Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 4. mai 2022

Jälle targem

Relvakursuse läbiviija oli tõeline.. sõjamees. Kõik filmidest nähtud klišeed, mis olla saavad. Kõlava selge häälega, natuke haukuva kõneviisiga, marsib edasi tagasi. Kasutab vormi " Töötab!", mitte tööta või töötage.
Vahele poliitiliselt mitte väga korrektne ja väga eesti jutt ning vandesõnad.... Nii et ma pööritasin ikka mitu korda silmi ja vahetasin pinginaabriga pilke. 

Ma pean järgmisel korral küsima, sest iga kord tekib mul küsimus, kuidas nende instruktorite poole pöörduda. Nad tutvustavad end perekonnanimepidi, mis mul kohe meelest läheb. Ja ei ütle ju- õpetaja, instruktor... Kas õige on sina või teie?
Ma olen praegu kasutanud vormelit- härra/proua või lugupeetud komandör, mis neid alati naerma ajab, ju siis pole õige.

Samas, kogu selle matšoliku suhtumise juures oli väga empaatiline. Selge, konkreetne, rahulik. Puust ette ja punaseks. Rumalaid küsimusi pole ( " Küsib!"  "Vaatab siia!" " Proovib!"). Ideaalne õpetaja.
Ma ei või teid agiteerida ja üle tulema kutsuda.. ja loomulikult, see mida te tagalas teete on äärmiselt vajalik, sõduril peab olema kõht täis, muidu ei jõua võidelda, aga.. aga tulge hoopis kaitseliitu.
Näha oli, et mehel on kogemused. Relvaga naine pole mingi õieke. Meie enda  grupis oli viis, kel eelnevalt kokkupuude sport- või jahirelvaga.

Meile õpetati AG3-e, kuigi tavaline naiste jaoks pidi olema AK4.

Kalasnikovist rääkides tekkis häälde heldimusnoodike, olid ikka head ajad.. Tänased relvad polevat üldse nii vastupidavad ja üks probleemidest olevat see, et eeldatakse liiga pikki käsi, mistõttu mitmed mehed on oma relva kaba lühemaks teinud. Meil  oli grupis paar naist, kellele see pikkus oli kui loodud, aga enamik olid samuti hädas.

Seekord oli grupp, kus suurem osa olid 45 +. Kuidas ma sellest aru saan? Pole aimugi. Kortsud ja gravitatsioon ei näita- tänapäeval kipub pigem vastupidi olema. Mida vanem, seda siledam. Aga kuidagi saab. Aga mitte sellest, .. huvitav on see, et nii nagu mina, nii ka teised keskealised esitavad küsimusi ja loovad nn meeleolu. Seega sel korral polnud ma ainus. Miks see nii on? Kas me lihtsalt olemegi pikema taipamisega, või on meie jaoks oluline, et endal on selge ja huvitav ja teiste arvamisest  suva. Ehk siis, kas rumalus või enesekindlus?

Kokkuvõttes võib öelda, et taaskord pädes tõdemus- mida õpid noores eas, on sul minu vanuseks peast ka kadunud. Mida oligi tarvis tõestada. Ei aidanud mind 30 aasta tagune kalasnikovi kogemus mitte kuidagi.

Ei olnud keeruline. Oli lihtne ja loogiline ja usutavasti, mida rohkem harjutad, seda osavam oled. Mind oli hoiatatud, aga ikkagi üllatas, kui raske kogu see kraam on. Ja mina olen nõrk. Väga nõrk. Kõige raskem oli luku pea tagasipanek ja vinnastamine. 

Kui relva puhastamine toimub ilmselt rahulikus olukorras, kus on aega pusida, siis seni, kuni ma saan kahe käega relva laaditud, on vaenlane ammu plehku pannud, või minu maha lasknud. Aga vähemalt oskan ma nüüd vaenlase poolt maha jäetud relva sihtotstarbeliselt kasutada.

No näis. See oli praktiline teooria. Juuni alguses on mitmepäevane praktika. Eks siis näeb, kas kaevik või katel..

Orienteerumine oli ka väga lahe, mida oligi arvata. Kuigi, ega ma ikkagi lõpuni aru ei saa, miks mul peale võistlusolukordade kompassi peaks vaja minema.

Kui üritus sai läbi, küsiti- meil oleks vaja teha nüüd siseveebi sellest lugu. Kas keegi on nõus krjutama?
Minu suu vastas - okei, ma teen. Hiljem hakkas aju ka tööle.
On mingid tegevused, mille puhul ma ütlen alati jah. Sest ma olen endas kindel, see on minu jaoks väga lihtne.
(Tõsi, sageli pole see enesekindlus õigustatud..:), aga see on teise postituse teema).
Ma võin iga kell süüa teha, joonistada, esineda-esitleda, bürokraatliku jama tõlkida lihtsasse eesti keelde ja vastupidi, lihtsast moodustada kantseliitliku teksti...midagi ilmselt veel.
kas nüüd on siin nimekirjas ka kirjutamine?  Kas 13 aastast blogimisest on lõpuks ometi midagi kasu olnud? :)


Paar matkatarkust, mida ma varem ei teadnud:

  • sipelgad armastavad lõunat- lõuna suunas on pesa lauge või siis on pesa ehitatud objektist lõuna poole
  • päikesekell. Üks rusikas = üks tund. Ma olen eluaeg kasutanud metsas liikudes päikest, aga seda nippi ma ei teadnud, et metsa minnes ja umbes teades, kaua oled, on nn tulevane päikese asukoht võimalik välja mõõta
  • ca 1 m sügavusel on Eestis alati + 5 kraadi.

21 kommentaari :

  1. Vanematel täiskasvanutel on kogemus (mitte rumalus või enesekindlus), mis on seotud eelnevalt omandatud teadmistega, mida on praktikas juba rakendatud ning lisanduvad teadmised annavad vaid vürtsikust juurde. Usun, et sulle meeldis koolitaja juures just see, et ta võttis teid kui võrdseid partnereid ja kaasas, arvestas teie teadmiste ja eelnevate kogemustega ning see lõigi õige tausta õppimiseks. Teie sisemine motivatsioon ja huvi teema osas = koolitaja kogemus ja kaasamine.

    Proovisin üks päev Kalašnikovi lahti-kokku panna, midagi ikka on lihasmälus aga alla minuti ikka kokku enam ei pane. Sõjalise tunnis tuli 54 sekundiga kokku panna, et hinne 5 saada. Küüsi lendas ja sinikaid oli isegi sõrmedel näha.

    Artiklit soovin lugeda :) ja metsa olen valmis minema!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma olen nõus, et üks kiiduväärt omadus koolitaja juures on just n sihtgrupiga arvestamine. Täiskasvanute puhul lugupidamine ja mitte nämmutamine jne.

      Kustuta
  2. Nii huvitav :). Ma juba hakkan end influensituna tundma :)
    Meil sõjalises tüdrukud ei pidanud midagi kokku panema, sest oli 1990 kevad ja kuidagi lihtsalt tehti need viimased tunnid ära.
    Üks nipp veel: sammal armastab jahedust ja kasvab rohkem puude -kivide põhjaküljel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda samblajuttu on tegelikult matkagruppides ümber lõkatud, kuna Eestis on erinevaid samblikuid jne. :) Ja nt Harku metsas on puud 360 kraadi samblased :) :) Ei teagi. Ma isiklikult ei usaldaks ka seda sipelgapesa teooriat :)
      Mu meelest on ikkagi kõige turvalisem päike, GPS ja loogika. Eestis ei ole nii suuri alasid, kust välja ei jõuaks ( kui jääda rahulikuks, käia 100% otse ning mõelda konstruktiivselt).
      Ma väga loodan, et tänapäeva lapsed saavad ka need elementaarsed ellujäämisoskused. Kuigi metsad on maha võetud, siis ikkagi ei tea, mis tulevik tuua võib...

      Kustuta
    2. See on tõsi,. et erinevates valgustingimustes (lõunapoolne vs lääne- või põhjapoolne metsaäär jne) ei saa sammalde peale sugugi alati kindel olla. Päikse peale saab kindel olla siis, kui päike paistab. Aga kui on ühtlaselt hall...? Olen niiviisi rohkem kui üks kord ekselnud mõnes pooltuttavas metsas, olin ikka lõpuks sunnitud maa-ameti kaardi lahti võtma, et ennast ära positsioneerida. Oleks olnud käes paberkaart ja kompass, oleks ka niiviisi hakkama saanud.

      "Käi 100% otse" - oled proovinud? Soovitan teha katse. Pilvine ilm, maastik, millel nähtavus nigel ja kaugemaid orientiire ei paista (nt võpsikusse kasvanud noorendik või kuivem ja ühtlase tihedama männikuga rabamaastik vms). Võta kaart korraks kätte, sea siht, siis pane kaart ära ja hakka astuma. Kui hakkad kuhugi välja jõudma, nii et ennast jälle maamärkide järgi positsioneerida saad, võta kaart välja ja vaata, kuhu välja jõudsid. 90% paned viltu, luban. Teine ja veel olulisem katse: piisab väiksemast (no nt 30m) tasasest lagedast platsist. Kui jäljed maha jäävad, on veel toredam (lumine või liivane pind), aga saab ka tavalisel murul või asfaldil. Pane keegi endast 20-30m kaugusele seisma, seisa otse tema vastu. Seo silmad kinni ja hakka otse kaaslase suunas astuma. Kui peaksid kohale hakkama jõudma, kaaslane ütleb "stopp". Ava silmad ja imesta, kuidas on võimalik nii lühikese maa jooksul nii viltu kõndida. Me mehega mõlemad proovisime, värskel lumel, ilusad üllatavalt väikse raadiusega kõverjooned jäid maha.

      Kustuta
    3. Seda viimast katset saab edukalt kasutada näiteks seltskonnamänguna. Kohe hea statistikat teha, kellel parem, kellel vasak jalg lühem ja kui suur osa inimestest tegelikult loomupäraselt viltu kõnnib.

      Kustuta
    4. ei, niisama kõndides ei saa jah. Ikka peab ritv või mõni muu abivahend abiks olema :)

      Kustuta
  3. Ei muud kui kiiduväärt!:) Kalašnikovi lahtivõtmine oli kursandilaagri lõpueksamil viie teenimiseks 12 sekundit, koostamine vist 20, hästi ei mäleta. Vaatasin huvi pärast tänapäevaseid norme - mittetäielik lahtivõtmine 13 ja koostamine 23 sekundit. Tänapäeva sõduritel on ilmselgelt pehmemad näpud:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksole, olid ajad... :) Mehed rauast, laevad puust ja naised maasikavahust :)

      Kustuta
  4. Aitäh hea ülevaate eest! Eee... naiskodukaitse ja kaitseliit on kaks erinevat organistsiooni ja mõlemasse võetakse naisi? Ja elagu naised, kes julgevad küsida ja meeleolu luua!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. NKK on Kaitseliidu naisorganisatsioon ning teoreetiliselt võib kuuluda mõlemasse, Praktikas pole selleks ilmselt aega. Ja KL võtab rõõmuga vastu kõik füüsilsielt terved ja tugevad naised, kes on valmis nn rindele minema.

      Kustuta
  5. Miks läheb kompassi tarvis? Aga kui sa satud sinna metsa mitte võistlus- vaid lahingolukorras, mille poolest see siis nii väga erineb? Ikka on ju vaja kusagilt kuhugi jõuda, ennast positsioneerida ja olenevalt maastikust võib eksimine väga kiirelt tulla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No jah. Aga eeldus on siis see, et sul on see kompass kaasas. Ja teine, et satelliitühendus on maas ja mobla täiesti tühi :)
      Aga see selleks. Iga teadmine tuleb kasuks ja tõesti, kunagi ei tea.

      Kustuta
    2. Me räägime ikkagi ekstreemlukordadeks valmisolekust. Sellest, et ühegi elektroonilise abivahendi peale ei saa lõpuni kindel olla, tavaline mehaanika on kordades vastupidavam ja ei vaja akutoidet. Võimalik, et telefon isegi töötab, aga aku vastupidavus on ju piiratud. Küllap on tavaline kompass põhivarustuses vaikimisi olemas, ma oletan.

      Kustuta
  6. Relva kaalu mäletan jah, ma olen lasknud miskise Berettaga, mis oli pisikene relv iseenesest, aga no mida kaalu!

    See küsimuste teema. Ma olen seda oma töökohal märganud. Kui ma liitusin, olin vait nagu sukk. Nüüd reeglina esimene, kes küsib. Mina pakuks, et see on kogemus, enesekindlam on olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama siin. Ma olen piisavalt enesekindel, et ei karda näida loll. Nii et ma võin olla vabalt see lapsesuu, kes tõuseb keset saali püsti ja ütleb "lugupeetud lektor, vabandan, aga ma ei saa mitte midagi aru. kas te ehk.." jne.

      Kustuta
    2. Ja no enamasti selgub siis, et keegi ei saa aru, aga kõik on viisakusest vait ja raiskavad enda aega, kuulates loengut, mis neil tegelikult kõrvust ja meelest täiesti mööda jookseb.

      Kustuta
    3. jaa, nõus. See torkab isegi väiksema vanusevahega silma. Läksin magistriõppes paarile bakataseme kursusele (väljaspool oma eriala) ja arvake ära, kes seal kõige rohkem küsimusi esitas ja üldse häält tegi.

      Kustuta
  7. Küsimist ma ei karda, tihtipeale paljud tänulikud, et keegi julges suu lahti teha. Enesekindlus, et asjatundja peabki oma ala rohkem tundma kui amatöör.

    Relvakoolituse puhul on meil siin esimene osa 2 päeva ohutustehnikat ja teooriat enne kui relva ligi lastakse. Ukraina sõja videolõike vaadates (ja kunagist NL armee kogemust meenutades) on näha, et vene armees see tähtsust ei oma.

    Orienteerumine mu meelest alati kasulik, kompass mugav töökindel pisike abivahend. Päike ja tähed selge ilmaga samuti.

    VastaKustuta
  8. Kõik on tore, aga pole kindel, kas suudaksin seda "väga eesti" juttu (usun, see on rassismimaiguline) välja kannatada. Liiga pikalt Lääne-Euroopasse jäänud, vist. Aga muidu, tublid inimesed. Olles samuti 45+ täiskasvanu, oleksin ilmselt ka see, kes küsib, samas kindlasti mitte see, kes vaikivas auditooriumis ainsana suu lahti teeb. Aga ma olen omal ajal KLis töötanud, NKKga kokku puutunud (uue NKK esimene esinaine on mu väga hea sõbranna) ja võin kinnitada, inimesed olid vähemalt tollal (2000-ndate algus) imelised ja vaprad. Ja miks mitte ka täna?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!