Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Esmaspäev, 9. mai 2022

Aviaatoritest

Käisin teatris. Pakuti pileteid ja no kuidas sa ei lähe. Linnateater jne.
Tsiteerides oma sõpra: Tükk osutus minust palju tugevamaks. Pisut on endast ikka hale ka...

Esimene vaatus oli huvitav, et onju, see on sissejuhatus ja kohe, kohe.. algab siis see päris etendus. Äärmiselt eklektiline, nagu otsiks, et mida ja kuidas näidata. Konverentsi idee oli huvitav, mul oli tunne, nagu oleks päriselt kusagil seminaril.

Aga teiseks vaatuseks oli uudsuse võlu kadunud. Mees hakkas juba veerandi etenduse peal sõbraga kirimalet mängima.. Mulle tikkus tukk peale ja mõte läks uitama. 
Et mis oli selle etenduse kontseptsioon ja point?

Kui eesmärk oli näidata gulagi koledusi ja/või rääkida mälu toimimisest, siis milleks sinna ümber kogu see Aviaatori teema, mis oligi vaid pealkirjaks ja tegelaskujude inspiratsiooniks.

Ja teine arusaamine. Kontekst on muutunud. Kogu venepärane- " tatjana ivanovnad", viinaviskamine, karjumine... hakkab vastu.
Gulagi õudused, pealekaebamine, omade piinamine ja tapmine, reetmine, kannatamine... see ei ole midagi õilist või üllast. See on jälk. Te oletegi sellised. Sellest kõigest on kirjutatud kümneid raamatuid, tehtud filme, etendusi.. Miks te mitte midagi pole sellest õppinud? Sajandeid olete sellised olnud. Endale teete liiga ja teistele teete liiga. 

Kõigele lisaks on see sõda tekitanud teatud tüüpi indentiteedikriisi. Et kui me (parandatud) ma ei kuulu vene kultuuriruumi, siis kuhu ma kuulun. 

Ma ei saa paljudest asjadest aru.

Hiljuti oli lehes pikk jutt ülirikastest jahiomanikest. Loen kui följetoni. Nagu päriselt ei saa inimesed ju sellised olla. Sul on meeletult raha.. ja sa kulutad selle mingi tobeda jahi ja idiootsete soovide peale?! Küsid jaanuaris põhjanabal värskeid maasikaid?! Tahad, et sind ümbritseksid pidevalt võõrad inimesed?! Napakas oled või? See peab olema nali.

Kui mul oleks maailma raha, siis teeksin ma kõike seda, mis siin kirjas ja lisaks ostaksin kokku maailma rohealasid, et muuta need looduskaitsealusteks rahvusparkideks, investeeriksin kolmanda maailma seksuaalharidusse ( USAsse oleks ka vaja), ostaks ära kogu maailma relvatööstuse ning toetaks tehnoloogiaid, mis aitaks muuta kõrbealad taas viljakaks... 

Kaur kirjutas mingis kommentaaris, et inimene muutub näiteks siis, kui ta muutub rikkaks. Ma pole kindel, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Ma ei ole saanud ja ei saa ka mitte kunagi rikkaks just sellepärast, et minus puudub selline isekus. Ma hindan rahu ja sõltumatust ja vabadust oluliselt kõrgemaks...

 Ja vene inimene ka ei muutu. Ta on üle elanud kirjeldamatuid kannatusi Ja talle tundub see okei. Selline klassisüsteem, et mõned inimesed on määratud kannatama. Ja mõned, kel õnnestub sellest välja rabeleda, sel on privileeg raisata ja tarbida ohjeldamatult ning olla teiste, ülejäänute suhtes julm.

 


25 kommentaari :

  1. Ee. Me pole absoluutselt mitte kunagi mitte mingil kujul vene kultuuriruumi kuulunud ju? Selle olemasolu aktsepteerinud, jah, sealt võib-olla mõne hea asja kasutusele võtnud, aga mitte sinna kuulunud. Eesti ja suurel määral ka Läti on ju ometi ligi tuhat aastat olnud peamiselt saksa-preisi-rootsi-taani mõjusfääris, nii võrd kui üldse mõjusfääridest rääkida saab, Tsaari-Venemaa ja kultuuratoojatest sovjettide perioodi mõju on olnud ju ainult... kosmeetiline?
    Ma olen muidugi liiga palju kordi pidanud vaidlema ülienesekindlate lääne-eurooplastega, kes rõõmsalt seletavad, et nad teavad täpselt, kuidas eesti keel on tegelikult vene keele vorm ja mis mõttes meie rahvuspill ei olegi karmoška ja kuidas meie rahvariided on teistsugused kui venelastel (või midagi sinnakanti), olen sel teemal väheke tundlikuvõitu, ärge pange tähele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, eks see siis käib ainult mu enda kohta. Vabandan, et üldistasin. Ma õppisin vene keele eriklassis, meediast tuli ööd ja päevad vene keel, koolis õppisime vene kirjandust ja laulupeol laule. Täna elan ma samuti vene getos st 60% meie linnaosas on venelased + teenindajad. Mu keeles on tohutult russitsisme.
      Laupäeval käis kuller, tõi lilli Dostavku prinesli ( kuller oli 100% venelane 🙂 :)) Spasibo i s prazdnikom i s zavtraskomu den babedõ toze !!!..
      Mu tavaköögis on vene köögi parimad palad jne jne. Iga kord, kui käin välismaal, pöördutakse minu poole,. kui venelase poole Ju siis näen ka selline välja...
      Ma tean, et teoreetiliselt on Eesti Balti-Saksa/luteri.. ja ju ongi.

      Kustuta
    2. Mina õppisin saksa keele eriklassis, kodus oli virnade viisi saksakeelset kirjandust, mul on maailmageograafia sõnavara siiamaani saksakeelne, sest kuuendas klassis oli keelekümblus... ja kuigi kaks mu parimatest sõbrannadest on vene-ukraina verd, unustan ma selle pidevalt ära, sest nad on vaieldamatult eestikeelsed ja -meelsed. Eks sellepärast tundubki mulle, et kogu riik on saksa kultuuriruumis.

      Kustuta
    3. Mul on sinine esmaspäev, vbla a mõtlen mööda, aga kultuuriruum ja lihtsalt mõjutused on nagu erinevad natuke ju?
      Ma lisaks siia siis maalapse mõõtme. Ei olnud kümblusklasse, ma pole isegi vene keelt ära õppinud, inglise keelest rääkimata :) Mu mängukaaslaste seas oli algklassides 1 vene poiss, kes oli sunnitud minuga rääkima eesti keelt, sest ma ei osanud venet. Aga ma nägin ja näen siiani nn "vene bardakki", mentaliteeti. Mis ripakil, see ära; "tööd koju kaasa" (loe: tööandjalt võib võtta), tööasju võib koju vedada ja oma tarbeks kasutada (masinaparki, traktoreid, töövahendeid jne).
      Rääkimata suhtumisest "tehtagu", me vaatame kõrvalt ja siis arvame midagi. Kui hästi läheb ja napsu ka on, vbla siis teeme ka (talgud nt).
      See slaavi mentaliteet on külameestes nii sees, eriti vanemas põlves, kes kolhoosides-sovhoosides ja vabrikutes terve elu rabasid. Töökad eesti mehed, aga miski on lõplikult rikki keeratud.

      Kustuta
    4. Nojah, õiged töökad mehed olid kolhooside ajaks juba Siberisse viidud või üle mere põgenenud või lihtsalt mättasse löödud. Minu pere suhtlusringkonnas kolhoosnikke ja vabrikutöölisi polnud, seetõttu jäi niisugune suhtumine ka nägemata ja taipamata. Slaavlased on muidu ju tublid inimesed, vaata ukrainlasi, tšehhe, poolakaid... Südamest loodan, et noorem põlvkond on meil ikkagi vastutustundlikum ja kombekam.

      Kustuta
    5. Noorukina Venemaa avarustes sai treeninglaagris tasuta keelekümblust (kodus isa seletas, mis miski "j", "b"..jne ...sõna tähendab) ning imestamist jagus...kui eestlastel olid taludes välikemmergud juba esimese vabariigi ajal siis 80ndatel oli Venemaal paljudes kohtades labidas, millega auk maasse kaevata ja muld peale tõsta. "Peenemates" kohtades oli jalajäljed - eks seegi räägi hügieenikultuuri erinevustest.
      Piirkonda on viimastel aastatel lisandunud muulasi, enamasti räägivad vene keelt. Mis juhtus? Palju laga...ja kui aeda vaatad, saad aru, mis kultuuriruumi esindajaga on tegemist. Lisaks suhtumine mina ja maailm ning üsna palju lõhkumist - enamjaolt kannavad teolt tabatud noored nimesid Aleks (lühend) ja Sergei. Antakse vanematele üle, mis edasi saab - ei tea...veidi aja pärast jätkub samamoodi. Kui endal ei ole, pole teistel ka vaja, mis ripakil see ära ja kui ei jõua kaasa vedada, siis lõhkuda.
      Läheb miinimum 3 inimpõlve kui tehtud kahju (mentaliteet) kaob...see on75 aastat.

      Kustuta
    6. Ühes blogisabas oli hiljuti hea ülevaade vene mentaliteedist. Seal toodi esile, et venelase ruum lõppeb koduuksega. Kõik, mis on väljaspool, ei ole enam oma ega vaja hoolitsust, korrastamist, hoidmist. Minu meelest näeb seda meil ka aeg-ajalt ja ma ei tea, kas see on mõjutused, halb kodune kasvatus või sihilik hoiak.

      Kustuta
  2. Mulle meenus, kuidas keegi Twitteris kirjutas, et ta sattus kuskil kohvikujärjekorras Sõõrumaa taha. Ettekandja vabandas ja ütles, et kahjuks ei saa kellelegi lauda pakkuda, sest kõik kohad on täis ja terrass on veel (varakevad) suletud. Mille peale Sõõrukas ütles, et oh, pole midagi, ma teen ise lahti, mahumegi kõik ära. Ja kiskuski ise terrassiukse lahti ja istus lauda maha. Ja kohkunud teenindaja teenindaski.

    Ehk siis mida ma öelda tahtsin, oli, et need inimesed mõtlevad HOOPIS teistmoodi kui meie. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Käisin eile kohvikus ("Rita kodukohvik" Assamallas, väga nunnu). Lauad olid õues, aga tuulepoolses küljes. Ma siis lahkelt pakkusin, et me võime ise laua varjulisse kohta ümber tõsta :)

      Tõstsime, ja kõigil sai parem minu arust.

      Kustuta
    2. No just, Kaur, sina oled ju ka rikas :) :) (rikkaks sündinud )

      Kustuta
    3. No vot, mul oleks häbi hakata võõras kohas midagi ümber korraldama jne. Ega ilmaasjata Kaur mulle iga asja peale ei ütle, et põe vähem.

      Kustuta
    4. Hahaha, Indigoaalane :) Ma tulen kohe räägin sulle oma lapsepõlve traumadest.

      Kustuta
    5. Olen ses küsimuses Kauri parteis, olles ise (koos sõpradega) korduvat avalikes toitlustusasutustes laudu-toole ümber tõstnud, eelnevalt teenindajatelt luba küsides muidugi. Ja kevadel nö. Sõõrumaa stiilis terrassi avanud, taas luba küsides. Olen ka täitsa omaalgatuslikult laudu koristanud, näiteks õueoludes naaberlaua kliendid lahkunud, tuuline, asjad lendavad – võtan kätte ja viin need paar nõud ise sisse, ei hakka teenindajat ootama. Ja ma ei ole rikas :)

      Kustuta
    6. jaa, ma olen ka selliseid liigutusi teinud. Umbes et kui ma tahan kelleltki midagi, siis on loogiline selles suunas tegutseda, et teistel oleks lihtsam seda pakkuda.

      Kustuta
    7. Isegi mina olen laudu kokku-lahku tõstnud, väliterrassi avanud (varahommik oli ning teenindaja ei olnud jõudnud veel välja), laudu koristanud jms Loomulikult ikka viksilt ja viisakalt st võimalusel luba küsides ning jättes alati võimaluse, et teenindaja ütleb, et see ei sobi teps mitte. Muidu pigem tagasihoidlik ja asju ümber korraldama ei kipu.

      Kustuta
  3. Aga see artikkel jahtidest polnud ju midagi nii hullu?! Mida see maailmapäästmine ikka muudaks kui osadel neist see raha ilmselt seda tüüpi majandusest tulebki, mis sellisele päästmisele vastu töötaks. Nad peaks siis ju iseendaga võitlema.

    VastaKustuta
  4. Muidugi oleme vene kultuuriruumis.
    Võib arutada, mis määral ja mis osas. Me oleme piiriala, see tähendabki mõjusid mitmest suunast. Loeme valdkonnad üles? Religioon - läänest, kirjandus - idast, koorilaul ja rokkmuusika - läänest, töö- ja juhtimiskultuur - idast, ja nii edasi.

    Aga puhta kultuuri mõttes oleme ikka Venemaa, nüüd uuem põlv muidugi anglo-ameerika. Kuid kui ma võrdlen just Vene ja Saksa mõju - kirjandust, filme, muusikat -, siis on Saksa kultuuriruumi oma kindlasti väiksem.

    Puškin ja Bulgakov, Kino ja Tatu, Repin ja Aivazovski, mitte vastavad Saksa-Austria analoogid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Töö- ja juhtimiskultuur on ikka läänest.
      Goethe, Schiller ja Shakespeare, õed Bronted, Hugo (kuigi prantsuse kultuuril on vene kultuuriga päris palju ühist). Kodude preisilik puhtus ja sisustusjuhised "Taluperenaises" - ontlikus taluperes on oma koht ka raamatukapil, aga kummuti peal on asjakohane kasutada linikut. Need sisustusideed on muide Baierimaal siiamaani traditsioonilised.
      Et oleme piiriala, olen siiski nõus. Mil määral mõjutusi, see sõltub vaatenurgast ja isiklikust kogemusest (ma ei tea, mis on Kino, ega tunne Tatu'd muusika? järgi ära). Austria kultuur pole siiakanti muidugi kuskiltpidi ulatunud, ikka Preisimaa ja alamsaksa.

      Kustuta
    2. Kaur - juhtimiskultuuri osas on toimunud muutus, vähemalt on jäämas minevikku ülalt-alla, käsin-poon-lasen juhtimisvõtted. Direktorid kui reliktid hääbuvad.
      Kirjanduse osas ei nõustu, isegi minusugune sovetiaja laps on üleskasvanud lääne kirjanduse mõjusfääris. Kohustulikus korras pidi küll lugema raamatut "Kuidas karastus teras", õnneks Brežnevi "Ülesküntud uudismaast" pääsesin, ent ikkagi oli valitsevaks lääne kirjandus. Klassikalist Vene kirjandust sai ikka loetud, Pushkin, Lermontov, Jessenin, pisut Tolstoid, Gogolit ja Turgnevit ka sekka.
      Samas kui palju koolides Soome, Läti, Rootsi kirjandust tutvustati? Need ju ka naabrid.
      Töökultuur? Mõisa köis las lohiseb? Võta nüüd kinni, kust see pärit on. Enda maad haris igaüks hoolega ise, mitte ei lootnud loll-Ivanile või tema kahele vanemale laisale vennale.

      Kustuta
    3. Eesti rahvalikud laulud on igatahes saksa šlaagrid.

      Minaudier kirjeldas kunagi, kuidas ta Eestisse sõitma hakates lootis, et näe, kui tore, Ida-Euroopa - varsti näeb uhkeid sibulkupleid ja habemes mužikke. Sai lennukis kõrvalistujast eestlasega jutu peale, see selgitas õpetlikult, et eesti keel on hoopis soome-ugri keel, mis on suguluses muuhulgas saami, handi ja mansi keelega, kaugemalt ka neenetsi omaga. Prantslane kaotas oma sibulkupli-lootuse, aga rõõmustas selle asemel, et tore, varsti saab põhjapõtru näha. Ja kohale jõudes tabas teda pettumus, kui "olin jõudnud Saksamaale." Mis asendus küll siis natukese aja tagant uue huviga, sest see oli natuke nagu selline ajakapsli-Saksamaa, kus ikka veel peetakse laulupidu.

      Vahepealsete mõjude koha pealt annaks meid siis ehk võrrelda Ida-Saksa või veel parem Tšehhiga - eriti viimasega, kellega on ka palju muud ühist - mittesaksakeelne riik Saksa kultuuriruumist, mis vahepeal oli Vene riigi mõju all, kus suur osa elanikkonda on ateistid ja põhiline alkohoolne jook on õlu (kusjuures mõru õlu, mitte nagu Poolas).

      Kustuta
  5. "Aviaatori" osas kirjutan kahel käel alla!

    VastaKustuta
  6. Tundub, et see kultuuriruumi tunmnetus on ikka väga individuaalne. Mina näiteks ei tunne end kuidagi ühestki otsast vene kultuuriruumi kuuluvat, mis siis, et ma olen sündinud Nõukogude Liidus ja mu kodulinn oli tervenisti vene geto. Ma ei oska vene keelt, ma pole praktiliselt üldse lugenud vene kirjandust, ma tean vähe vene ajaloost ja absoluutselt mitte midagi vene kultuurist. Jah, ma oskan teha mingeid venekeelseid roppe nalju, aga need ma olen kuidagi kõrvalt õppinud teiste inimeste pealt...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See, et inimesed sinu kõrvalt teevad vene (mitte saksa) nalju, ongi ju kultuuriruum.

      Kustuta
    2. Noorem rahvas on nagunii hoopis Ameerika kultuuriruumis, äärmisel juhul natuke Inglise omas ka.

      Kustuta
  7. Sa kuulud idaeuroopa kultuuriruumi selline ne mjäsa ne rõõba. :)
    Volkonski räägib venelase lihtsa arusaamisest, ehk aitab see kellelgi midagi mõista miks venku selline on. https://vikerraadio.err.ee/1608567190/ooulikool-peeter-volkonski-vabanemisest

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!