esmaspäev, 16. juuli 2012

Tähtis on unistada õigesti

Sõpruskonnas on hetkel äärmiselt irooniline olukord: kaks neist, kes õppeedukuselt klassi alumises kolmandikus, on tänaseks vastu võetud tasuta õppekohale. Kaks kuldmedali omanikku, aga, ootavad hingevärinal vastust.
Jah, küsimus on erialas.
Jämedalt võib erialad jagada vastuvõtureeglite järgi kolmeks*.
Esiteks on erialad, kuhu pole kõige suurem konkurss ning sinna pääseb, kui oled oma lemmikõppeaine riigieksami suutnud kenasti ära teha.

Siis on erialad, kus riigieksamite tulemused annavad vaid veerandi kuni poole vajalikust ja suurema kaalu annab sisseastumise motivatsioonieksam, -essee vms. Tallinna Ülikoolis koguni vaieldamatult ülisubjektiivne personaalne intervjuu. Ehk siis- medalist võib oma väljateenitud ja igati õigustatud lisapunktid nulli mängida ja vastupidi, keskmik, kelle eksamitulemused polnud päris ootuspärased saab elu võimaluse näidata, kui väärt ta sellele erialale on.

Ja siis on kolmas grupp, kuhu nö lihtsurelikel asja pole. Erialad, kuhu konkureerivadki ainult oivikud.
Noori, kelle kolme-nelja riigieksami keskmine tulemus on vähemalt 95 (üheksakümmend viis) punkti, on arstiteaduse sisseastumise pingereas 39%, juristiks Tartusse 66% ja majandusteadusesse 37% .
Kas teie siis ei teadnudki, et hea õppeedukus on võrdelises sõltuvuses kutsumusega saada arstiks, juristiks või majandusteadlaseks...:)?
Tegelikult ma ironiseerin muidugi asjata- kui paljud keskkoolilõpetajad teavad, mida ja kelleks nad tahavad. Ning eriti, kui su eksamitulemused on suurepärased niivõrd erinevates õppeainetes, muudab see valiku ilmselt veelgi keerulisemaks. Meie ning ülikool usub, et head hinded = tarkus. (Siinkohal soovitan lugeda Väga Naise äärmiselt intrigeerivat mõtisklust eksamitest) . Ja kui pole tark, siis oled vähemalt töökas, püüdlik, vastutustundlik, püsiv ja sihikindel. Või hoopis laia silmaringiga, hea mälu ja loogikaga, võimega luua seoseid. Vahet tegelikult ju pole. Sellest piisab.

Teiseks põhjuseks on ilmselt ühiskonna sotsiaalne surve. Sest kui sul on juba nii briljantne tunnistus, siis ei saa ju ometi olla, et sa kandideerid hoopis, ma ei teagi...matemaatikuks (8%) või sotsiaaltöötajaks (0%).
Kas hea akadeemilise võimekusega kaasneb alati ambitsioon juhtida, vastutada, otsustada? Ja vastupidi, kas keskpäraste akadeemiliste võimetega tüüp võib olla energiline, karismaatiline hea suhtleja, sündinud liider? just-just. Neist viimastest saavad ärimehed ning poliitikud. Kuid nad ei saa teatud erialade akadeemilise taustaga tippspetsialistideks.
Ja pisut on see ikkagi kurb. Legendide a la "ma pole päevagi ülikoolis käinud, aga vaata kui tark ja rikas ma olen" jätkumine süvendab (eesti) ülikoolihariduse, kui lapsepõlvepikendamise ja mõttetu ebapraktilise elitaarse maksumaksja raha eest saadava hobi müüti.

Minu pika ja segase jutu lühike mõte on kahes retoorilises küsimuses.
Kas ei peaks siiski kõikidel erialadel olema üheks vastuvõtukriteeriumiks mingi motivatsioonikatse.
Ja kuidas teha nii, et oivikud jaotuksid erialade lõikes ühtlasemalt.

Alguse juurde tagasi. Ma väga väga loodan, et täna-homme saabuvad neile kahele aktiivsele, väga nutikale ning oma kulla kuhjaga ära teeninud noorele positiivsed vastused. Nad on seda väärt. Nad lihtsalt ei tahtnud arstiks saada.

* tuletan meelde, et see on mu blogi, mitte magistritöö. Seega on üldistused tehtud muidugi minu isiklikke huvisid silmas pidades, mitte kõikide koolide kõikide erialade vastuvõtutingimusi analüüsides.

2 kommentaari :

  1. Õigus. Nõus. Ilmselt juba aastaid niimoodi olnud olukord. Ma andsin ka mingis meeltesegaduses dokumendid sisse aiandusse (ausalt seetõttu, et mulle jubadelt meeldib tomatitaimede lõhn kasvuhoones, tuletab lapsepõlve meelde...) ja olin seal pingereas oma hinnetega automaatselt esimene. Hiljem ütles selle valiku üles enam-vähem 15 nimekirja esimest ja tegelikult läksid aiandust õppima vaid esialgse nimekirja lõpus olnud.
    Teiselt poolt sain šoki kui avastasin, et oma tavakooli heade hinnetega ei olnud mul tipperialadel midagi teha, sest eliitkoolide head õpilased olid hoopis teisest puust kui mina, tavakooli hea. Eks ma läksin siis tasulisele kohale, pärast tõesti õpetajad imestasid, et miks ometi - minu hinnetega oleks tasuta õppida saanud küll, ainult mitte sel erialal. Kokkuvõttes olen ma kogu elu pidanud oma hariduse eest ise maksma, samas kui mõni teine on kehvemate hinnetega tasuta kõrghariduse kätte saanud. Valikutest sõltub see väga palju. Minul tuli kahjuks hiljem välja, et valik sai vale tehtud. Aga ega ma end aiapidajana ka ette ei kujutaks.

    VastaKustuta
  2. Eks ta ole. Ma tänavu esimese hooga ehmatasin, kui laps sai emakeele eksamile 8ga algava punktisumma, sest paar aastat tagasi tagasid eelmisele lapsele 9-ga algavad eksamid (+ lisapunktid hõbemedali eest) nibin-nabin tasuta koha esimese eelistuse erialal. Aga tänavune lõpetaja rahustas: oma valitud aladel on ta isegi siis lõdvalt sees, kui kõik eksamid 8 või isegi veel väiksema numbriga algaksid! Ja ma ei ütle, et see tema valitud ala kergem või tulevikus vähem tasuv oleks kui esimese lapse oma, võibolla vastupidigi.
    Aga seda karmi konkurssi arvestades on ka enamik mu laste tuttavaid astunud sisse asjaliku plaan B arvestusega: teiseks valikuks võetakse eriala, kuhu oma punktisummat arvestades kindlasti tasuta kohale saab. Ja eks meie pere järgmised lõpetajad teevad kah samamoodi...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!