Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 13. juuli 2012

M. Laar "101 Eesti ajaloo sündmust"

Kui käisin koolis, oli ajalugu õppeaine, mida ma vihkasin. See oli igav. Sain natuke suuremaks ning avastasin, et biograafiad ning ajaloolised filmid on vägagi huvitavad. Ma naudin ja loen viimse reani läbi "Imelise ajaloo" ning suguvõsade uurimiseks arhiivis tuhnimine tekitas mus täielikku vaimustust,.
Ma tegelikult armastan ajalugu- uskusin ja  probleem oli kehvas õpetajas. Selle teadmisega ning tõdemusega, et täiskasvanud naisterahvas võiks siiski lõpuks endale selgeks teha ja meelde jätta miks ja millal toimus Jüriöö ülestõus või Põhjasõda, võtsin lugeda Mart Laari "101 Eesti ajaloo sündmust".

Tahtmata solvata ning suhtudes autorisse suurima lugupidamisega, aga, see raamat on igav. Tukk tikub lugedes vägisi peale. No mind tõesti ei huvita kes ja kuidas mingid lahingupositsioonid võttis. Oli mis oli. Ma tahaks teada hoopis, kuidas inimesed mõtlesid, arvasid. Mida sõid ning seljas kandsid. Milline oli kontekst ja keskkond, et nad tegid just selliseid otsuseid nagu nad tegid. Olgu, ma saan aru, et raamatu formaat on selline. Aga ikkagi.
Raamatu huvitavaim osa- Laar spekuleerib pea iga peatüki lõpus, et kuidas oleks võinud olla siis, kui oleks läinud teisiti- jääbki selle kõige põnevama koha pealt pooleli.

Lisaks sellele, et eesti ajalugu on igav, on see masendavalt depressiivne. On uskumatu, kuidas meid on aegade jooksul kotitud ning veelgi traagilisem, millised tropid ja lambad me ise olnud oleme.
Ma olen varem retooriliselt küsinud, miks mõned riigid on väiksed ja teised suured. Ja järjest rohkem tundub mulle, et juhustest ning võimalustest enam, on põhjuseks ikka midagi geenides.
Alalhoidlik, ettevaatlik, leplik, kannatlik, isekas, individualistlik. Mitte 700 aastat orjaaega pole meid selliseks teinud. Mitte täna pole me selliseid, vaid ka 72 aastat tagasi ja ka  800 ja ka 1000 aastat tagasi olime me täpselt sellised. Just seepärast ei rünnanud ristisõdijad Eesti Vürstiriiki ning riik nimega Läti on endiselt maamunal.

Selles kontekstis peaks koleda vabadussamba asemele tegema suure-suure mälestusmärgi ärkamisaja ning laulva revolutsiooni tegelastele, kes on vähemalt üritanud meid koondada, liikuma panna, oma õiguste eest võitlema ja eestlasena defineerima.....Uhke ja hää.

Aga masendava teema depressivne püant alles tuleb. Võimalik, et ma põen miskit paranoiat, aga kuidagi vastikult sarnane ja tuttav tundub mulle tänane ja ca 75 aasta tagune poliitiline olukord ning kultuur. Meil lastakse mängida oma riiki, kui suurtel on parasjagu midagi targemat  teha. Aga kui Olukord Euroopas Nõuab; Me Ei Ela Maailmas Üksinda, Vaid Peame Järgima Rahvusvahelist Konjuktuuri; Pole Midagi teha, Me Peame Olema Solidaarsed; Me Oleme Liiga Väikesed, Et Üksinda Hakkama Saada ja Reegleid Kehtestada jne. jne.jne, siis saab meist jälle rootsi või saksa või venemaa asumaa.
Vabadus on illusioon, ja meie pisike riik lepliku rahvaga on lihtsalt mängukann juhuste karussellis.

samal teemal

9 kommentaari :

  1. ma suhtun geeniargumentidesse skeptiliselt, sest meil pidi olema ebatavaliselt suur geneetiline mitmekesisus. Oleks justkui materjali, millest lahedaid inimesi teha.

    Aga orjaajast jms masendavast - mu isa luges ükskord mingit Läti ajalooraamatut, kus sündmused on arusaadavalt üsna samad, mis meil. Ainult et rõhuasetused on hoopis teised: kui Eesti ajaloos on põhiline "kuidas me oleme ikka kannatanud", siis Läti ajaloos pannakse rõhk võitudele (isegi kui neid on vähe) - pigem et "kui lahedad me ikka oleme olnud".

    VastaKustuta
  2. Kui mitte geenid, siis võib-olla ugrimugrilaste või siis indogermaanlaste eelsete põliseurooplaste kultuuri kauged kajad on meid teinud mitte ambitsioonikaks ja ekspansiivseks sõdijarahvaks, vaid pigem vaikseteks ela-ise-ja-lase-ka-teistel-elada metsatsalus nokitsejateks?

    VastaKustuta
  3. pmst peaks ka lätlastel olema nii ugrimugri geene kui ka kajasid, tegemist on ju pmst läänemeresoomlaste kõneldava balti pidžiniga. või noh, kui ma kuulen läti keelt räägitavat, siis eemalt ongi tunne, et eesti keel, lähemalt tuleb välja, et sõnad on võõrad.

    a oleks meil siis lihtsalt "ela ise ja lase teistel elada" - see "meie oleme kõige suuremad kannatajad" kompleks on ikka õudselt tüütu.

    VastaKustuta
  4. Millal me siis küll nii vagurateks vajusime? Mina mäletan ajalootunnist (ja, kuigi see pole vist kõige autentsem allikas, ka K.A.Hindrey "Urmas ja Merike" raamatust), et omal ajal olid eestlased kaugemate rannikualade elanikele üks igavene hirm ja nuhtlus - muudkui tulid ja rüüstasid ja vallutasid ja vedasid naisi ja vara kaasa. Kuhu see kõik siis ikkagi kaduma on läinud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ja kui lugeda L.Meri Hõbevalget- ka seal olime kuumad tegijad...:)
      Olid ajad...

      Kustuta
  5. http://www.utkk.ee/index.php/et/yritused/ajalooromaan?id=226

    Linda Kaljundi kirjutab: "1930. aastate vikerlaste-romaanid [K. A. Hindrey "Urmas ja Merike", August Mälk "Läänemere isandad"] seostuvad mitme toonase ajaloopoliitika võtmeküsimusega: tellimusega võiduka ajaloo järele, eliidi konstrueerimise ja ajaloo militariseerimisega, samuti sooviga distantseeruda Saksa ja Vene pärandist ning lähendada Eestit Skandinaaviale. Need uued suundumused väljendusid ka teistes, sageli rohket rahastust eeldavates vormides nagu näiteks monumentide rajamine ja ehitusmälestiste restaureerimine, suurte aastapäevade ja üleriiklike rituaalide avalik tähistamine jmt.

    Selle kõrval tunduvad viikingiromaanid paljulubava ja isegi liiga lihtsa lahendusena võiduka ja sõjaka ajaloo loomiseks: nad paigutuvad eelkoloniaalsesse – ja ka koloniaaldiskursuse eelsesse – aega, võimaldavad panna enda heaks tööle viikingi-kuvandis peituvad ressursid ja ka ainsa võiduka väljatungi, mida rahvuslik ajalugu tunnistab."

    VastaKustuta
  6. Et siis meie sõjakas ajalugu on puha väljamõeldis kõik? Jeebus küll, see on pisut kurvastav. :(

    VastaKustuta
  7. kas nüüd puha väljamõeldis, lihtsalt muinasajast on täpseid andmeid nagunii raske saada ja eks ajaloolises ilukirjanduses on nagunii küsimus pigem selles, et millised faktid olemasolevatest välja valida.

    See "oh kui suured kannatajad me oleme" on selles mõttes samamoodi väljamõeldis.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!