Eesti laul 2023

Kui eelmisest aastast jäi playlisti Minimal Winds, siis sel aastal Mels. 

Olli hääled läksid kindlasti Bedwettersi nahka. Kui superfinaalis oleks olnud mõni teisest žanrist lugu, oleks ilmselt paremini läinud.

Aga Alika üle on väga hea meel. See, kuidas ta laulab, on vapustav. Mul on lausa külmavärinad. Kuuldavasti on sel aastal Eurovisioonil väga palju tempokaid laule, ehk see annab ballaadile eelise. 

Üldse oli sel aastal mingi 5-6 laulu, mille üle poleks piinlik olnud. Ja nagu näitasid rahvusvahelise žürii hääled, oligi igaühele midagi. 

Ma väga loodan et nii Sissi kui ka Inger saavad ühel päeval oma võimaluse. Nad oleksid seda väärt.

Kordust vaatasin ETV+ st. Huvitav kogemus.. :)

Kati Karust ja prügist

Staadioni servas, kõnnitee ääres oli karu.  Ju paitas Kati karu karva liiga harva. Või misiganes põhjusel oli see karu sinna jõudnud. 

Mul oli karust nii nii nii kahju. Sest ma ei oska välja mõelda mitte ühtegi võimalust kuidas jõuab karu õue. Tee äärde. Kukkus aknast? Mu oma laps tegi kord koolieelikuna akna lahti ja pildus järjest sealt asju välja. Ma sain peaaegu infarkti. Õnneks laps ise välja ei lennanud ja suurema osa kraamist leidsime õuest üles. Või läks laps lasteaeda ja karu pudenes käest ning kärsitu ema ei pannud tähele?

Lugesin hiljuti Pötzsch- i raamatut Kerjuste kuningas. Põhimõtteliselt Indrek Hargla, aga 2 aastat varem kirjutatud ja väga põnev. Tegevus toimub u 1660-datel. Esimest korda elus tajusin lugedes, et oo- aga ma ju tean seda aega. Siis elasid mu esivanemad. Näiteks Sarapu Miko sai 1687 aastal poja Johani, kes hiljem abiellus Ringlise Jako Maiga (sünd 1689). Ning 1674 aastal sündinud Kangru Märt ja 1685 aastal sündinud Hindriku Mari  ja 1690 aastal sündinud Reet ja Hans, (kelle isa Sõnni Mats suri 1738 aastal) olid samuti mu esivanemad jne. Reaalsed inimesed, mitte raamatukangelased.
Ma olen ka varem maininud, et mulle tollane ajastu ei meeldi. Pötzsch on ajastu, tegevus toimub linnas, olme kirjeldamisel eriti helde- kui räpane, haisev, must kõik oli. 
On üsna loogiline, et kui prügindus on korraldamata, siis seda prügi tekib- vt India või Lõuna- Ameerika vaesed riigid. Aga asi, millest ma aru ei saa, mis prügi keskajal tekkida üldse sai? Natuke toidujäätmeid?  Ma keeldun uskumast, et tollal lasti toidul raisku minna. Plastikut ju polnud. Pakendeid polnud. Pötzchi loos esineb palju väikeloomade korjuseid, aga no päriselt? Mis taud neid kasse-koeri tabas, et neid sadades otsa sai?
Jah, reovesi ning fekaalid. 
Meile on aastasadu räägitud, et need lennutati aknast välja tänavale. Mul puudub kompetents vastu vaidlemiseks, aga päriselt? Kui sina elaksid keskaegses linnas. Viskaksid aknast välja oma ööpoti sisu ja seejärel kõnniksid oma pika seelikuga sealt läbi? Kus on loogika. Vähemalt tollest raamatust tuleb välja, et paljudel on ikkagi Regensburgis ka oma väike õu, kus loomi peeti. Miks sa ei vii seda ööpoti sisu sinna ? Mina oleks küll viinud.

Mida teised räägivad

Mida pikemaks jääb kirjutamise vahe, seda raskem on kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest. Kirjutan seekord siis hoopis teiste mõtetest.  Nii nagu Friida ja SK, tunnen ka mina kirjutamisel identiteedikriisi.  
Uus elu vajaks uut lähenemist.  Lendav sõnastas selle geniaalselt.

Tsitaat: mu peas elab kratt, kes nõuab tööd ja kui ma ei suuda talle anda jõukohaseid mõistlikke ülesandeid, siis pöördub kratt (justkui muinasjutus) minu vastu ja võib lõpuks äragi tappa.

No kas saab paremini öelda?!
Minu igavlev kratt on muutnud mu hüperaktiivseks, Terve jaanuarikuu ja ka alanud veebruari jooksul olen ma liiga tihti tõstnud kätt- mina võin, las ma teen... Ma ootaks nüüd kellegi blogija postitust sellest, kuidas saada üle ning maha suruda süütunnet. Ma tunnen end süüdi selle tüdruku ees, kes nii väga tahtis saada valituks, aga valiti "ah, okei, ma võin ju siis olla" mind. Ma tunnen  süüdi selle tüdruku ees, kellele ma tuletasin kaks korda meelde " jaa, kohe kohe teen", lõpuks katkes kannatus ja tegin asja ise ära. Kas ta järgmisel korral enam üldse teeb, sest ma ju ei usaldanud teda, andsin sõnumi, et ta ei saa hakkama. Tunnen süüdi nende inimeste ees, kes pidid koolitustel kannatama mu lõputuid küsimusi ja vaidlemist..

Tegin üht küsitlust. Esimese korraga vastas veerand. Mõtisklesin arvuti ees kuidas sõnastada meeldetuletus. Kõll. Saabus sõnum, mis kutsus mind klassikokkutulekule. Kui see oleks olnud meil, siis oleksin seda ignoreerinud. Aga messengeris pidin leidma viisaka vastuse. Vastuse, mis jätab otsad ning võimalused lahti. Äkki mõtlen ümber?
Sain aru, et mu meeldetuletuskiri peaks olema- ma mõistan, et see on sinu jaoks nõme, tüütu ja üldseeihuvita. Aga tee mulle isiklik teene ja vastagi nii- jäta mind rahule.
Muidugi ma ei kirjutanud nii. Vaid ikka- hei-hei-happyfamily...
Kas teate, mis on levinuim vastus, miks ei saa osaleda/teha/ei jõua? Ma pean oma lapse trenni viima. 

Väsimus?

Ma kohtusin hiljuti inimesega, kes tunnistas- "mul ajavad Ukraina lipud linnapildis südame pahaks. Iga riik peaks ikka seisma ainult enda eest."

Eesti teatrites esietendusid hiljuti Prokofjevi "Petja ja hunt" ning Tšehhovi "Kirsiaed"*,

Eesti sportlased räägivad, kes otsem kes kaudsemalt. "Ma tahan teha oma karjääri ning ma ei saa " haiget" teha vene sportlastele, kes on mu sõbrad ning kellega ma olen olnud koos laagrites." Kurb on vaadata nõutuid reportereid- saatejuhte. Kuidas sa sellisele avaldusele reageerid.  Loomulikult on mõistetav, et kui inimese töö on kaugust hüpata, siis tahab ta oma tööd teha. 

Mu mees, kes tegeleb müntidega, nägi oma grupis postitust. Keegi oli saanud poest mündi. Võtnud luubi ja leidnud kümme minutit, et kustutada tekst. Slava Ukraini.

Eile kuulsin poole kõrvaga diskussiooni eestikeelsele koolile üleminekust.  Meis on ikka hämmastavalt palju tolerantsi, mõistmist. Neile peab jääma oma kultuur ja keel ja harjumused ja... Ning teiselt poolt äärmuslik- me ei tohi neid lasta kokku oma lastega, sest nad rikuvad ka meie lapsed ära.  (Minu isiklik maailmavaade- 1. septembrist 2023 avatakse ainult eestikeelsed lasteaiarühmad ning sealt edasi  peaksid õppima ühes koolis.  Ja loomulikult peavad lapsed teadma oma juuri ning emakeelt. Aga ma endiselt tuletan meelde, et neist väga paljud ei ole rahvuselt venelased. Nad lihtsalt räägivad vene keelt, sest emakeelt nad ei oska)

Nendel hetkedel saad aru, kuidas baasid Eestisse toodi. Kuidas küüditamised toimusid. Kuidas tekivad diktatuurid. 
Mis mõte on teha kiusamisvastaseid jmt programme. Alati on kusagil keegi, kes pole seda koolitust saanud ja kiusab. On tugevam. Ei huvita. Ning nagu Visa hing 4- sa võid olla nutikas, viisakas jamidaiganes. Lõpuks on ikka füüsiline jõud see, mis võidab.

PS. kas keegi on viitsinud süveneda sellesse teatesse bloggeri analytics muutumise kohta? peab midagi tegema?

* näidendi kümnes lavaversioon sellel sajandil

Naiste teemad

Mul on nii nii nii hea meel, et vahel midagi ka muutub. Paremuse suunas. Mäletate, kuidas ma saatsin kaebekirju, et eetrisse rohkem naisi lubataks. Hiljuti ka Ainar Ruussaar kaebles raadios, et ... (toimetus) näeb, KUI palju olen ma naisi kutsunud, aga nad lihtsalt ei taha.
Nüüd siis lõpuks ometi on üks ohver leitud ja alates järgmisest nädalast hakkab vingupilli asemel Olukorrast Riigis kommenteerima Marju Himma. Super! 

Ma annan siinkohal vihje ka Ruusssaarele- Viktoria Ladõnskaja. Lisaks sellele, et naine, on ka mitteeestlane, sobib ka parteiliselt sellesse kontserni- lõpetab kevadel oma riigikogukarjääri....  

Kiidan igatahes. Ja jään lootma, et varsti kuuleb lisaks naistele raadioeetris ka mitteeestlasi ning noori.
Uskuge, mida rohkem tasakaalus on maailm, seda parem see on.

Kuna mu silmad ei paista enam laugude alt välja, hakkasin katsetama kunstripsmetega. Kui lõpuks paika saad, on ilus, aga. Igavene mökerdamine. Liimiga. 
Noorem kolleeg küsib, et aga kasuta magnetripsmeid. Klõps klõps kenasti kinni.
Ostsin. Eylure. Juhend ütleb, et määri laule 3 kihti, lase iga kiht korralikult kuivada. Tegin. Ripsmed kinni ei jää. Tegin teise ja kolmandagi korra. Kahtlustades, et äkki sai liiga palju või liiga vähe kuivada. Tagajärjetult. Ei jää kinni.
Mida ma valesti teen?

Ma olen avastanud, et järjest rohkem on meie ümber inimesi, kes ei võta asju tõsiselt. Inimene lubab midagi ära teha. Ja siis, kui tähtaeg on käes, ütleb- ma ei jõudnud. Mul polnud aega. Ta ei ütle seda mitte kuu. Või nädal Või isegi tund aega enne tähtaega. Vaid siis, kui on juba lootusetult hilja.
TT tõi välja toreda termini- scholzing. Aga nimeta kuidas tahad, käib see mul üle mõistuse. Kuidas nii saama?? Miks sa ei hoiata?? Ja miks minul on alati aega??

Psühholoogidele, palun, täiesti tasuta, pakun kaks empiirilist avastust.

See, kes on kõva häälega ning armastab esineda, ei tarvitse sobida liidriks

See, kes armastab struktuuri ja reegleid, ei tarvitse ise nende kasutamises/ järgimises hea olla

Horvaatia ja Sloveenia

Head lugejad. Olete teretulnud mulle jätma kommentaare või viiteid oma postitustele Horvaatia ja Sloveenia vaatamisväärsuste kohta.

Ma eelistan interaktiivseid atraktsioone :) et kui kirik, siis kontsert, kui muuseum, siis töötuba. Sportlikke tegevusi, milleks ei pea olema erivarustust või - riideid.  Loodust, rahvuslikku sööki ja muid vajalike soovitusi.
Tänan!