teisipäev, 2. november 2010

Kade naine

Millest tuleb meeste selline enesekindlus? Vaatasin neid Riigimehi, ja oi- kui tuttav see kõik ette tuli. KUI mitu korda olen ma oma elus näinud seda. Tuleb miski suvaline mees. Loll kui lauajalg. Pole kogemusi, pole haridust.
Ta sai eelise esimese klassi katsetel (sest poisid ju arenevad aeglasemalt). Ta oli alati edukas (kolm on ju koolipoisihinne. Pole need hinded kunagi midagi näidanud. Nii aktiivne poiss!) Ta sai inglise keeles viisi (sest noor naisõpetaja flirtis temaga). Ta sai eelise keskkooli katsetel (sest muidu tuleb meil tüdrukute klass). Ta sai selle koha tänu suhetele (sest sellisele esinduslikule kohale on ju ikka meesterahvast vaja ja sõpra ma usaldan). Ta elab kodus nagu kuningas (ära isa sega, isal on raske tööpäev seljataga. Tule siia- ema saab kartulite koorimise kõrvalt sulle lahkelt matat õpetada).
Aga NII enesekindel. Nii tähtis, nii oluline.
Lammutab kõik laiali, et siis mõned kuud (mahajääjate õnneks) või aastajagu (vaesed kolleegid ja vaene firma) hiljem saba jalge vahel- ups, välja ei tulnud- vaikselt teadmatusse kaduda.
Ja siis varsti loed miskit pressiteadet  ning saad teada, et mehike jälle suur juht ja õpetaja.
Ma olen täiesti kade. Ma tahaks ka olla nii isekas ja tegutseda ainult omaenese huvidest lähtudes. Et ma saaksin põnevaid kogemusi ning mitte mõtiskleda teemal, kuidas see kõik teistele mõjub... Mitte hoolida sellest, et pärast mind jääb järele must maa.

14 kommentaari :

  1. Tere!

    Võib-olla 1 inimene 10'st tuhandest, kui sedagi, elab sellist elu nagu Sa siin kirjeldasid.
    Tegele parem iseendaga - üritades mitte leida lollakaid seoseid oma soo ja saavutatud tulemuste vahel. See oleks päris hea algus.

    VastaKustuta
  2. Piisab ka ühest inimesest kümne tuhande seast - üks kokkupuude sellisega ja justkui tulise rauaga oleks üle naha tõmmatud.

    VastaKustuta
  3. Esimesele anonüümikule ütleks, et kes see ikka kiunatab, kui see, kelle sabale astuti ... tundsid end ära äkki?

    VastaKustuta
  4. Mina sedasorti elu ei kadesta ega himusta. Ma kujutan ette, et neil on pidevalt hirm naha vahel: äkki jään vahele, äkki ei õnnestu; ja see, mida nad välja näitavad, on kõik vaid väline mask.
    Sedasi ei saa inimene õnnelik olla, sest terviklikkus on kaduma läinud.

    VastaKustuta
  5. Jah, võimalik- ma polegi niimoodi mõelnud.
    Lihtsalt kihvatas seda seriaali vaadates- see, mida näidatakse komöödia pähe on tegelikult väga traagiline ja masendav kui ise sellise alluvuses töötama pead...:(

    Esimesele anonüümsele- tänan heade soovituste eest!:) Tegelikult ongi elu lill!

    VastaKustuta
  6. Tead... see enesekindlus on väga lihtne asi. Ühe lausega võib selle kokku võtta nii: ''mind ei huvita mis teised arvavad, sest mul ei ole neid vaja.''

    Enamik inimesi elab pidevalt teiste tunnetele ja arvamustele mõeldes. Nad mõtlevad enne millegi tegemist alati teiste arvamusele. Äkki mu mees jätab mu maha? Äkki ma lähen sõbraga tülli? Äkki poemüüja vaatab mind kurjalt, et ma kommenteerisin tema meeletut jokutamist tipptunni ajal? Äkki, äkki, äkki... Aga so what? Mida rohkem on su elus selliseid asju milleta sa elada ei saa, seda ebakindlam sa oled. Enesekindlat meest tavaliselt ei kõiguta miski - tema on oma eluga endiselt rahul. Ta elab endale, mitte teistele. Kui naine jätab maha... mis siis? Tuleb uus (naisi on tuhandeid). Sõbraga läksin tülli? Mis sellest... ise oli selline idioot (mina lihtsalt ütlesin talle seda).

    Meestele toob tihti raha enesekindluse, aga üksikud avastavad selle nipi ka ilma rahata. Mina mõistsin seda alles rohelisi dollareid omama hakates. Mul ei ole mingit muret jäta oma auto keset Liivalaia tänavat seisma, et üle tee R-kioskisse joosta. Las signaalitavad, las vihastavad - miks see mind häirima peaks? Sõnastan ümber - mis see minu asi on? Mul on raha, mul on võimu, mul on isiksust. Ma olen keegi. :)


    PS: See kõlab siin väga isekalt ja ülbelt... aga ausalt öeldes mis siis? Ma tean kes olen ja sellest piisab.

    VastaKustuta
  7. Viimasele: see on Sul väga hea idee järgmiseks postituseks:) Kui me kõik oleme ainult ise ja teistest ei hooli, mis siis saab? Või ei saagi midagi?

    VastaKustuta
  8. Indigoaalane ütles...
    Viimasele: see on Sul väga hea idee järgmiseks postituseks:) Kui me kõik oleme ainult ise ja teistest ei hooli, mis siis saab? Või ei saagi midagi?

    -------------
    Said natukene valesti aru minust. Ma ei räägi, et me ei hooli. Ma hoolin väga enda lähedastest (kohati rohkem kui paljud teised), kuid sellel ei ole enesekindlusega palju pistmist.

    Kindlasti oled näinud kuidas naised üksteist taevani kiidavad. Ükskõik kui kohutav naine ka välja ei näe (eeldame, et mingi jube foto on facebooki lisatud), kõik sõbrannad trükivad üksteise võidu komplimente. Miks?
    Miks ükski alfa-isane seda ei tee? Sest ta ei näe vajadust selleks. Tal ei ole tähelepanu vajadus. Eriti, et foto on veel kohutav. See ei tähenda, et ta sinna alla kirjutaks ''man, do you look ugly or what?''. Ta vaatab foto ära ja kõik. Kui sa küsid mehelt tema arvamust foto kohta, siis ta ütleb, et ''sinust on ka paremaid pilte.''

    Ühesõnaga asi ole niiväga selles, et enesekindlus = teistest mitte hoolimine. Küll aga seda, et teiste heakskiitu ei ole millekski vaja. Mina näiteks tean ise mis teen ja usun sellesse. Ma ei vaja kellegi heakskiitu ega huvita kui hoopis vastupidist saan. Enamik inimesi aga ei jõua elus kuhugi, sest igal sammul on toetust ja kiitust vaja. Mina lihtsalt lähen ja teen!

    VastaKustuta
  9. Enne kui lõunale lähen, postituse enda kohta veel üks mõte:

    Postituse Hr. Peategelane on sinu silmis liiga rumal. Mina päris nii ei arva. Suur osa inimesi üritab oma elu moraali ja tavasid austades elada. Koolis peab hästi õppima, sest siis on emme-issi õnnelikud. Peale kooli peab minema ülikooli. Peale seda veel magistrisse. Siis tuleb võtta laen, osta korter. XX-aastaks tuleb abielluda ja laps teha. Ja regulaarselt valimas käia, peale 11 tuled kustutada ja umbes 1500 teist reeglit järgida.

    Aga miks? Sest ühiskonnas on nii kombeks? Aga mis sellest? Elama peaks eelkõige nii kuidas ise soovid. Mida SINA elult tahad? Mis sind õnnelikuks teeb? Ma tean näiteks väga huvitavat kahte majapidamist Tallinnas. Üks naaber omab nelja MAGISTRIKRAADI. Ta on paberi peal meeletult tark, kuid kui sa tema maja näeks. Sel on muldpõrand!! Tema naaber on hoopis teist masti mees. Kõrgharidus puudub, kuid mees on Äripäeva TOP väga eesotsas. Sõidab ilusate autodega, elab ilusas majas ja reisib mööda maailmat ringi. Kumb sina olla sooviks? Esimene järgis kõiki reegleid, kuid kuhugi ei ole jõudnud.

    Minul olid koolis samamoodi ainult kolmed (isegi kaks oli aegaajalt tunnistusel). Mul on küll kõrgharidus, kuid mis sellest? Tunnistan, et selle tegin suures osas paberi enda pärast. Ma olen terve elu teinud ainult neid asju millel ma mõtet näen. Koolis õppisin vaid neid aineid, mida mul tulevikus vaja võib minna. Kas ma olen rumal? Kaugel sellest. Võin pigem kinnitada, et peale 15-minutilist vestlust minuga (ükskõik mis teemal) pead sa mind üheks haritumaks inimeseks oma elus. Ma veedan keskmiselt 1-3 tundi päevas enda harimisele. Ma ei usu ülikoolidesse, sest sealt ei saanud ma küll mitte midagi juurde (ja ma olen käinud 3 ülikoolis eri riikides).

    Olen alati inimestele öelnud, et minu elumoto on teha võimalikult vähe tööd, kuid teenida võimalikult palju raha. Seega kui ma saan kuidagi nurkasid lõigata, siis seda ma ka teen. Ma ei teinud koolis matemaatikaeksamit, aga ma läksin õppima majandust. Kuidas? Sest ma olen kaval ja kasutasin süsteemis olevaid auke ära! Olen sellevõrra rumalam? Kindlasti mitte!

    VastaKustuta
  10. Esimene Anonüümne5. november 2010 00:12

    Tere!

    Selline soodevaheline kiskumine, ausalt see on täiesti idiootne. Kui keegi sellise teema üles võtab, siis tegemist on haiget saanud inimesega, kes ei ole ilmselgelt üle saanud oma valudest ja loodab teisi süüdistades hingehaavu parandada.
    Face it, vastassoo tampimiseks ettekäändeid otsides te ise ei muutu edukaks. Selle nimel tuleb vaeva näha ja keda huvitab, et te peate rohkem rabelema? Leppige sellega! Elu ongi vahel sitt ja kõigil pole võrdselt hea. Vähemalt kui Sind saavutab edu, siis Sa tead, et Sa tegid selle nimel midagi ja võid olla uhke. Kui sa seda ei suuda? Siis kirjuta sellest blogis : )

    Eespool mainiti ka, et kas keegi astus mu saba peale? Ei astunud, ma tulin siia sellepärast, et ma näen postimehes "samasuguseid" lollakaid uudiseid, kus mehi või naisi kordamööda upitatakse pedestaalil kõrgemale ja siis sellele järgneb 150 kommentaariline kibestunud inimeste arutelu.

    @DTB - Nägin, et mainisid sellist sõna nagu "alfaisane", sellist "asja" pole antud kontekstis võimalik kasutada. Termin on küll kasutuses loomariigis, aga inimeste puhul peaksid sa pigem kasutama "karismaatiline". Siiski ka seda viimast pole ratsionaalne kasutada, kuna seda terminit defineeritakse subjektiivselt, mis tähendab, et mingeid teooriaid sellega siduda või sellele rajada on mõttetu.

    VastaKustuta
  11. Tegelikult oleks see tõesti väga hea uus teema - inimene, kes jumaldab iseennast, arvestab ainult iseenda soovide ja absoluutselt mitte kaasinimeste arvamusega; keda enamik kaasinimesi peab sisimas täielikuks *#¤%ks, aga kes omab piisavalt dollareid, et osta endale lahkeid naeratusi, kui tal peakski tuju tulema (aga ei tule).
    Ma ise näen sellise elustiili juures peamise miinusena suhteliselt suuri ebaproduktiivseid turvakulusid ja emotsionaalset üksindust, mis võib hakata pikas perspektiivis eksistentsiaalseid kriise tekitama. Kuigi kui inimene on nt meditsiiniliselt psühhopaat, siis langeb see viimane probleem ära. Ja kui varandust on piisavalt palju, siis võib ka turvamehi palgata kui palju iganes.
    Täitsa huvitav variant. Parema meelega vaataks selliseid inimesi muidugi kinos.

    VastaKustuta
  12. See Liivalaia tänaval parkija mentaliteet on minu jaoks ikka hirmus eemalepeletav.

    Ei, ei saa alati mõelda, kuidas mu käitumine teistele mõjub, alati ei oskagi, aga maailmas ei ela mina üksi.

    VastaKustuta
  13. Ma jäin äkiste juurdlema selle üle, millest küll täiuslikult enesekindlal inimesel nii suur tung palju raha (või ilusate autode vms) järele. Või noh, kui selle inimese jaoks on heaolu ja palju raha ülitihedalt seotud, siis oleks ühest küljest ju arusaadav - aga teisest küljest on selline seos ju iseenesest väga konformistlik (staatusesümbolite värk, eks ole) ja siiamaale jõudes ei saa ma ikkagi aru, miks peaks enesekindel inimene nii usinalt konformeeruma.

    VastaKustuta
  14. PS: ma ei arva, et magistrikraad (või neli) oleks staatusesümbolina parem või halvem kui ilus auto, aga kuidagi naiivne on eeldada, et ilusa autoga sõitmine pakub aprioorselt ja igale inimesele suuremat mõnu kui näiteks magistritöö tegemine.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!