esmaspäev, 1. november 2010

Kvaliteetinimesed ja need teised 2

Neid, kes hädas, peab aitama.
Aga vahel tahaks küll küsida, mis toimub selle copy peas kes võttis Toidupanga reklaamiks kolm teemat ning mätsis robustse elegantsiga need kokku. Kokkuhoid? Mõjuvus? Arrogants?
Esiteks, inimesed on näljas- kogume kopikad kokku ja ostame selle eest süüa. Väga ilus ja hea algatus.
Teine teema, et meil kodudes jääb sööki üle- lahendus on, et inimesed, tarbige mõistlikumalt.
Ning kolmas. Toitu jääb üle kauplustes ja ladudes ning selle asemel, et viia see prügikasti- anname vaestele??! (Ma olen täiesti teadlik, et tegelikult säilivusaega ületanud toitu tegelikult ikkagi vaestele ei anta) Mind häirib see sõnum. Ma kordan veelkord- kauplustest järgi jääv toit läheb prügikasti asemel neile, kes näljas.

Miks jääb kauplustes toitu järgi? Meie ise oleme tarbimisbuumi kõrghetkedel jalgadega hääletanud, valides suuremad poed, kus suurem valik ning suretanud välja väiksemad, paindlikumad. Selleks, et hoida need riiulid täidetuna, peame me paratamatult maksma. Ükski kauplus pole huvitatud suure jäägi hoidmisest ning ükski kauplus pole huvitatud ka out of stockist- st et sobivat kaupa pole müügil. Nii käib mäng kahe vahel, üritades leida tasakaalu. Vaene poetädi, kes reegleid rikub, jääb ilma oma tulemustasust ja liigub samuti sinna abivajajate nimekirja.

Kapitalist ei viska ära raha. Ma kuulen masse hüüdmas- lollakas- see toit on tegelikult ok! Aga kui nii järjekindlalt väidame, et see järgijääv toit "tegelikult ju kõlbab süüa", siis kas poleks aeg üle vaadata toiduohutusnõuded? Täna oleme me kokku leppinud normid, millest edasi ei tootja ega ka müüja enam ei vastuta. See toit võib aga ei pruugi olla tervisele ohtlik. Meie , "normaalsed" (eks), seda toitu ei osta. Nemad, kel pole niipalju võimalusi, neile sobib ka seaduse poolt ohtlikuks tunnistatu.
Me ei räägi siin riietest. Me räägime sellest, mida inimene sisse sööb. Ma tean, et täpselt sama jant käib ka ravimitega. Et kui valida kahest halvast parem, siis see on ju parem? Või siiski? Kas me ikka oleme nii vaesed, et ei suuda oma eesti lapsi ära toita. Sellesama kampaania turuhind on ca 500 000. Üsna mitu leivapätsi...

Nemad on ju samuti meie inimesed. Miks me siis anname oma lastele sõnumi, et prügikasti sisu tuleb anda nälgivale klassiõele?
Miks ei võiks me vahelduseks sellele põlvkonnale õpetada, et ka neil, kel täna nii hästi ei lähe, on samuti inimväärikus, et küll võimaluste piires aga ikkagi õigus saada ohutut ja kasutuskõlblikku?

2 kommentaari :

  1. Reklaami näinud ei ole, neid Toidupanga toidukaste vähekindlustatutele ent küll.
    Kas on parem mitteteada, et nälgiv klassiõde ei saa kordagi nädalas mahla või puuvilju?
    Olgugi, et viljal väike plekike küljes.
    Kas kodusel teel kaks päeva säilivuse või välimuse ületanud kraam kõik täiega prükki lendab?

    Korra nädalas saada tirtsuke säilivusaja lõpule lähenevat lihakraami ning juur-, puu- ning köögivilju saada, mis ehk esinduspoe apetiitsusvälimusele veidi alla jäävad, on suur asi perele, kel ainus sissetulek ehk muule kulub. Ning kes iial enesele sellist tavaari poest ei ostaks.

    Mitte, et ma ei pooldaks, et kõik toituks vastavalt vajadusele.
    Kuid midagi on rohkem kui mittemidagi.
    Iga mõistlik inime ei söö ega sööda roiskunut.
    Euronormid ja mittesöödavus on erinevad asjad.

    VastaKustuta
  2. Reklaami suurim kasu on meeldetuletus, et tuleb anda almuseid. See kasvatab inimest.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!