Ma tean täpselt mis tunne on olla vastutus- ja kohusetunne ruudus. Ajada inimesi närvi sellega, et sa ei suuda aega lihtsalt surnuks lüüa ja tundide viisi lämiseda. Vaid, et sa otsid tähendust, mõtet.
Jälgid ja ei ole.
Ka see, millest jutt, oli täielik äratundmine. Aeg- ajalt tabasin end sellelt, et paar lehekülge oli loetud nii, et ma polnud arugi saanud, millest jutt. Sest ma olin mõtetega oma "saartel". Oma minevikus. Aga ma ei taha. Ma ei taha mäletada. See kõik on möödas, unustatud, maha maetud. Oli mis oli.
Ma olen raamatu peategelasega uskumatult sarnane inimene. Meie suurim erinevus on empaatias. Peategelane muretseb teda ümbritsevate inimeste pärast. Mul on oma suurepärase isikuga niipalju tegemist, et pole aegagi teistele mõelda. Ma ei karda manipuleermist ja vale- sest kogu mind ümbritsev elu ongi manipuleerimine ja vale.
Nii tõde kui ka vale on kinni meie peades. Selles, mida me usume.
Me olime Alexiga vaid sõbrad. Midagi keelatut ei juhtunud. Ma kujutasin seda kõike ainult ette. Ja kui sa seda usud, siis saab see tõeks.
Oma süütunde, emotsioonide ja vigade teise inimese kaela lükkamine on minu meelest isekas ja äärmiselt ebaõige. Ise teed, ise vastutad, ise kannatad.
Ma ostsin selle raamatu, kuna mind huvitas Robinsonide teema (siia tahaks nüüd võrdluseks kõrvale lugeda Kati Murutari raamatut, kes oli osavõtja rollis). Esilehel oli juhitud ekstra tähelepanu sellele, et tegemist on ilukirjandusega. Olgu. Kuigi mul oli üllataval hästi meeles kogu too seep ja Rutiku "issiklik assi saarel..." üritasin seda lugeda suuremas kontekstis. Ja millalgi raamatu keskpaigas tekkis segadus- mis, pagan, see nüüd siis ometi on.
Miks tunda end Alexi suhtes süüdi mehe ees, kellega on vaid formaalne suhe? Milleks on sisse toodud tänased lapsed. Ja mis ja miks India? jne jne jne. Kuidas need alustatud teemaga haakuvad?
Raamatu lõpus sain vastuse. See on keskmine osa triloogiast ning ühe inimese elulugu. Ehk siis üsna suure tõenäosusega on vastused mu küsimustele vist kirjas esimeses või viimases osas?
Ja rohkemgi veel sai lõpuks selgeks, et tegu polnud ilukirjanduse vaid naisteajakirjanduse- trükitud blogiga. Seesama, mida mina siinsamas teen- aga teate, mul oli ükskord niimoodi...
Elus, erinevalt ilukirjandusest, pole loogikat, tugevaid karaktereid ja mingit sügavat mõtet. On nagu on.
Ning minu valed eeldused ei muuda seda naistekat ei paremaks ega halvamaks. Siinkohal võiks panna punkti. Mis see minu asi on. Nii seda konkreetset kui ka miljoneid samasuguseid müüakse nii mis mühiseb. Järelikult on neid inimestele vaja, järelikult on maailmale neid vaja.
Aga ma ei saa, sest see teeb mind väga kurvaks.
Selles jutukas on olemas minu meelest kõik, et saada ja olla korralik (tegelikult mitu ja täiesti erinevat) raamat: originaalsed ideed, leidlikud seosed, uudsed metafoorid, põnevad tähelepanekud ja üldistused. Kui vaid keegi oleks autorile näidanud, kus asub "delete" nupp. Maha kõik praeguse perega seotu. Maha targutused stiilis- " kui me vaid oleksime tookord teadnud..." ja mis eriti oluline. Maha selgitused. Räägi meile oma lugu ja las me ise arvame, mõtestame ning oletame. Mida vähem, seda rohkem jääb ruumi tõlgendustele, fantaasiale...
Ning veel. Millest sa soovid seda raamatut kirjutada? Manipuleerimistest? Sündimata lastest? Armastusest ja truudusest? Reality showde tagamaadest? Siis kirjuta. Ja ainult sellest. Palju intrigeerivaid mõtteid, mis igaüks iseenesest on pärl aga kokku... maasikad suitsuangerjaga ( kas pole suurepärane, et maailmas on minu näol olemas inimene, kes teab täpselt, milline peab olema hea raamat...? ehh...:):))
Ehk siis nagu selles raamatus (vähemalt mingis osas selles) räägitakse, kuidas vaatajanumbrite, raha ja reitingu nimel ollakse valmis milleks iganes, siis mul on kurb, et reitingu nimel raisatakse annet ja ideid ning minnakse selgelt lati alt läbi lihtsama vastupanu teed.
Nagu öeldud, pole see tegelikult oluline ja pole minu asi.
Aga ma ikkagi sooviks kunagi lugeda E.Petrone poolt kirjutatud ilukirjanduslikku teost, mis ei põhine tema ja tema lähedaste elul, vaid oleks 100% fiktsioon.
Aga muidu. Väga hea, ladus ning lustakas puhkuseraamat, mida tasub laenutada ning lugeda. Osta pole mõtet.
Selle raamatu toimetajana saan ma öelda, et tegelikult ütlesid Sa juba ise ära, miks see raamat selline on: ta on keskmine osa triloogiast. Esimene osa on üles ehitatud samamoodi ringi põhimõttel: mineviku sündmused spiraalis olevikuga, samas kohas, aga natuke teisel tasandil. Eks ka pealkiri viitab sellele ringjoone-kontseptsioonile ja ma ootan tõepoolest huviga, kas ja kuidas kolmandas osas ka spiraali otsad kokku viiakse...
VastaKustutaJa minu jaoks ei olnudki see vist Robinsoni-raamat, aga eks minu puhul on muidugi ka see keerulisemaks tegev filter, et autor on päriselus tuttav... http://kaja.ekstreem.ee/post/2013/06/15/Elukirjandus.aspx
Aga mulle väga meeldib, kuidas Sa raamatuid lahkad (mitte ainult seda siin, vaid üldse). Seepärast küsingi, kas Sa viitsiksid läbi lugeda ka minu raamatu ja selle kohta midagi arvata? See on küll "noortekas" ehk siis Tänapäeva noorteromaanide võistluse võidutöö ("Hetk enne homset") ja sihtgrupiks on vastavalt romaanivõistluse statuudile 15-17 aastased noored, aga siiski :) Kui oleksid nõus, oleks mul väga hea meel ja loomulikult ei tõmba ma nina vingu ka karmi kriitika peale... Kui oleksid nõus, kirjuta palun mulle kaja.sepp.2@eesti.ee ja lasen kirjastusel Sulle sobivasse kohta raamatu saata.
Kaja, Su raamat on mul järjekorras:)
VastaKustutaMul on nädala pärast puhkus, siis on plaanis pikem nimekiri. Ja kuna ma loen ainult e-raamatuid, siis pole ka saata vaja.
Nii et, räägime sellest septembris:)
Jään igatahes põnevusega ootama :)
VastaKustutaMind häiris ka tänapäeva sissetoomine. Kas lihtsalt ilma edasi-tagasi hüppamiseta ei saa enam kirjutada? Ja esimest osa olen lugenud (väga meeldis), aga ikkagi tänapäeva osa häiris ja ei tundunud põhjendatud, st ma ei leia et teadmine et tegemist on 2.osaga triloogiast muudaks minu arvamust et tänapäev oleks pidanud välja jääma.
VastaKustutaVäga hea tähelepanek blogijalt selle kohta, et liiga palju asju ühes raamatus.
Epp muidu kirjutab väga ladusalt. Aga vbl mõtleb veidi üle?:)