Remont 2

Ma kartsin kõige hullemat, ja see oli tegelikult veel hullem.
Remont.
Kokku siis alates ettevalmistustöödest kuni viimase liistu seinalöömiseni poolteist kuud.
Nojah.
Tegelikult tahavad veel mõned tekstiilid värskendamist, aknad vaja pesta, tööde käigus selgus nimekiri asjadest, mida oleks vaja sorteerida. Ja ... värskel taustal näeb mööbel õige väsinud välja. Aga põhimõtteliselt on ikkagi valmis.
Kui oleks teadnud, poleks alustanudki. Ausalt.

Mu parem käsi on täiega pekkis, kuigi ma üritasin niipalju kui võimalik nühkida, pesta, hõõruda vasaku käega. Ja mis kõige kurvem. tundub, et sellest kõigest ei taastugi. Ikka veel olen ma hommikuti ärgates surmväsinud. Ma peaksin nüüd puhkuse võtma.

Minu sügav kummardus kõigile, kes möödaminnes remondivad ja suudavad seda teha.
Ma teen kõik selleks, et see oleks minu elu viimane remont.

Kõige nukram on see, kui uus valge ja avar ruum täitub taas (vana) mööbliga. Avarus kaob. Värsked seinad kaovad. Mööblit ja asju on liiga palju.
Aga millest loobuda- voodist? lauast? toolidest? Kappidest?
Ja tunne on, et tegelikult polnudki vahet, mõttetu töö.
Usutavasti leiame toasoppidest pahtlitolmu veel ka jaanipäeval. Sest pahtlit jagati selle remondi käigus lahkelt. Kõik meie leidlikult, millimeetritäpsusega paigutatud mööbel ei mahu enam tagasi!
(Kas ma juba ütlesin, et mööbel on mõttetu.)
Ja sellele teadmisele, et mööbel ei mahu seina, eelneb pikk, valus ja närviline protsess.
Mööbel tuleb ilma värskele värvitud seinale suuremaid kahjusid- kriime ja täkkeid tekitamata, ka kohale saada.
Minu hüpoteetilises uues kodus kauges tulevikus mööblit pole.

Värvi teema väärib põhjalikumat lahkamist. Ma teadsin eelnevast, et värvivalikul ei tasu oma silmi uskuda. See, mida sa näed värvikaardil pole seinas üldse see. Seinal muutub see mitu tooni tumedamaks.  Ja ikka suutsin ma valida nö liiga tumeda.
Huvitav on see, et viimati juuksuris toimus analoogne diskussioon.  Valisin kataloogist välja värvi, mida tahaks oma juustel näha. Juuksur hoiatab, et " tegelikult jääb see hoopis teistsugune". Ja tal oli õigus.
Mis point on värvikaartidel, kui need ei peegelda tegelikkust.

Mu isa armastab meenutada lugu, kui käis külas Vladivastokis. Sõber elas viiekordses kortermajas, mille vetsud asusid.... õues. Tahtsid minna, siis lippasid õue.
Ma ei tea, kas tänapäeva uusehitistel enam on, aga meie majale on ehitatud varjend. Üsna kindlasti seal varjendis tuumasõja puhkedes ellu ei jääks, aga sõja ajal nimega remont, oli väga abiks. Remondi ajal oli meil seega olemas kemmerg. Ei pidanud õue lippama, piisas vaid keldrisse.
Sain teada, et tegelikult ma käin liiga palju vetsus, kui see on liiga mugav.
Kui ei ole mugav, saab hoopis vähemaga läbi.
Mõttekoht.

Positiivse külje pealt sain omal nahal kogeda elu kööktoas. See ikka ei ole minu teema, kui diivani kõrval võileiba valmistatakse. Õhtusöögid sai söödud väljas (see oli hea). Aga hommikul tahad ikka kodus kohvi juua. Ja see oli halb.
Ma võiksin lausa öelda, et köögi puudumine oli minu jaoks traumaatilisem kogemus, kui kempsu puudumine.
Vist.

Ja et seisaks eluaaeg sul peas: mitte kunagi, mitte ühelgi tingimusel, mitte ühelgi pinnal. Ära kasuta karedat nuustikut. Ainult pehmet lappi tohib kasutada. Kuidas sellega plekid maha saab, ma ei tea. Maailm mu ümber on minu agressiivsuse jaoks liiga õrn.

Ma eelmises postituses kirjutasin standardite erinevustest. Tegelikult, selgub, et vahe on lausa koolkondades. Mina näiteks usun ajalehtedesse, niiskesse lappi ja tekstiilkatetesse. Mu mees armastab kilet ja tolmuimejat.
Ma arvasin et olen räpakas ja lohakas. Maaler, kes meile soovitati, tegi oma tööd tegelikult kvaliteetselt. Aga- oma tööd. Ja ainult.
Nagu tank. See, mis toimus ümber ja kõrval, oli täiesti ükspuha.
Iga jumala õhtu ma küürisin ta järelt tunde. Sellest, kuidas me eelnevalt kõik eeltööd ära tegime, oli juba juttu. Ma olen üsna kindel, kui meil oleks jäetud mõni pistikupesa eemaldamata, oleks ta selle südamerahus üle värvinud.
Hoolimine.

Tegelikult on see huvitav, kuidas meilt vaikimisi eeldatakse mingeid teadmisi.  Me peame oskama valida pensionifondi, saama aru, et autoremonditöökojas meid ei peteta, suutma valida rahvasaadikuid.
Kuigi meie remontijad kirjutasid materjalid ette, siis ikkagi tekkis ootamatult palju küsimusi. Näiteks, kas see uks on spoonitud, lamineeritud, lakitud või kaetud melamiiniga.
Mina ei tea kust on pärit mu mehe teadmised, et ta oskab ikkagi, minu õnneks, ümber käia elektriga, pahtlilabidaga, trelliga...
Kas tänapäeva poisid ja tüdrukud, kes suureks saavad, oskavad seda samuti?

Üksiku naisena ei suudaks ma läbi viia ühtki remonti. Ja tänase kogemuse põhjal ka mitte siis, kui teenus on sisse ostetud. Ikkagi eeldatakse sinult, kui töö tellijalt, liiga palju. Minu meelest.

Nagu ma lubasin, iialgi ei tee enam remonti. Aga igaks juhuks.
Nipp. Kui sul puudub kahe ruumi vahel uks. Üks on korras ja kena ja teises tahab maalritädi pahteldada ja LIHVIDA.
Ja sul on kass, kel on ilmtingimata vaja sõeluda kahe ruumi vahel, siis parim ukseava kate on a la lamell. Selle meisterdamine on omaette teadus ja kõrgemasse pilotaazi kuulub ka selle paigaldamine pinnale nii, et remonditud ruumi seinad on ka pärast kile eemaldamist endises konditsioonis.
Aga lahendus töötas päris hästi.

Ja kokkuvõtteks. Juba vanarahvas ütles. Kui su kodu vajab remonti, siis osta parem uus kodu.