kolmapäev, 10. november 2010

Laske lapsukestel meie juurde tulla...

Esmaspäeval tuli teade, et veel üks koolilaps on endalt elu võtnud. Eile õhtul lugesin artiklit sellest, kuidas meie riigi suund on  vääramatu kindlusega liikuda haridusliku kihistumise suunas. Ja sain depressiooni. Kuna ma lubasin, et ma süvaõppega koolidest enam ei kirjuta, siis kirjutan hoopis kiusamisest.
Ma olen ilmselt õnnelik inimene, kulus tükk aega, et meenutada, kas ma üldse mingi kiusamisega kokku olen puutunud. Esmalt meenus mulle üks äraspidine lugu. Meie klassis õppis üks asotsiaalse taustaga tüdruk. Selline väga "Kadri". Mingis vanuses olime ääretult nördinud, et ta ei vajanudki meie abi "patsipaelade triikimisel". Sai ise hakkama.
Kiusamine on koolis olnud ilmselt alati. Oli ka "helgel" nõukaajal, kuigi  "Lenin ütles ikka, kaitse nõrgemaid" Mul on kooliajast meeles lugu poisist, kes tegi enesetapu, kuna talt pommiti raha.

Sellest, et lasnamäe lastel pole riigi silmis õigust süvaõppele, teeb mind ettevaatlikumaks ja kurvemaks loosung, et kool on ainult lapse jaoks.
Mind paneb muretsema, et kas see ei toimu liiga vara. Ja kas see ei toimu liiga ühepoolselt.

Kas on ikka õige tõsta pjedestaalile ainult lapse huvid.

Ma usun, et kool peaks olema ka õpetaja jaoks ning mis veel olulisem, ühiskonna jaoks.

Ma ei tea, kas kiusamisi on statistiliselt rohkem, või nendest lihtsalt räägitakse rohkem. Kuid see tundub loogiline, kuna kontrollimatuks muutunud maailm, loob katkisi lapsi.
Kliima muutub, homme saad koondamisteate, sinu firma läheb pankrotti, sest vennad wall streetil otsustasid natuke mängida, vanemad lahutavad ja lapsed on hukas.
Ma olen nõus, et kiusamine saab võimaluse sisemisest ebakindlusest. Ning sotsiaalselt tugevad adekvaatse enesehinnanguga lapsed on vähem ohus. Lapsed peavad tundma end eriliste ja tähtsatena, see on hea, aga kui me unustame ära teised, selle armsa lapse ümber? Kui me selles kaoses ütleme lapsele- sina oled kuningas. Kogu see maailm keerleb ainult sinu ümber. Kõlab kenasti, aga mulle millegipärast tundub, et lapsed selle koormaga hakkama ei saa.  Kiusamine muutub järjest julmemaks, sest reeglite piirid on nihutatud nii kaugele, et tuleb kõvasti mõelda, kuidas neid rikkuda.
Kas me tegelikult ei suurenda sisemist ebakindlust ning vähenda turvatunnet, kui me anname lastele liiga vara õiguse valida ja kohustuse kontrollida. 

Ma olen vanamoodne inimene. Ma usun, et lapsed vajavad reegleid. Ma usun, et lapsi on vahel vaja sundida ja vahel peab tegema asju, mis pole väga meeldivad. Ma usun, et lastel on hea olla siis, kui ka neid ümbritsevatel  täiskasvanutel on hea olla. (Kui vaadata taaskord seda süvaõppe teemat), siis tundub, et paljud meist eelistavad keskkonda, kus laste jaoks on reeglid paigas. Ning lapse huvid pole kõrgemal õpetaja ja ühiskonna huvidest.


Et siis. Koolid, kus ka õpetajatel on õigus valida, võiks kasvõi ajaloo huvides nö muuseumieksponaatidena ikkagi alles jääda.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!