esmaspäev, 15. november 2010

Otsi kohta kust sa saad...

Ma tean et ma pole oma otsingutega üksi. Olin ühel konverentsil, kus esinesid kooliõpetajast vabrikujuht, maaparandajast jaekontserni omanik, juristist muuseumidirektor jne. Ning sügav kummardus nende kommentaatorite ees, kes räuskavad- raha tagasi, kui riigi raha eest õpitud erialal tööle ei hakka- nemad on ilmselt need, kes täpselt teavad.
Ma võiksin vabalt teha karjäärinõustamise koolitusi, sest aja jooksul on nii mõnigi tarkuseterake kogutud. Kõik see eneseanalüüs jne on väga vahva, aga selle eelduseks on ikkagi see, et tead MIDA sa tahad.
Kui ma neid teste teen, siis hindan end ju ainult praeguse kogemuse põhjal. Ma tunnen ennast väga hästi, aga ma ei tea kuidas viia korrelatsiooni oma võimed, ambitsioonid ja huvid...
Jah, ma võin ju vastata, et " aga kui oleks nii, siis teeksin/käituksin ma nii", aga arvata võib, et see on parimal juhul mu soovunelm või sotsiaalne norm minu ajus, kuidas oleks mõistlik selles situatsioonis käituda, mitte mu tegelik käitumine (võib olla).

Kõikidel variantidel, mis vähegi võiksid kaalumisse tulla on midagi viga. Liiga väike palk; füüsiliselt liiga raske; liiga karm konkurents jne.. ja mis kõige olulisem, minu enese keskpärasus. Ma tean, et kui ma oleksin mees, või paarkümmend aastat noorem või homsest töötu ei huvitaks see mind karvavõrd.  Aga täna ma ei saa. Mul on küll väga vähe põhimõtteid, aga üks, millest on mul raske taganeda- tsiteerides Jeremy Clarksoni- ambitsioonid ei asenda andekust. Maailmas on minutagi piisavalt igavat ja halli.


Ja tupikus olen jällegi, sest kõik need "võimalikud variandid" on  midagi sellist, mida olen kunagi teinud, kogenud või kokku puutunud. Ma vajan aga täiesti uut unistust.
Ma olen teoorias väga tugev. Ma tean, et ma peaksin üritama ringi liikuda erinevates seltskondades, tutvuma inimestega erinevatelt elualadelt- kes saaksid siis mulle rääkida kui vahvat tööd nad teevad. Ainus, mida ma ei suuda välja mõelda, kuidas ja kus ma neid erinevaid inimesi kohtan. Kus saadakse kenas keskeas võõraste teistel tegevusaladel (kui mu senised sajad sõbrad-sugulased-tuttavad) tegutsevate inimestega tuttavaks, niivõrd, et nad oleksid sulle valmis oma tööst rääkima?

Kui ma oleks mu psühholoog, siis ütleksin endale, et- kullake, sa ise lood endale kunstlikult barjääre ning ei julge riskida. Ja tal oleks õigus. Ei julge jah, riskida. Tühja sest väikesest palgast, kui mu silmad säraksid. Aga kuidas ma seda tean? Hüppan tundmatusse, investeerin õpingutesse- et saada väikesepalgaline töö, mis- nagu siis järsku selgub, mulle ei meeldigi, sobigi?!

Kas see ongi vanusega kaasnev paratamatus, et ma pean tänu tekkinud reaalsustajule ja pragmaatilisusele leppima kuni pagana pensionini oma filigraanse rutiinini lihvitud elukutsega, mis ei tekita mingeid emotsioone.
Kas see on minu sooga kaasnev paratamatus, et ma tahes tahtmata võtan endale vastutuse vastutada nende eest kes taltsutatud. Et ma ei saa hüpata tundmatusse, kuna statistilise tõenäosusega võivad mu vanemad varsti vajada mu toetust, lapsed nagunii.

Lisaks "tagasi kooli" projektile, võiks olla võimalus proovida end ka kellasepa või apteekrina.

2 kommentaari :

  1. Üsnagi tuttav tunne. Viimasel ajal liigagi. Mitte et praegu oleks kuidagi paha. Aga mõnikord on teadmine, et pead ülejäänud aja kuni pensionini täpselt sedasama tegema, küllaltki õõvastav. Kannapööret aga ei luba teha kohusetunne, mugavus, pragmaatilisus jnejnejne. Seda enam, et endal pole aimugi, kuhu suunda pöörata.

    VastaKustuta
  2. Nende 8sarnaste) mõtete juures käib vist pea iga inimene millalgi ära või tulevad vähemasti õhkõrnad virvendused taolistest mõtetest. Mulle on siiani tundunud, et sellised dialoogid endaga viivad alati kuskile, liikumine on ju jõud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!