Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Pühapäev, 1. mai 2022

Seks, Venemaa ja Linn

Mina pesin aknaid,
🐱 väsis ära
Märt Treier refereeris üks päev, mul läks kõrvust mööda, kelle oma ja kus avaldatud, artiklit teemal " põletavad vene kirjandust".

Nagu tavaliselt, elan ma teises meediaruumis. Minu maailmas esietendub Gogol ja Turgenev.

Raamatuid ei põletata ei otseses ega kaudses mõttes. Kui kellelegi "liiga" tehakse, siis muusikamaailmas. 

On kummaline, et kriitikute jaoks läheb kaduma point. Isegi, kui suurkujud elasid enne putinit ja olid või polnud imperialistid. Siis see pole oluline. Me oleme sõjas, mille eesmärk on taastada impeerium ja russki mir. Vene maailm. Ja infosõda on üks peetavatest lahingutest. Sõnum. Et me ei taha vene maailma, mille taastamise nimel tapetakse.

Ma olen üles kasvanud vene kultuuriruumis. Aga isegi mina näen alternatiive. Dostojevski on selle sõja ajaks täiesti asendatav. Hugo? Dickens? Palun.

Kirkorovi ja Zemljanie asemel olen avastanud lahedat Ukraina muusikat (ja Indila. Ok. Prantsuse)

Ainuüksi see paanika näitab, kui sõltuvad me vene kultuuriruumist oleme. Ja ka teistest koloniaalriikidest. Vene, Inglise, Prantsuse, Hispaania... Muusikaga on lihtsam, aga kirjanduse osas. Keda me väljaspool suuri teame?  Minusugune keskmine teab veel Hašekit, Kunderat.. kui nuputada, tuleb mõni veel. Aga häbitult vähe.

Olles täna e raamatute maailmas, tabab mind aeg ajalt ahastus KUI palju on maailmas kirjandust. Ja väga head kirjandust. Kes neid ometi kõiki loeb. 

Ja kui isegi Eesti suguses riigis on maailmatasemel kirjandust, siis.. ma usun, et täna on see päev ja aeg anda, nii nagu energeetikas, nii ka kultuuris,  võimalus neile, kel pole seni õnnestunud suurte riikidega võistelda.


Ma pole seriaali vaadanud, aga hiljuti näidati Seks ja linn filme. 

Guugeldasin ja sain teada, et ca 10 aastat tagasi tehtud. Jättes kõrvale selle, et rämedalt seksistlikud, soostereotüüpe taasloovad ja naiivsed. Aga huvitav oli vaadata, kui palju on vahepeal maailm muutunud. 

Pole enam filme, kus kõik peategelased on valged, kannavad kodus tikkkontsi ja.. see lõputu, arutu tarbimine. Nii 2000..

Elu on edasi läinud. Ma jumaldan Tšaikovskit ja Dostojevskit. Tean surmani peast Puškinit, Lermontovi, Majakovskit..Dunajevskit....  Ja nad jäävad. Aga aeg on edasi liikuda ja anda võimalus ka teistele.

13 kommentaari :

  1. Põhjamaad!
    Peale rootsi krimkade on olemas muudki kirjandust. Lisaks Norra blackmetalile ka mitmekesist suomirockki. Jne jne. Aga kuna me olime viimase hetkeni moskalite koloonia, siis me oma hõimlaste ja meretaguste natu kaugemate naabrite asjast muud ei teagi, kui et seal on kõrged palgad ja koledad paksud naised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, põhjamaade kirjanduse avastasin kui õppisin ära rootsi keele. Tegelt kogu selle kultuuriruumi kirjandus (ja ka teleseriaalid) on minu jaoks väga kodused. Kummaline, aga Rootsi Norra Islandi oma meeldib isegi rohkem kui Soome.

      Kustuta
  2. See on see artikkel

    http://www.vikerkaar.ee/archives/28420?fbclid=IwAR0faEpG9GI5SLXRlDwMEk5da5nMflW3Li88tq-ZWsKu-4B1BGZgrS0HClw

    VastaKustuta
    Vastused
    1. St arvan, et see võis olla too viidatu, kuna seda jagati päris hoolega sotsiaalmeedias.

      Kustuta
  3. Ma usun, et eesti keelde tõlgitakse isegi palju. Mine küsi, palju Inglismaal mitte-inglisekeelset kirjandust loetakse...

    ... nägin veidi vaeva ja otsisin ise vastuse üles. See on "peaaegu üldse ei loeta."

    https://www.bbc.com/culture/article/20140909-why-so-few-books-in-translation

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teisalt, (post)kolonialistlikust vaatepunktist pole kõik ingliskeelsed kirjanikud ju ise kolonialistide poole pealt. Iirlased, waleslased, ingliskeelsed indialased, aafriklased, šotlased...

      Sama lugu prantsuskeelse kirjandusega.

      Ja venekeelsega ka. On venekeelseid Ukraina kirjanikke (Ukraina identiteediga), nt Kurkovit on eesti keeldegi tõlgitud, rääkimata igasugustest Vene Föderatsiooni allaneelatud rahvaste kirjanikest.

      Ja siis on hiigla palju misiganes keeles aškenazi juudi kirjandust - kirjandust, mille autoritel ei pruukinud oma rahva riiki kirjutamise ajal üldse ollagi. Või kui nüüd tänapäeval ka on, siis ei pruugi nad selles elada.

      Kustuta
  4. Minu pilti avardas see Twitteri lõim: https://threadreaderapp.com/thread/1516162437455654913.html

    VastaKustuta
  5. Olin alates lapsepõlvest kõva lugeja, viimasel viiel aastal raamatute hulk vähemaks jäänud. Samas vene kirjandust pole vabatahtlikult kunagi lugenud, vähemalt miskit ei meenu. Ma ei kahtlegi, et olen paljudest headest raamatutest seepärast ilma jäänud kuid alati on vene värgi vasti mingi sisemine tõrge olnud. Kremli juhti ütles, et ilma venemaata pole maailmal mõtet, minu arust vastupidi ilma venemaata ei kaotaks maailm suurt midagi väärtuslikku, kõigil oleks rahulikum magada :P

    VastaKustuta
  6. Pärast seda, kui meil oli ajatäiteks võimalik vaadata muud kui vene filme, ma neid ei ole suutnud ega tahtnud enam vaadata. Ega lugeda vene kaasaegsete autorite raamatuid nagu paljukiidetud Boriss Akunini, Darja Dontsova ja Aleksandra Marinina raamatuid. Sest nendes on peale klassikalise züzee nii palju jõhkrust ja julmust, mida muude maade krimkades pole. Ma ei talu seda.

    Ja nagu nüüd selgus, see julmus on vene hinges ka päriselt olemas. Nüüd ja praegu, selles sõjas. Klassikud ma jätaks rahule, aga ega ma neidki ei armasta üleliia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma just mõtisklesin seda artiklit lugedes Jo Nesbo ja Põhjamaade krimi teemadel. Olen üritanud mõnda lugeda, aga need ületavad mu taluvuspiiri.
      Ühesõnaga see artikkel kuidagi pani mõtlema. Esiteks, paljud üldse viitsivad kohustuslikku kirjandust tänapäeval lugeda. Ja kas kirjandus mõjutab inimest või peegeldab inimest/põlvkonda jne. Keeruline.
      Kas me muidu saaks sellest vene jurast üldse kuidagi sotti kui me poleks lapsepõlves vaadanud filme ja olnud selles pealesunnitud mõjusfääris? Ma julgen kahelda. Pean silmas seda meedias korrutatud väidet, et Baltikumile ja Poolale ei pea seletama, mis toimub. Me teame.
      Samas viimases Plekktrummis oli juttu ka sellest, et kuskilt jookseb piir. Noorem põlvkond enam nii väga ei taju. Teadmine vbla veel on on, aga tajutakse teisiti.

      Kustuta
    2. Hea tähelepanek, KK. Meil on oht, et me elame VÄGA suure riigi külje all, aga meie noorem põlvkond ei oska enam selle keelt, ei taju selle kultuuri ega poliitikat, ei oska seda korrektselt hinnata, karta ega ära kasutada.

      Ma lugesin ühe hiljutise matka ettevalmistuse jaoks tundide kaupa Eesti kodulugu. See on ikka ulme, KUI hästi meie majandus elas pärast Põhjasõda Vene impeeriumi tiiva all. Mõisad, elanikkond, jne paisusid kui pärmi peal. Suur turg otse külje all on väärtus - ja samas ka oht.

      Kustuta
    3. Mul Akunininga küll probleeme ei ole, ta on avalik dissident (mistõttu on ta nüüd ka maapaos).

      Kustuta
  7. Indila on nii armas, ma lasen titele õhtuti ta viimase tantsu lugu.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!