neljapäev, 4. november 2010

Kellele on vaja ajalehti?

Eilses Ringvaates kommenteeris Hõbemägi ameeriklaste seisukohta, et lähitulevikus kaob paberil ajaleht ning asendub elektroonilisega.
Teoreetiliselt vahet pole. Kas ma maksan paberlehe- või elektroonilise väljaaande tellimuse eest. Vahe on praktilises- lugemise mugavuses. Mul jääb täna lugemata üsna mitu pikka ja põhjalikku blogi, kuna see on füüsiliselt väga raske- ebamugav ja ebaloomulik  sundasend, silmadel on väga- väga paha. Väidetavalt i-padil ning sellel lugemislaual neid probleeme pole? Ei tea, pole proovinud.
Samuti ei hooli ma kelladest ja viledest, mis elektroonilisel ajalehel väidetavalt juures- pigem vastupidi, see takistab süvenemist ning hakib mõtte laiali.

Ok, mina olen vanainimene. Aga kas noored viitsivad investeerida? Kas nad on valmis muretsema endale neid vidinaid, et lugeda profide poolt toodetud sisu? Kas meil üldse on tulevikus vaja ajalehte (mis iganes kujul)?

Enamik ajalehtedest on tänaseks aru saanud, et uudiste ja operatiivsuse osas ei suuda nad online meediaga võistelda. Ajaleht võtab järjest enam üle ajakirjade kunagise rolli- pikemad lood, analüüsid jne. Kui ma vaatan selja taha, siis näen ma seal põlvkonda, kelle jaoks isegi Lindgrenisse süvenemine on eneseületus. Minu täiesti subjektiivset tähelepanekut toetavad uuringud, mis väidavad funktsionaalse lugemisoskuse puudumise  ja tähelepanuhäirete hoogsat kasvu (hmm, kas siin võib olla ka vastus küsimusele, miks noored reaalainetest aru ei saa). See põlvkond ei suuda keskenduda. Nad ei jaksa ega viitsi lugeda pikki lugusid.

Teine teema- miks üldse tarbitakse uudiseid/ meediat? Eelduseks on huvi maailma ja meid ümbritseva vastu. Soov teada saada, mida arvavad teised. Saada kinnitust oma mõtetele ja seisukohtadele.
Kui arvamusliidreid ja staare loob meedia, aga meediat me ei tarbi- siis ei teki meile ka neid inimesi, kelle arvamuse eest me oleme nõus maksma- miks peaks meid huvitama meie jaoks võõraste ja ebaoluliste inimeste arvamus?
Me saame piisavalt tähelepanu ja tagasisidet oma facebooki viiesajalt sõbralt.

Ära ei tohiks ka unustada, et meie taga olev põlvkond on enesekeskne ego põlvkond. Alates sotsiaalvõrgustikest, kus keskmes on Mina. Mida mina sõin, arvan ja armastan. Kuni praegu kaalumisel oleva kujundava hindamiseni. Me väldime su paigutamist karmi konkurentsi taustsüsteemi võrreldes teistega. Ei, kullake, me hindame sind ainult sinu enesega võrreldes. Miks peaks meid huvitama teised? Me elame minu individualistlikus Mina maailmas ja Mina olengi uudis. 

Omaette teema on praeguse tasuta (veebis oleva) ajakirjanduse muutumine tasuliseks. Seni, kuni raadio ja tele on tasuta, jääb alati alternatiiv ning pole ilmselt karta, et inimesed täiesti uudistest võõrduksid ja oma pisikesse maailma kapseldusksid. Piisab ühest maksejõulisest tuttava tuttava tuttavast, ja me tegelikult oleme teada saanud, mis maailmas toimub. Siinkohal väga hea näide Äripäev. Vahel leiad pealkirja, mis võiks olla huvitav- aga oh häda, see on tasuline. Las ta siis olla, mõtled. Ja tead, et kui tegemist on olulise asjaga, siis mõne aja pärast on seda refereeritud tasuta teistes väljaannetes. Ja kui pole, ju siis polnud ka nii oluline.

Hõbemägi ütleb, et uudiste tegemine on töö, mis peab saama makstud. Jah, nii see on. Aga turumajanduses kehtib pakkumise ja nõudluse tasakaaal. Kas me vajame neid uudiseid? (avage lihtsalt näiteks postimees.ee avaleht ja vaadake, millisest teemast ilmajäämine ja mitteteadmine teie elu pöördumatult mõjutaks) Me kõik oleme ilmselt kogenud olukorda- tuled paarinädalaselt reisilt- läbilugemata ajalehtede hunnik vaatab vastu. Ja- lööd käega. Jätad need lugemata, sest ei viitsi. Ja jääd täiesti ellu.
Ma arvan, et tasuline meedia tähendab seda, et massid leiavad mugavama alternatiivi. Nad lihtsalt ei tarbi enam profide poolt toodetud sisu. Juba täna ma väidan, et veeb kahes kirjapandu on huvitavam, kui teie, kallid ajakirjanikud, poolt tehtu. Inimesel on kombeks minna kergema vastupanu teed. Kui ajakirjandus muutub elitaarsemaks, siis leitakse lihtsalt teised alternatiivid. Ja elatakse välisuudisteta maailmas.

5 kommentaari :

  1. Väga nõus!!

    Mõned minupoolsed kommentaarid:

    Tasulisse ajakirjandusse Internetis mina ei usu. Asi ei olegi niiväga rahas, vaid mugavuses. Ekspress.ee pakub ka tasulisi lugusid, millel hind kõigest 1 EEK. See on vist ainuke koht 21. sajandil kus veel 1 krooni eest midagi saab. Ometi olen ma vaid ühel korral sealt loo ostnud. See on lihtsalt nii tüütu - pean võtma telefoni, sinna sisse trükkima mingid numbrid ja kuhugi helistama. Selle 90 sekundiga (mis selleks kulub) jõuan ma juba mõne teise lehekülje läbi scrollida ja huvipakkuvad artiklid tab'idesse avada.

    Samuti on Internetis konkurents niivõrd suur, et keegi ikka pakub sama lugu tasuta. Kas teenib siis oma raha reklaamilt või on tegemist lihtsalt hobikorras kirjutava inimesega.

    Ma ei ole paberkandjal ajalehte/ajakirja käes hoidnud vist viimased viis aastat. Oman iPad'i ja kodus kolme arvutit (millest üks on ühendatud ka TV'ga). Mul on samuti iPhone ja paar teist toredat vidinat. Kõikide nende kaudu saan kogu vajaliku info kätte.

    Mis nüüd online ajakirjandusse puutub, siis julgelt 70-80% infot tuleb minult pigem hobikorras tegutsevatelt veebilehtedelt/inimestelt. Töötan panganduse sektoris ja selles valdkonnas saan julgelt 80-90% infot mitte standartsetelt lehekülgedelt. Miks? Sest need on sageli neutraalsed ja sisaldavad erapooletut infot. Ma ei külsta sisuliselt kunagi Bloomberg, Reuters vms lehekülgi, sest need on väga manipuleeritud lehed ja täis propagandat. Sama kehtib siin Postimees.ee või Äripäev.ee kohta. Neid ma siiski korra päeva/2 jooksul külastan, aga reaalselt loen väga väheseid lugusid. Põhjuseid peale manipuleeritud lugude on veel teisigi. Näiteks on nendel lehtedel väga palju kollast rämpsu või mitte midagi ütlevaid lugusid (eriti viimasel ajal leiab neid Postimees.ee lehelt). Samuti on väga paljud lood välja pigistatud. Jääb mulje, et ''ülemus käskis ja ma imesin loo pastakast välja.'' Reaalselt ei pruugi inimene kirjutatavast teemast midagi jagada ning tulemus on b.s..


    Mis puutub sellesse, et tänapäeva noored (sh mina) ei viitsi/jõua pikki kirjatükke lugeda... well, jah. Usun, et siin on üks peamine põhjus - ajapuudus. Mina küll loen pikemaid lugusid, aga eelistan siiski videosid (kus keegi selle kasvõi ette loeb). Miks? Sest ühelt ekraanilt saan videot vaadata (ja kuulata), kuid teiselt midagi muud teha. Lugeda ja kirjutada korraga on raske. Kuulata ja kirjutada ei ole. Elu on lihtsalt nii kiire, et näiteks 5 minutit mingi loo lugemisele raisata.

    Näed... olen juba väga palju aega selle arvamuse trükkimisele kulutanud. Mõttes on juba mitu-mitu muud toimingut, mis tegemist ootavad. Olen teadlik, et antud kirjatük on kohati konarlik ja võibolla lausete ülesehitus on pisut vasakule... aga las ta olla. Kirjutan seda põhjusega anonüümselt - vastasel juhul loeksin selle veel korra läbi. :)

    VastaKustuta
  2. Paberajakirjanduse allavandumisest muule meediale räägitakse juba pikka aega. Eestis need numbrid seda tendentsi (veel?) ei näita.
    Linnas on tõesti mugav plõksida netis uudiseid, aga proovi sama teha Metsatalus. E-ühiskond on seal olematult aeglane.
    Mingi uuring oli (sry, nime peast ei mäleta), mis tehtud Meerikamaal. Selgus, et peamine põhjus paberväljaande tellimisest loobumisel oli "süütunne lugemata väljaannete hunniku ees". Elu kiireneb.

    VastaKustuta
  3. Ei surnud välja kino, kuigi telekas on igas kodus ja mitugi, ei usu, et sureb välja paberajakirjandus. Igalühel oma rida.

    VastaKustuta
  4. Uudiste tegemise eest maksavad tänapäeval teatavasti reklaamitellijad. Seega sm. Hõbemägi on eksiteel, kui arvab, et lugeja selle eest raha välja käia kavatseb, olgu see või 1 kroon.

    Siinkirjutaja ei ole umbes kümme aastat koju tellinud ühtki ajalehte ning loeb väga pikki lugusid ka rõõmuga arvutist. Niivõrd harjumuspäraseks on see juba muutunud. Seega usun ka siiralt, et paber meie ümber kaob pikapeale üha enam. Mõistagi jäävad nišitooted, kuid laiatarbeajakirjandus peab juba lähiajal puhtalt elektroonse väljundiga hakkama saama.

    VastaKustuta
  5. Leidsin Tartus lugemistoa - ilma selleta oleksin Emajõe ääres kõlkuv (kõikuv) element. Võtan seal koduse Virumaa Teataja ja isegi surnud saavad raami sees elavaks.
    kui paberlehed kaovad, siis kolin branne pööningule - sealset kultuurikihti lugema.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!