Ma ei tea, kas sellest, et mu vanemad on sõjaaja lapsed ning nad on palju rääkinud lapsepõlveaaegsest nälgimisest. nende kapp on alati täis. Nad pole rikkad. Korralikud vast on. Aga nende lemmikmeelelahutus on " käin korra poes ära", Kuna poed on lähedal ja liikuda tahaks, aga jalutada niisama... noo kes see siis niisama lulli lööb.., siis minnakse poodi.
Igaks juhuks ja reisile minnes ma koju tagavarasid valmis ei osta. Elu on karmilt õpetanud, et valmistehtud pipsroad, isegi, kui jätan külmkapi võtme koju, jäävad söömata. Kojujääjad lahendavad kõhu täitmise omal viisil. Ja õige ongi.
Kas minu, kui isiku kohta saab teha järelduse mu külmiku sisu vaadates? Tegelikult vist saab. Ma olen süsteemne ja hindan traditsioone. St minu poolt loodud traditsioone.
Asjad peavad olema sel riiuli, kuhu mina olen neid harjunud panema, sest muidu ma ju ei tea, kas ja mida kodus on ja nii... ja ega keegi mulle vastu ei vaidlegi. Igapäevane söögitegemine pole kindlasti valdkond, kus ma saaksin lubada spontaansust, sest ma EI VIITSI poes käia!!! Kui ma unustasin midagi toomata, siis tuleb leida teine toit või olemasolevate produktide raames varieerida, aga muidu on nii nagu on.
Sest asi mida ma ei kannata, on, kui toit läheb raisku ja halvaks. Kõik on kuupäevade järgi varutud, ja kasvõi nutan, aga tuleb õiges järjekorras ära süüa...
Kuna ma oma söömist olen siin korduvalt jäädvustanud, siis tuleviku-uurijatele ka mu külmkapi sisu,
Ülemisel korrusel:
mehe majonees, hapukoor ja mahlakontsentraat.
Siis jupike parmesani õhukindlas karbis. Tagapool on konservid. Marineeritud seened, tagavara sprotid ( et kui sõda tuleb) ja mingi iidvana adzika ja teine tomatikaste. Peakski ära viskama.
Vvõi. Võid peab alati kodus olema:)
Teisel korrusel:
tuttavatelt saadud lihapasteet. Mingi jumal teab kust tekkinud poemoos. Las olla. Äkki tuleb sõda.
Soolaga või,. Viimasel ajal meeldib see mulle pudru peal. Kiireks koduseks lõunaks mõeldud pannkoogid. Söön küll valmistoitu.
Kohvikoor. Teine, mida peab alati kodus olema.
Ja kassikonserv.
Kolmandal korrusel.
Kurgid, jälle või.
Juust ja sink. Tassi sees on eilse hernesupi jääk.
Tagapool purk soodaga, et halba lõhna kapis poleks.
Neljandal korrusel asub mul alati söök.
Surnud jänes ja verivorstid ootavad oma järjekorda.
Hapukapsapurk, murakamoos. Sidrun. Taga üks unustatud õllepurk. Peaks ära jooma.
Keedetud peet. Ma ei talu selle lõhna, mistõttu on ta mässitud kilesse.
Mees on praegu vaimustuses moosiga kodujuustust.
Kahel alumisel on juurikad: kartul, porgand, sibul, salatid, kurk, ingver, hiina kapsas.
Küljepeal on munad. Ka munad on mu kapis alati olemas.
Küüslauk, sidrunimahl, puljongifond, kapparid, sinep ja tomatipasta.
ketsup, keefir, vesi, õlu, viin. Õlu on saadud Amsterdami Heinekeni muuseumist. Reliikvia. Kunagi joome kindlasti ära. Viin on jääk mingist peost. Poolik pudel, juua vast enam ei kõlba, aga ma puhastan sellega meigipintslit.
Mingid mehe plaastrid.
Tomatit, leiba ja õli ei hoia ma külmikus. Need on mul ka alati olemas.
Ma usun küll, et olen rikas ja korralik....:)
Kui enne palgapäeva on kapp tühi, siis on tegemist vaesega või kehva planeerijaga :D
VastaKustutaSee "äkki tuleb sõda" oli nii koomiline. Mul ka kapis igasugust träni - sprotid, marineeritud kurgid, puljongikuubikuid (hulgi), võid (palju, äkki tuleb koogi isu vms), hunnik moose (mul pole keldrit ja panipaigas on ikka veel soe). Ja kapis kuivaineid, ikka rohkem. Et äkki tuleb gripp või kole haigus ja ma ei saa poodi.
Lugesin ka seda teooriat ja päris huvitavad mõttekäigud. Mul endal on pisike CARATOV (tõesti vana uunikum) ja nii ongi alati kümkapis vaid kõige olulisem ja kõige vajalikum. Periooditi on rohkem ühed tooted, periooditi teised tooted. Teisisõnu sisu on väga vahelduv, et selle põhjal ei saagi minu kohta midagi oletada. Või ehk on mu külmkapi sisu sama muutuv kui mina ise :)
VastaKustuta"äkki tuleb sõda" oli väga hea jah :D mul on just vastupidine teooria, et need, kes külmkapi nii täis topivad, et pooled asjad riiulites ära aeguvad, on kehvad majandajad ja seetõttu vaesed, või vähemalt vaesemad kui nad olla võiks. Ise ma jälgin alati best before kuupäevasid ja menüü kodus sõltub paljustki sellest.
VastaKustutaMinu külmkapp on alati tühi. Nii siis kui on majanduslikult õitsvad ajad kui ka siis kui tundegina rihm pingul on. Poest tuuakse värsket täpne kogus, tehakse söögiks ja süüakse ära. Ma lihtsalt ei salli raisku minevat toitu ja ... parim viis mitte näksida, on mitte omada külmkapis midagi. Lapsele õpetan ka, et süüakse seda, mis on, mitte ei valita alati mis meeldib. OK, sügavkülmas ja kuivainete riiulis on alati hädatagavara vähemalt üheks söögikorraks, tavaliselt saab pikemaltki hakkama.
VastaKustutaAga tegelikult ma arvan, et nii ei ole üldse hea. Tegelikult peaks olema teisiti, aga ma ei oska, sest elu on just nii karmid külmkapireeglid mulle õpetanud. Lisa veel pidev reisimine siia juurde ja siis ongi külmkapis alati vaid - pakk piima, munad, või, praerasv ja porgand. No lapsega on lisandunud, et joogijogurtit ja kohupiimakreemi peab ka alati võtta olema.
See vist oleneb ka, kus elada. Mul on olnud perioode elus, kus pood on 2km kaugusel ja ainus liikumisvahend oma jalad. Siis ikka mõtled pikalt, et mida ja kunas. Nüüd on autoga liikumine kerge ja alati ei ole meeles poenimekirju teha, mistõttu ikka tuleb ette, et käid a la 2p järjest poes. Ennast ka vihastab, et ei suuda kirja panna või meeles pidada.
VastaKustutaJa kui on tugev sotsiaalne võrgustik, ei pea ka kuhjama. Mina elan üksi, lähikonnas ei ole ka inimesi, kes aitaks kui ma nt peaksin paar päeva olema voodis palavikuga. Ja mul pole ka selliseid lähedasi sõpru, kes toidukotiga külla tuleks (kui ma just ekstra ei palu ja seda ma ei tee, sest ma ei kannata kui ma pean kedagi tülitama). Mistõttu talveperioodil on ikka pisike varu puuvilju, kuivaineid jms. Ma olen küll väga harva tõsiselt haige olnud, a la kord 5a jooksul aga selline varumine on kuidagi veres. Ilmselt midagi ka lapsepõlvekodust pärit, kus alati osteti suurema varuga - a la 50kg kott suhrkut, teine sama palju nisujahu, keldris olid juurikad talveks ja sahvris moosid, kompid jms hoidised. Lisaks suur tünn hapukapsast. Nii et suure tuisu ja haiguste perioodik võis vabalt kodus olla ja põdeda.