Ma olen varem öelnud, et kui ma oleks mina ise, siis istuks ma vangis. Ma ei saa aru reeglitest. Kui ma vaatan telekast uudist sellest, et Saaremaal võeti maanteeameti poolt maha "Õ" tähe sildid, siis minu esimene reaktsioon oli, et mis te protestite. Pange need sildid üles ja makske trahvi. Seni pange, kuni teisel poolel kõrini saab.
Kui ma kuulen, et inimesed helistavad kirikukelli ja teevad istumisstreiki, et piirangud lõpetataks, siis küsin ma jälle, miks? Miks te lihtsalt ei lähe välja ja poodi ja tööle?
Mis üldse veel kinni on? kaubanduskeskused? hotellid?
Tallinnas liikudes tundub mulle, et ma pole ainus. Metsad on rahvast täis ja teedel on ummikud. Ma arvasin siiani naiivselt, et juuksurid ja kohvikud ei tööta. Töötavad ja on kogu see aeg tööd teinud.
Mul on järgmisel nädalal juuksur, puugisüst ja hambaarst. Pereaarst oli ainus, kes mu ettevaatliku küsimuse peale kas te juba töötate, vastas ja. Teised küsisid pigem- miks siis mitte?
Kui see surm peab tulema, siis ta tuleb. Ja kui kiirabi peab ülekoormuse all ägama, siis ta peab.
Olgu. See on nüüd tagantjärele targutamine. Keegi ei teadnud, kuidas olukord kujuneb ja kindlasti mängis oma osa massipsühhoos ja võimuiha. Aga tänaseks peaks kõigil olema selge, et on ülereageeritud ja on aeg eluga edasi minna. Ja valitsuselt ootaks plaane sügiseks. Tänase teemaga, võiks nüüd olla ühelpool.
Ja siis ärkasin ma ühel hommikul ja sain aru, et ma kardan... eriolukorra lõppemist. Irratsionaalne hirm. Et peab hakkama jälle kohtuma ja komandeeruma.. ikka nii mugav oli olla lihtsalt kodus ja ebamugavad inimesed eemale peletada ettekäändega " kriis".
Ja teine põhjus, miks on kahju. Natuke lühike oli ka selleks, et see meie käitumisharjumusi ja elu muudaks. St elu muudab ilmselt paljudel, neil kes tööst ilma jäävad ja neil, kelle töö-sektor ei taastu niipea. Aga kogu see lootus et e-koolid, e-kontorid. Ma arvan, et see on homsest taas minevik.
Aga Liisi. Liisi Koikson ei ole mu lemmiklaulja. Aga tema hääles on midagi, mis paneb mind reageerima. Kui ma mõtlen neile lauludele, mis panevad mu lohutamatult nutma, siis .. need on Liisi lauldud.
TOP 1 eriti videoga on Klass, elu pärast. Muusika autor on Timo Steiner.
Teine hulluks ajavalt kurb laul on Külmale maale. Villu Tamme laul, Liisi võtmes
no ja siis muidugi Tuulevaiksel ööl. Naiivne, aga ilus.
Liisi Koikson - Sinu hääl :P
VastaKustutaMina küll ei arva, et märtsis ülereageerimine oli. Me oleme lihtsalt väsinud.
VastaKustutaMaal peeti reeglitest kinni, ema ei saanud ei arstile ega juuksurisse. mina ei saa veel nii pea kontorisse, ei tohi (kirjutatakse alles protsessi kontori avamise teemal). Linnas olen alates 13. märtsist käinud 2 korda. Kodus on hea töötada... Nii et üldistada ei ole vaja :)
Jah, ma olen KK-ga nõus.
KustutaLinnas ka peeti reeglitest kinni. Ma olin karantiinis (tulin mägedest matkamast), tubli nagu kukununnu.
Aga nüüd on... lõdvem. Käisin poes, inimesed hiilivad selja tagant ligi. Poemüüja annab ilma kindata mingi asja käest kätte. Jne.
Juuksurid muide ei käinudki reeglite alla (kui nad just kaubanduskeskuses ei tegutsenud), osa pani lihtsalt kas töötajate säästmiseks või sellepärast, et kliente nagunii vähe, omal algatusel uksed kinni.
KustutaÜks piirang, mille vastu saarlased lihtsalt niisama poleks saanud midagi teha, oli sõidupiirang (kui ikka praami peale ei lasta, siis ei lähe sa kuhugi).
Aga peale paari detaili (nt Läti piir) ei usu ma, et oli ülereageerimine. Meditsiin ägas ka piirangute kehtides ülekoormuse all: meedikud kirjutasid, et kõva andmine käis kogu kriisi ajal, nad ei oleks rohkem jaksanud. Sest kuna nad ei tahtnud ise haigestuda (ja kellelegi pole kasulik, kui meedikud riburada haigeks jäävad), siis oli igasuguse meditsiini tegemine mitu korda tülikam kui muidu, pidev kaitseriietusse ja sellest välja pugemine.
Põhja-Itaaliast on näha, mis juhtus, kui meditsiin täiesti kokku kukub, Krista Fischer kirjutab, et Bergamos suri 0,56 protsenti kogu elanikkonnast.
Ja meie meditsiinisüsteem rabeles ennegi üsna suutlikkuse piiril, seda kummitavad samad hädad, mis kooliharidust (uusi töötajaid tuleb vähem peale kui vanu töötajaid vanaks jääb).
Ameerika on ka üks koht koht, millega võrrelda (Rootsi pole päris hea näide, sest seal on inimesed esiteks ise hästi korralikud ja panid võimalust mööda ise endale piirangud peale - elu oli seal tavalisest märksa vaiksem olnud - ja teiseks kannatab nende medsüsteem rohkem välja).
Aga see, et meil on selline valitsus, nagu meil on - kriisiajal või mitte - , on omaette probleem.
aga positiivsete muutuste koha pealt on mul samad mõtted. Ühtlasi ikka see mõte, et keskkonna-eesmärkide jaoks oli meil ka piirangute ajal veel "liiga palju majandust" - jutumärkides, sest ma pean tegelikult silmas liiga palju heitmeid, aga paraku kipuvad need kaks asja ikka veel käsikäes käima.
KustutaMingid lahendused jäävad küll kindlasti püsima, nt vaevalt Elron oma elektrirongides kaardimaksed ära kaotab. Ja võimalik ka, et mõni ülemus, kes oli enne kodukontori suhts paranoiline, avastas nüüd, et mõni töötaja tegutseb seal isegi paremini.
üks lisamärkus veel: minu arust meil läks enamiku teiste lääneriikidega võrreldes hästi. Piirangud tulid haiguse vohamahakkamise tõkestamiseks piisavalt vara (mitte meie valitsuse suurest tarkusest, vaid siin andis eelise see, et me oleme transpordi mõttes suht umbsopp) ja hõre elustiil ja väheembavad harjumused lasid samas hakkama saada suht väheste piirangutega.
Kustutavt, mis enamikus teistes riikides toimus: tükk aega ei tehta midagi, siis kasvab laibahunnik ühiskonna taluvuspiirist üle (mitte aint psühholoogiliselt, mõnel pool varises ka medsüsteem kokku) ja selle peale keeratakse kõik väga-väga kinni.
Jah, poeskäigud on kuidagi muutunud sel nädalal. Olin ka eile sunnitud varusid uuendama ja no suur lage pood, ruumi eemal seista on. Iseteeninduskassa, näed ju et mul läheb veel aega ja ikka on vaja hingata kuklasse.
KustutaMa hetkel täitsa usun, et teise laine risk on meil suur. Ja selle üleelamine on vast isegi keerulisem. Ma tean, kui võikalt see kõlab aga "uudsuse võlu" on kadunud. Alguses ikka rahvas oli põnevil ka natukene, et mis saab ja kuidas me ellu jääme. Pildid ühistöötamisest kodus ja lõunamenüüd FBs olid päris lõbusad.
Itaaliast. Ma uurisin oma kolleegilt, kes oli nädalaid täiesti kinni perega kodus. Ta üts, et linnast välja tohtis vaid kirjaliku loaga minna ja max kaks pereliiget. Muidu vaid toidupood ja apteek. Väga karm kord. Ja inimesi suri murdu. Ta väitis mulle, et too kolle oli veel piirkonnas, mis on Itaalia üks edumeelsemaid arstiabi seisukohalt.
KK, mis linnas? käisin eile Tartus poes, inimesed hoidsid üsna hoolega üksteisest eemale, mõni oli maskiga. Ainult üks purjus naine tahtis mulle selga elama tulla, sest kartis, et ei jõua oma alkoholiga kassast enne kümmet läbi.
Kustutateisest lainest - ma arvan, et see pole mitte risk, vaid kindel asi. Aga ma loen praegu pidevalt FBs nende viroloogide jt mudeldajate seinu ja nemad arvavad, et tuleme teise lainega toime, sest nüüd on juba testimisvarustust ja suutlikkust kusagilt algav puhang rutem ära isoleerida. Raatuse ühika näitel on ka edukogemus juba olemas.
Kuna tegemist on samade inimestega, kes olid alguses seda meelt, et piirangud ei tuleks jupikaupa (nagu nad meil tulid), vaid kohe, ja olid väga murelikud, siis ma neid hurraaoptimismis ei kahtlusta, usun, et kui nemad väga ei pabista, siis pole hirmuks ka põhjust.
Ma olen maainimene. Keskmise suurusega Coop, ruumi laialt.
KustutaJah, valmisolek on küll olemas, selles ma ei kahtle aga inimesed on muutunud skeptilisemaks. Ja juba käivad vaidlused vaktsineerimise teemal, et milleks ja kas ikka peab.
Ohhsaraisk,
VastaKustutaSealtpoolt ei osanud oodatagi.
Samas, raamatuid ületarbides...
Me ei tea, mis toimub, aga
inimesed loevad, jätkuvalt...
Äkki see ongi meie manipuleemine?
Sellest, mis veel kinni on: kõik kultuuriasutused. Osa pääsevad mai keskel uuesti lahti, aga meelelahutust pakkuvate kohtade kohta pole veel selge.
VastaKustutaJa kino- või teatripidajale või kontserdikorraldajale, kellel see on äritegevus, ei saa ju öelda, et "minge lihtsalt kohale". Kui see on tegevus, millega ta raha teenib, siis isegi kui ta arvab, et piirangutel pole mõtet, ei tasu tal uksi lahti teha, kui saadav trahv nulliks tulu.
Jap, esimestel nädalatel peeti reeglitest ikka väga hästi kinni. Toidupoes ei tuldud isegi samasse riiulivahesse, kus keegi juba ees oli ning kergliiklusteel mööduti üksteisest ikka suuuuure kaarega. Aga nüüdseks on inimesed väsinud. Paljud söögikohad on toimetanud kogu aja aga vähendatud istekohtadega või take-away menüüga, juuksurid ja salongid ka hõrendanud klientide hulka. Minu hambakliinik veel uusi numbreid ei anna, hakkasid kõigepealt teenindama neid, kes eriolukorra tõttu ootele jäid. Päris suletuks jäid ja veel jäävad spordiklubid, mängutoad, kinod, teatrid jne
VastaKustutaMa ei arva, et oli ülereageerimine. Tänaste uudiste (piirangute vähendamise) valguses näeme kõik üsna pea kas ja kui mõistlik see otsus on. Uued nakatumised hakkavad tõusma tasapisi, isegi ilma igasugu meetmeteta võttis esimese laine ajal aega enne kui hoo sisse sai. Tõehetk saabub sügisel või talvel teise laine suuruse ja järskuse näol. Viirusel seni rahulikult aega muteeruda muutmaks praegused vaktsiinikatsetused vähe efektiivseks. Muidugi olemas ka väheusutav võimalus, et viirus taandub ja suvest elame edasi nagu peale paha unenägu, väljaarvatud ports töö kaotanud kodanikke.
VastaKustutaMa elan ikka nii teises maailmas vist kuidagi. Ma lihtsalt ei saa aru kohtadest, kus on VÕIMALIK töötada kodus, aga keegi ei julge, sest muidu ülemused vihastavad. Nagu ma siiralt ei saa aru, miks nad peaksid vihastama, kui seal päriselt tööd tehakse, mitte koera ei sügata? Või noh, kuni koera sügamise kõrvalt päriselt tööd tehakse? Pane või küünal selle eest, et mulle normaalsed ülemused on sattunud.
VastaKustutaRents, sest on ülemusi, kes ei usalda töötajaid. Tulemused ei ole kunagi nende jaoks ka piisavad, sest äkki sa viis minutit sügasid koera (mis siis, et pärast 50 minutit rohkem tööd tegid).
KustutaNojah, aga üldiselt on ju kindel hulk tööd vaja valmis saada - ja õhtuks või reedeks vms näha, kas said või ei. Ega keegi niisama toolil istumise eest ei maksa, tulemused on ju mõõdetavad. 🙄
Kustutajah, kontrolllivajadus, nagu juba öeldud.
KustutaAga ka kommunikatsioon.
Kui kõik töötavad väljas, siis toimib kenasti. KUi aga osa töötajatest on väljas ja osa kontoris, siis kipub meelest minema, et koridoris kokkulepitut tuleb ka teistega jagada. Ehk siis see nõuab õppimist ja reegleid, kuidas sellisel juhul suhelda.
Ah, siia võibki koer maetud olla. Mul on nii praeguses kui ka eelmises firmas palju kodukontoris inimesi, kelle kodukontor on mõnes teises riigis. Nii et juba ammu on paigas reeglid selle kohta, kuidas inimesi kursis hoida. Koosolekud on kogu aeg käinud nii, et istutakse ümber laua ja lisaks on mujal olijad Zoomiga kaasatud. Samuti on meil suitsetajaid nii vähe, et ei ole ohtu, et midagi suitsunurgas ära otsustataks ja läheks meelest teistele rääkida. Pluss IT-inimestel on paljudes kohtades selline komme ka, et isegi kui kõik inimesed viibivad ühes ruumis, arutatakse enamasti asja siiski Slackis vms kirjalikus meediumis, et a) mitte segada neid, kes veel samas ruumis juhtuvad olema, aga asjaga seotud pole, ning b) et keegi ei saaks hiljem öelda, et tema ei mäleta - igaüks saab üle lugeda, mis täpselt öeldud sai. Noh ja siis tuleb juba loomulikult juurde ka see punkt c) kõik on kaasatud, olgu nad parajasti UK-s, Iirimaal või Hiinas. Meil oli isegi paar sellist draamat Slackis, et ma enamvähem lugesin ja sõin samal ajal popkorni, ainult eestlastest rühm poleks iial sellist nalja internetis teinud.
KustutaRents, loe Indigoaalase muinasjutte "ühest ettevõttest". ("Viienda korruse Eesti", kolm osa.) See on mingi täielik ulme või teine maailm, minu jaoks vähemalt. Ma ei ole sellist töökultuuri näinud, kogenud ega sellest iial kuulnud. Aga -- see on olemas. Siinsamas Tallinnas...
KustutaJah, ma lugesin ka seda suu ammuli. Täiesti uskumatu, kui erinevad maailmad samas linnas kõrvuti eksisteerivad.
KustutaMul üsna sama olukord kui Rentsil. Tallinna tiim on vaid nn inimeste kogum, kes aeg-ajalt või regulaarselt ühel pinnal koos käib. Süsteemides oled kinnitatud ühe füüsilise kontori külge, et sinule arvestatud kontorirm raha läheks õigest potist :)
KustutaIgal meist on tiim väljaspool Eestit, ülemused sh. Vahet pole, kust ma sisse login, kuna töö on süsteemides, online. Kogu süsteem on niiviisi ühes ehitatud, et logelemisvõimalust väga ei teki. Protsessist protsessi ja kui sina logeled, on sada elukat sul kohe kukil ja küsivad, miks. Kõik on trackitav ja nähtav.
Aga mul on ka olnud ülemusi, kes räägivad, et "kodukontor on võimalus" ja selle ülemuse ajal ma kasutasingi seda võimalust siis, kui umbnohu oli või loom haige. Pragune usaldab õnneks ja töötab ka ise pigem kodust kui kontorist. Nii et see covid väga ei muutnud midagi. Vaid seda, et ma ei tohi kontorisse minna ja see lahendus, mis peaks sobime kõigile maailmas, on vahel koomiline väikeses kontoris.
Viienda korruse Eesti oli tõesti ulme. Meenutas ema töökohta aastal 1980.
Kaur tõi kunagi minu kommentaari veebikooriproovist näiteks selle kohta, kuidas elu on muutunud, mispeale mina leidsin, et mulle tundub veebis proovipidamise katsetamine täiesti tavalise 21. sajandi alguse Eestina - tookord unustasin märkida, et meil on samas kooris juba ammu olnud inimesi, kes peavad vahepeal kuskil teises linnas olema, aga proovis tahtsid ikka osaleda. Nii et muutus ainult see, et järsku olime kõik sellised inimesed.
KustutaKusjuures tundubki, et põhiseltskond võib muutusteks valmis olla aga otsustajad ei tule kaasa. Kas ei usalda või pole prioriteet. 12. märtsil liftis kuuldud info põhjal jäi mulje, et nii mõneski firmas tegi digipöörde lõplikult ära erikord :D
Kustuta"Viienda korrusega" on veel see küsimus, et kas tarbijana peaks sellise ettevõtte majandustegevust oma rahaga toetama või mitte. Et kas osta nende käest asju? Või hoiduda? Kas meie tarbimisvalikuid peaks või ei peaks mõjutama ettevõtte omand ja sisekultuur?
KustutaSee küsimus on mul iga poe või söögikoha kohta. Organiseeritud kuritegevus on meil ju olemas ja restoraniäris kenasti sees. Kes on selle kõrtsi omanik? Kas ma toetan seal käies eesti maffiat, vene oma, või on kõik aus ja viisakas äri? Ei tea, ei tea... ja ei tea ka, kas peaks selle peale mõtlema. Mina - kahjuks - mõtlen ja stressan end sellega.
Kui ma olen õigesti aru saanud, mis kohast jutt käib, siis ma juba boikoteerin neid, sest nad peavad mingitest distantseerumisreeglitest veel vähem kinni kui Indigoaalane ise. Nii et ma eeldan, et seal käivad nagunii ainult need, kel muud valikut ei ole.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta