taha uskuda neid õudusi, mida Stalin oma rahva kallal toime pani. Raamatus on seda puhastust "omade" seas kirjeldatud ka. Aga noh, asi olekski jama, kui kõigile meeldiks. Ja et mitte kellelegi e i meeldiks, peab ka ikka päris saast olema. :P
KustutaAga nii raamatu kui sarja peale kokku jäi kogu asi minu jaoks siiski kah liiga poolikuks ja lombakaks.
KustutaMa loen just sellist raamatut nagu "Läbi taiga". Vene geograaf-loodusäss-etnograaf-sõjamees Arsenev 20. sajandi alguses Siberis matkamas. Koos kohalikega. Hästi kirjutatud igas võtmes ja väga soovitan.
VastaKustutaIlma kohalike teejuhtide ja asjatundjatega poleks ellujäämiseks mingit lootust. (Arsenev õpib ära kõikide suguharude keeled ja on kohalike seas väga au sees ja teda aitavad kõik kes saavad, vähemalt raamatu järgi.)
Aga ka koos kohalikega on surm iga natukese aja tagant silme ees. Korra läheb neil paat katki ja ja nad jäävad ilma püssidest ja värgist. Tulemus - näljasurm. Kogu pundile. Neil on kõik oskused ja teadmised olemas, mida Siberis olla saab, aga kui varustust pole, siis kõnged ja kõik. Neil veab, neid tullakse otsima ja nad jäävad väga napilt ellu, aga siiski.
Ma filmi pole näinud. Aga Siber on karm. Kogu loodus on karm. Seente toiteväärtus on vist null? Ma ei tea, kas marjade söömisest elab ära või ei...
jah, seen on toitainete poolest pigem toidulisand kui toit (saab mikroelemente, aga energiat eriti mitte).
KustutaLoogiliselt tundub mulle väga kummaline. Kohalikud pole ju mitte rohkem kui 10 inimpõlve püssi kasutanud, kas selle ajaga siis endale tuttavates oludes ellujäämiskunsti unustanud? Ma ei arva, et Siber on karmim kui dzhungel aga ellujäämiseks peab mõlemas olema just kohalikele oludele vastavaid teadmisi. Fakt, et inimesed on üle maailma kõigis kliimavöötmetes ka enne tsivilisatsiooni elanud kinnitab tehnoloogiliste judinateta ellujäämise võimalikkust kuid eeldab kohalike olude tundmist.
Kustutama pakuks, et esiteks elavad kohalikud tavaliselt suuremate rühmadena, milles eri inimestel on eri oskused.
KustutaJa teiseks on nt vibulaskmine palju keerulisem kui püssilaskmine. See olevat olnud põhjus, miks tulirelvad kiiresti läbi lõid, hoolimata sellest, et nende kvaliteet (tabamistäpsus ja laskeulatus) jäi siis, kui nad pildile ilmusid, vibule tublisti alla: vibulaskja väljaõpe võttis kaua aega, tulirelva võis suvalisele matsile kätte anda. Mõni ime siis, et keerulisema relva käsitsemine ununeb, kui lihtsamad on käepärast.
Püreed teha nagu moosi, aga ilma keetmata - õunad tükkideks, pohli ja suhkrut juurde, ja mikseriga segi? Ma võin proovida. :)
VastaKustutajah just.
KustutaNemad tegid maasikatega. Keetsid nn moosiks ja siis segasid kommid sisse.
Maasikas on hapu... või ei? Õnneks mul neid pole kusagilt võtta, aga õunu tuleb kohe terve aiatäis ja pohladega ähvardatakse kah.
KustutaOota räägi veel. Keetsid - see on siis tavaline moos? Püree oleks keetmata. Ja nad ei pannud sügavkülma (st ei külmutanud jäätumiseni), vaid jahutasid? Pmst on see õunamoos vahukommidega? Et ma võin osta paki vahukomme ja võtta purgi õunamoosi ja need kokku panna ja külmikusse? Või tuleb vahukommid panna kuuma segu sisse...?
KustutaRetsept on kaks lihtlauset pikk, aga mul tekib ikka sada küsimust. :(
unustame terminoloogia.
KustutaNemad tegid nii.
Maasikad potti + kuumutada seni, kuni maasikad on sodid (saumiksrit ei näidatud aga kuna pärast tükke sees polnud, siis ju nad ka püreestasid). Kuna kommid on magusad siis suhkrut ettevaatlikult. Kuuma marjasegu sisse kallati vahukommid.
Segati seni, kuni kommid nn lahustusid.
Pisut peab jahutama, kuna kuumalt ei saa külmikusse panna. Kallata vormidesse ja tavalisse külmikusse.
Serveeriti biskviitküsisega (küpsis) ja marjadega.
Pistachio and Strawberry Mousse with a Dacquoise Base - Jenna & Joanna
Aitäh, tundub huvitav :) Kui järgmiseks moositeoks läheb, siis proovin osa tulemusest kõrvale vinnata.
KustutaAga terminoloogia on retseptides siiski oluline. "Püree" ajab mu mõtted hoopis muus suunas liikuma.
Kaur
Kaur, püreed tehakse ka keetes, oluline on konsistents, mitte see, kui palju teda kuumutatakse.
Kustutakusjuures ma arvan, et see retsept töötaks mõlemat sorti püreega, sest vahukommide sulatamiseks tuleb teda nii või teisiti kuumutada.
Kustuta(täitsa hirmus, kui raske siin tehniliselt kommenteerida on - kui üks kommentaar on lisatud, siis järgmist enam enne lehekülje sulgemist ja taasavamist ei saa. Minusugustel, kellel avaldamise nuppu vajutades meenub sada mõtet, mis jäi kirja panemata, on hirmus raske.)
Ma pole ausalt ka bloggeris midagi muutnud. Äkki see uus layout teeb trikke?
KustutaMul on siin kommenteerimisega sama kogemus mis notsul, pean lk sulgema ja taasavama.
Kustutamina pakun, et inimestel on ka vaimne pool ja väsimus ja mida kõike, mis ehk ei lase meil/neil nii ratsionaalselt mõelda ja tegutseda, mul näiteks ei jagu närvi seda filmi pelgalt tervenisti vaadatagi:) ma suudaks, aga hiljem peaks ilmselt mitu päeva seda seedima ja ma ei tõesti ei taha endale veel seda koormat:)
VastaKustutama nägin nt seda kohta, kus nad sinna maha pandi/jäeti, ja mina nt mõtlesin, et appppiiii, "sada" meest ja ainult paar naist selle kamba peale. vaatamata karmidele oludele jäävad ju kõikvõimalikud esmatasandi vajadused alles ja kuidas need naised end seal selle eest veel kaitsta suudavad. ma ei taha mitte mõeldagi.
tundub, et raamatut lugeda oleks eh mõneti rahulikum ja rahustavam, kui eelkõnelejate kommentaare loen.
soodoma
selle filmi puhul mind isegi ei häiri, aga mingil põhjusel mäletan seda mõtet J. Verne raamatuid lugedes, kuidas paar naist kuude kaupa laevaga merel ja uurimisretke olid. Kuidas nad end pesid, päevad, vetsus käisid?
KustutaNo ja suhted samuti.
Igatahes pidi see kuidagi võimalik olema, sest 17. sajandist on (tagantjärgi) teada Hollandi naismadruseid, kes maskeerisid end meheks ja põgenesid merele, Tsitronkollase blogi V.A kirjutas neist kunagi. Ega jäänud vahele, kõigis neis kitsastes laevaoludes. On muidugi variant, et kellelegi jäid, aga see keegi pigistas silma kinni.
KustutaMa kartsin, et liiga jube film, aga mulle mõjub just kuidagi poeetilise ja isegi ilusana, räiget naturalismi väga pole.
VastaKustutaViimase seeria kohta ma ka mõtlesin, et mingi kala ometi vast suure hädaga suudaks kinni püüda. Marju-seeni oskaks ise kah tõesti varuda, aga jänesepaelad v karulõks on juba kõrgem tase.
Jaa, Ritsik, just tõpselt, absoluutselt sinuga päri,midagi on ses loos tõesti kohe ka väga ilusat ja poeetilist. Ma pakun, et see on selle naise erakordne loomus, sügav rahu ja armastus. Võtab elu täpselt nagu see on. ega karda. kui tema sealt välja võtaks, siis kaoks see ilu paljuski mu meelest ära. või?
Kustutasoodama
Ma ei väsi olemast tänulik, et olen praegusel ajal sündinud. See, mida 1900 sündinud pidi läbi elama, see on ikka üle mõistuse kohutav. Põlvkondade kaupa hirm, nälg, puudus, mustus, ebakindlus... Õudne.
VastaKustutaSeriaal mulle üldiselt meeldib. Mu lemmikkohad on need, kui ta on tütardega valgel lumeväljal linnu labürindis. Imeilus ja rahustav.
Igal ajal on omad mured ja omad rõõmud. Kui tsivilisatsioon nii kaua kestma jääb (milles ma kahtlen) vaadatakse 100 aasta pärast tänapäeva meditsiini nagu meie vaatame mikroskoobi ja antibiotside eelset: kuidas inimesed üldse ellu jäid🙄
KustutaMa just lõpetasin jubeda ellujäämis-raamatu Ameerika ümberasujatest 19ndal sajandil (“The Indifferent Stars Above”) ja praegu loen uuesti üle Krakaueri “Into The Wild” ja ma hirmsasti tahaks sellest teemast osa võtta, seened-marjad-kalad jne, paraku pakin seljakotti, et ise paariks päevaks into the wild minna. Igatahes kui tagasi tulen, vaatan kohe üle, mis te siin arutanud olete.
VastaKustutaJään huviga postitust ootama :) ( ära siis eestlase nimele häbi tee, survival ;))
KustutaNoh, survivaliks mu käik ei kvalifitseeru, paraku. Või õnneks :)
KustutaAga looduses ellujäämise postitust plaanin juba pikemat aega, sügis tuleb, õhtud pimedad ja pikad, peab kirjutamise ette võtma.
Et nagu mis mõttes pihlakaid ei tohi seepärast korjata, et Karu metsas??? Olen metsas ikka üksjagu hulkunud ja ka karu mõned korrad näinud. Natuke ka selle teemalist koolitust saanud. Ma ei tea kust tuleb legend, et karu on inimesesööja.
VastaKustutaKaruga kohtumisel võib ta agressiivseks muutuda vaid juhul kui lähed tema toidulauda (raibe) uudistama, tikud karupoegadele liiga ligi, kohtute karu jaoks ootamatult (pea võimatu). Karu üldiselt hoiab inimesest eemale, inimene enamasti ei teagi, et karu on teda jälginud ja minema jalutanud. Pihlakad pole piisavalt ahvatlev toit, et karu selle pärast kaklema läheks.
Metsas, taigas, dzhunglis, tühjal saarel ... ellu jäämine sõltub nii prühholoogilisest, füüsilisest kui ka informatiivsest taustast. Kõiki kolme peab olema, ilma ei saa. Tänapäeva linnakodanikest lödipükslased ilmselt saaks väga kiiresti otsa. Kui sul on eelnevaid kogemusi pead kauem vastu. Igat sorti tööriistad aitavad, kuid ei taga ellujäämist aga pole ka eluliselt hädavajalikud.
Metsavööndis elab suve ja sügise baas hädaabi komplektiga (taskunuga, tulekivi, nats nööri, vihmakate) üle. Ainult ujukate väel või lausa aadamaülikonnas (nagu veel 300 põlvkonda tagasi tavaline) oluliselt keerulisem. Hätta sattudes on esimene asi aru saada pikaks ajaks peaks valmistuma omaette olema ning mõtlema läbi nii tõenäoliseima kui halvima (veel elus püsitava) stsenaariumi.
P.S. Ma varsti lähen nädalaks hulkuma metsa ja mägedesse kus puudub moblalevi, sati telefoni mul pole.
Päris asjalik kogum infi ja rusikareegleid erinevais maastikes ja kliimavööndites ellu jäämiseks annab sihuke raamatuke nagu "SAS survival guide".
KustutaJah, mobla külge klammerdumine on tõesti veider. Meil siin lähevad kodanikud mägedesse, arvates, et nutitelefon asendab kõike - sooje riideid, vett, provianti. Ja siis päästemeeskonnad peavad end pingutama.
KustutaMa ja mu mees veedame oma looduse-nädalaid pea eranditult sellistes kohtades, kus moblalevi täielikult puudub. Sellega harjub nii ära, et. Ja no appikene, enne mobla-aega käisid inimesed ju kah looduses.
Tom, ma natukene ja sõbralikult oponeeriks „linnakodanikest lödipükslaste” teemal. See on muidugi rusikareegel, et füüsiliselt ja psühholoogiliselt ettevalmistatud inimene saab ekstreemoludes paremini hakkama, aga näiteks maruheast survival-raamatust “Deep Survival: Who Lives, Who Dies, and Why” (autor Laurence Gonzales) saab lugeda, et mitmel puhul on ellujääjaks just nimelt see eeldatavalt kõige nõrgem lüli.
KustutaNo just. Lisaks veel, et nii 300-400 inimpõlve tagasi elas suur osa inimkonnast keset loodust kõigis kliimavöötmetes ilma igasugu tehnoloogiliste vidinateta. Elu oli kahtlemata raskem aga mitte võimatu nagu meie liigi säilimise seda kinnitab.
KustutaMis kõige nõrgemaks lüliks ellujäämise juures kujuneb on ilmselt väga individuaalne. Kõiki kolme (füüsiline, psühholoogiline, teadmised) on vaja. Lõdipüksluse puhul pidasin silmas tegelt kõigi kolme puudumist mitte ainult füüsilist mandumist. Ega me isegi tea, mis esimesena alt vedama hakkab, selleks peaks tegelikult kriitilisse olukorda sattuma.
KustutaTeile mõlemale taustainfoks, et aeg oli 1930 ja Angara kaldale kuusemetsa serva viidi kulakud ja intelligendid. Peamiselt mehed.
KustutaFilmis oli püss ainult valvajal ja toitu anti nädalaks, kuna kohe pidi tulema lisa.
Maabusid millalgi suvel ja seeria lõppes oktoobris (lumi oli maas)
Karudest - nende käitumine võib väga etteaimamatu olla. Meil siinpool just veidi aega tagasi juhtus, et karu ajas pahaaimamatuid matkajaid taga: https://outsider.com/outdoors/viral/watch-grizzly-bear-chases-hikers-glacier-national-park/
KustutaIndigoaalane, tänud taustainfo eest - su postitus tekitas mus kange huvi filmi vaadata.
Tõsi, et nii nagu inimesed võivad etteaimamatult käituda võivad seda ka loomad teha. Loomade puhul on enamasti siiski tegu hea põhjusega, inimene lihtsalt ei pruugi seda teda ;)
KustutaMa täiega soovitan toda eelpoolnimetet Conzalaase raamatut kõigile, kes sellest teemast huvitet. See pole käsiraamat, pigem psühholoogia- alane uurimus koos konkreetsete keissidega. Ja mitte ainult loodusest, vaid näiteks tuuakse ka sõjalennukipilootide emalaevale maandumise kogemusi, laevahukust pääsenute päästepaadi-päevi jne.
KustutaSee: https://www.goodreads.com/book/show/30231750-deep-survival
KustutaVõtan nimekirja, tõsielulised juhtumid on alati huvitavad ja informatiivsed lugeda, tänks soovitamast!
KustutaMa lugesin kuskilt, et karude käitumine pidi olema eri kohtades erinev: esiteks olenevalt liigist (nt pruunkarud on ohutumad kui grislid, nood viimased pidavat küll ise ründama nagu saaki ikka) ja teiseks olenevalt sellest, kui palju nad on inimesega kokku puutunud: need, kes on, hoiavad eemale. Eesti karud on näide sellest käitumisest, aga metsikumate kohtade karudega võib palju kergemini seisuks minna.
KustutaMa soovitan nii Tomile kui ka Epule lugeda ''Mere südames : vaalapüügilaeva Essex tragöödia''. Teile võiks meeldida, sest käsitleb ellujäämist keset Vaikse ookeani ekstreemseid tingimusi.
KustutaSee põhineb vaalapüügilaeva Essex hukul läbi kahe ellujääja kirjelduste. Autor on korraliku uurimistöö teema kohta teinud ja kirjutab tõesti tõetruult ning huvitavalt. Herman Melville, kes ''Moby Dicki'' kirjutas, sai inspiratsiooni Essexi tragöödiast. See raamat tõesti raputas mind korralikult. Rassismi puudutatakse väga võikalt, muidugi seal on vaid oletused, et mis tegelikult toimus. Mis seda nõrgima lüli ellujäämist puudutab, siis autor analüüsib, kuidas kõrgema rasvaprotsendiga inimesed saavad kauem toiduta hakkama. See on muidugi loogiline, aga huvitav mõelda.
Minu arvustus: https://loemeraamatuid.ee/nathaniel-philbrick-mere-sudames/
Notsu: Pruunkarud ongi grislid, Eestis lihtsalt grisli nime ei kasutata. Põhja-Ameerikas on kolm liiki karusid: mustad karud (oluliselt väiksemad), pruunkarud(grislid) ja jääkarud. Kui statistikat uskuda siis on mustad ja pruunkarud inimesele võrdselt ohtlikud. Kõik kolm liiki kokku tapavad 2-3 inimest aastas. Looduses leidub kümneid ja kümneid liike, kes tapavad oluliselt rohkem inimesi (mesilased, sipelgad, ämblikud, ...) rääkimata koduloomadest (koerad, lehmad, ...)
Kustutaok, siis oli vahe lihtsalt selles, et Ameerika karud on agressiivsemad, sest seal on laiemalt ruumi kui Euroopas ja nad pole nii harjunud inimest kartma.
KustutaKui liikide tapvust vaadata, siis peaks arvesse võtma ka kohtumiste arvu. st tapvus per kokkkupuude. See on ainus, millest saab teha järeldusi teemal "kas minna õue, kui seal karu ümber hulgub?"
Laura, tuhat tänu raamatusoovituse eest! Huvitav, et ka mu mees mainis, et võiksin seda lugeda, kuna olen lektüüriga parasjagu nn. ellujäämislainel. Ning see on põnev fakt, et Melville Essexi tragöödiast inspireeritud sai, mul polnud sellest aimugi. “Moby Dick” on üks mu kõigi aegade lemmikuid muide.
KustutaConzalese, mitte Conzalaase.
VastaKustutaSorry ma ühe käega pakin seljakotti ja teisega tipin klaviatuuril :)
Olete hilissuvel öösel metsas olnud?
VastaKustutaMa arvan, et üksik inimene saab esimesel ööl külmetuse ja sureb kopsupõletiku või angiini tüsistustesse ära. Või sureb nälga. Grupp - jääb ellu.
(ma lihtsalt proovin, kas saab kahte kommentaari järjest kirjutada, lallalaa, Indigoaalane me armastame sind kõik väga, päikest!!!)
KustutaOlen nii kevadel, suvel kui sügisel ihuüksi öösel metsas olnud - lahe loodusega ühtesulamise tunne ja haigeks jäämist nagu pähe ei tulegi. Samas pole ma ilmselt ka eriti hea näide esindamaks selle nurga alt keskmist kodanikku.
KustutaMa olen oma hääletamisretkedel ka sügisel ja kevadel metsas maganud (sest öömajade jaoks raha polnud), kusjuures varustuseks oli ainult üks kaltsukast otsetud liru magamiskott. Üksi mitu korda, korra ka kaksi, tookord saime kuskil Valmiera lähedal metsas natuke isegi öökülma, aga panime lihtsalt kõik olemasolevad riided selga ja polnud häda kedagi, magasime pehme sambla peal täitsa kenasti.
Kustutast "ainult liru magamiskott" tähendab, et ilma telgita, seda ei viitsinud ma kaasa vedada (lisaraskus, seljakotiruumi oli muukski vaja, sest üks selline retk oli siis, kui ma kolisin Ungarist tagasi Eestisse ja kõike ei õnnestunud ette ära saata) ja alguses ei olnudki.
KustutaHmm, metsas maganud pole, küll aga Slovakkia Tatra mägedes 7 ööd üksi oma telgis :) Väga meeldis.
Kustutajah ikka. Pioneeri ja kommunistliku noorena lugematu arv kordi. Nõusid ja hambaid pesime järvevees liivaga.
KustutaJa täiskasvanuna üksinda.
Eestis on ööd külmad, sellega tuleb kindlasti arvestada.
aga need pole võrreldavad kogemused. Söök oli ju olemas/kaasas ja teadsid miks ja milleks. Samuti pole Eesti loodus ohtlik. Isegi puugid ( st et nad on ohtlikud) on viimase aja leiutis. Ja Eesti loodus on tuttav. Juuni-september Eestis metsas küll nälga pole võimalik surra. Kaalukaotus ja väike dieet, seda küll. Aga nälga, väheusutav. Meie looduse eripära on ka mahajäetud talud st looduses kasvavad õunapuud ja kui väga veab siis ka marjapõõsad.
Meil on ju küll leitud metsast marjuleläinud, kadunud vanainimesi nädal hiljem. Need, kes on hukkunud, ongi olnud põhjuseks alajahtumine.
Kas entsefaliit on tõesti uuema aja asi alles? Kuigi kui mõtlema hakkan, tunnen isegi tüüpi, kes siis, kui mina temaga tuttavaks sain, oli just hiljuti entsefaliidi tõttu pea pimedaks jäänud (ca 80% ulatuses nägemise kaotanud), ja tema ütles siis (ma pakuks, et ca 15-20 aastat tagasi), et selle pärast, et ei diagnoositud piisavalt kiiresti, sest arstid on seda nii vähe näinud. Nii et ehk oli tõesti uus asi.
KustutaEi, niipalju kui mina tean ( meediast) siis on see ikka kogu aeg olnud, aga varasemalt kandsid puugid seda vähem st levik oli väiksem ja haruldasem.
KustutaMul oli lapsena puuk täiesti tavaline juhtum, aga ma hirmu ei mäleta. Ju sius oli nakatumise tôenäosus piisavalt harv ?
Ma olen ka palju puukidele mõtelnud. Ma kasvasin maal, kevadest sügiseni rohkem õues kui toas. Onnide ehitamine, heinakuhjades turnimine jne. Terve pere on alati olnud hullud korilased. Võimalusi oleks nagu olnud... Üldse ei meenu, et ma oleksin puugilt hammustada saanud. Teadsin küll, mis see on, sest õuekoeral vahel oli neid. Meie hirm oli kõrvahark ja mustlased :D
KustutaÜks reaalne põhjus muidugi võis olla- tol ajal kolhoosid ja sovhoosid väetasid ja tegid palju tõrjet. Küll õhust ja maad mööda, äkki see hoidis parasiidid ka kontrolli all?