teisipäev, 23. november 2010

K.Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Algus oli raske, sest see raamat on masendavalt halvasti kirjutatud (tõlgitud?), kuid mida edasi, seda rohkem kaalub põnev lugu Afganistani elust olust läbi aastakümnete üles lugemise vaevuse ja lõpuks harjud ära, et tekst peabki olema üheplaaniline ja lakooniline.
Pean tunnistama, et minu teadmised islamielu kohta pärinevad vaid ühest Jeemenist rääkivast raamatust- Z. Muhseni "Müüdud", mis oli ikka väga räige, ning meediast . Ning ka selle raamatu tutvustus oli ilmselt koostatud minusugust lääneinimest silmas pidades.
Ma arvan, et raamat oleks olnud tegelikult mõjusam, kui loo teljeks oleks olnud nn normaalsed inimesed. Perevägivald, vähemalt minu jaoks, mõjus ühiskonna kallal toime pandava vägivalla taustal väheolulisena. Rahumeelse pere baasil oleks muudatused ühiskonnas ning nende mõjud ilmselt tundunud veel mõjusamad. Aga ju oli selllise stereotüüpse vägivaldse islamiperekonna keskmesse toomine vajalik müügieduks. Ja töötas ju ka minu peal.
Aga raamat hakkas peale tasa ja targu ning edenedes sai põrmustatud viimasedki eelarvamused. See oli raamat koduvägivallast, missugust leidub ka meie armsas Eestis. Selgus, et islamimaailmas elab täpselt samasuguseid mölakaid nagu kogu maailmas. Ning äärmiselt meeldivaid inimesi nagu kogu maailmas. Ülimalt armas oli inimeste, kui nad parasjagu üksteist ei peksnud ja ei tapnud,  vaheline suhtlemisstiil. Austav, aupaklik, lugupidav.

Raamatuid sõjast sai viimati loetud kooli ajal. Ja teadagi mis sõjast. Seetõttu, ei midagi üllatavat. Sõda on masendav ja julm igal pool. Sõltumata eesmärkidest, miks sõditakse. Kui II MS jääb kuhugi kaugele, siis Afganistan on saatnud mind kogu teadliku elu. Raamat lõppeb optimistlikult aastal 2006, kuid teadmine, et see kõik, mis seal kirjas, pole ikka veel läbi... see puudutab kuidagi eriti lähedalt.

Ma olen üldjuhul suhtunud üsna skeptiliselt igasugustesse "rahuoperatsioonidesse". Lugedes seda raamatut, hakkasin aga mõtlema, et äkki tõepoolest. Kui üles on kasvanud mitmed põlvkonnad, kes ei teagi mis on rahulik elu, kes ongi näinud ainult sõdimist ja vihkamist. Kes on üles kasvanud keeluga naerda ning laulda... Äkki polegi teisi lahendusi, kui et keegi väljastpoolt peab minema ja diktatuuriga rahu kehtestama? Huvitav oleks lugeda (aga ilmselt ei saa seda veel niipea), kuidas siiski õnnestus näiteks Usbeki  ja Tadziki jt kultuuriliselt nii erinevate maade "sõbralik" N Liitu kaasamine, ja miks 30 aastat hiljem Afganistan ebaõnnestus?
Ja selliseid kohti on maailmas kurvastavalt palju. Grupikesi, kes ihkavad võimu ja on selle nimel valmis maha tapma oma rahva. Kuigi, ausalt ei saa ma aru, mis point on võimul, kui su valitsetav ala on maatasa tehtud ning inimesed tasalülitatud. Võim vägivalla pärast?
Huvitav, et revolutsionäärid ei õpi sadadest kogemustest ning tuima järjekindlusega notitakse maha lisaks eelmise valitsuse funktsionäridele (mis on mõistetav) ka tippspetsialistid- arstid, õpetajad, advokaadid jne. Miks on see vajalik? 

Teine mõte, mis mul tekkis, kas nende lõputut kodusõda pidavates riikides poleks relvadest tulemuslikum propaganda? Mul on raske uskuda, et inimesed võitlevad ainult võitluse enda pärast nii palju aastaid. Ju seal taga on ikkagi mingi idee ja veendumus. Ning vähemalt teoreetiliselt oleks rahu saavutamine võimalik juhul, kui kriitiline mass karismaatilisi juhte mõtleks sarnaselt.  Venemaa ja ameerika on maailmameistrid propagandas, ajupesus ja Pr-i alal. Miks seda ressurssi ära ei kasutata? Ma ei hakka mainimagi, et on ju tehtud hulgi doktoritöid organisatsiooni käitumisest ning kusagil ilmselt ka välja töötatud toimivad(?) teooriad destruktiivses organisatsioonis (mida ju riik on) korra loomiseks?

Täiesti kontekstiväliselt meenus mulle millegipärast Leningradi blokaad. Kui abiorganisatsioonid ka enam ei toetaks. Tsiviilelanikkond sureks nälga ning valitsev- võitlev klikk jääbki üksinda omaenese ambitsioonidega? Kas nad siis saaksid aru? Või on see paratamatu, et alati on kusagil keegi, kes pole rahul ja on valmis selle nimel tapma?
Afganistani kontekstis on meie elu ikka täielik lill. Me oleme saanud elada rahus 65 aastat!

1 kommentaar :

  1. Mina lugesin seda raamatut paar aastat tagasi inglise keeles ja kirjastiilile ei ole midagi ette heita :) Küll olen aga ise kirunud näiteks raamatut "Valged hambad", mis on ka Triin Taela tõlgitud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!