reede, 1. aprill 2011

The Rise and Fall of Estonia

Andres Laasik kirjutas hiljuti, et Eesti filmitegijad tuleks saata teatritegijate juurde õppima. Kirjutan sellele kahe käega alla.

Kuidas teha lugu, mis haarab ja köidab nii, et kahe tunni jooksul külmas ruumis ebamugaval pingil kõrgusekartust trotsides ei vaata kordagi kella. Kuidas on võimalik seada heli nii, et kõik sõnad on arusaadavad. Tõsi, paaris kohas oli tühja ruumi kaja summutamata. Suurepärane muusikaline kujundus, mis hoiab ja maandab õigel ajal ja kohas pinget. Täiesti super-hüper kunstnikutöö. Ja operaatoritöö- täiesti super! Kahjuks ei oska ma siia loetleda tublide tegijate nimesid, sest kava hankimiseks jõudsin ma liiga hilja kohale ning kodulehel hoiab NO teater tegijaid kahjuks saladuses.

Koduteel arutasime, et kas see on võimalik, et kõik toimus ikka ka tegelikult online? Kas on võimalik nii täpselt läbi mõeldud logistika ja rezissööritöö? Samas oleks muidugi üsna juhm kutsuda tegijad alguseks kohale, lasta neil kaks tundi kaarte mängida ja siis kummardama tulla...?
Igaljuhul, tehniliselt meeldis see etendus mulle üliväga- nii võikski teatrit ja eriti filme teha.

Igas ameerika realityshows on alati üks tegelane- pole oluline, kas eesmärgiks on saada modelliks või kokaks- kes ei pea kuuluma isegi vähemuste hulka, kes saab hakkama mingi sigadusega. Siis kutsub kohtunik või saatejuht  ta vaibale. Ning tegelane räägib pisaratest nõretades kuidas tal oli raske lapsepõlv, kasvas getos, isa vägistas, naabrimees jõi ja peksis, ema oli narkar jne jne. Siis nad kallistavad saatejuhiga ja tegelane on saanud oma kompleksist lahti ning saab võistlusel kõikidega sõbraks.
Ehk siis, mu pika jutu lühike mõte on selles, et mitte ainult eestlastel pole olnud raske, ometi oskavad teised rahvad sellest lahti lasta. Meie ei oska. Me ikka veel sorgime minevikus. Kui etenduse vorm oli übermoodne 21. sajand, siis sisu oli väga kaheksakümnendad. Sotsiaalrealism väikestest inimestest.

Ma jätan siinkohal vahele lõigu sellest, millest see etendus rääkis, kuna sellest on juba väga palju kirjutatud ja midagi uut pole ei mul, ja õigust öelda polnud ka sel etendusel öelda- me kõik teame juba une pealt, et eestlased on umbusklikud, vihased jne jne bla-bla -bla. see kõik on nii läbi nämmutatud.

Mis me selle teadmisega nüüd siis peale hakkame. Kuidas seda muuta ja kas on lootust muutusteks? Ja kõige olulisem küsimus, kas see et me sellised oleme, ongi üleüldse nii väga paha?
Selles etenduses oli puudu üks väga oluline, samas pealkirjas lubatud osa- Rise/Tõus.

Me oleme liiga mõistlikud ja arusaajad. On norm kiruda valitsust aga kuna me teame,  kust jookseb meie võimete ja laiskuse lagi, siis me tänavale lärmama ei lähe. Me teame, et kui pole siis pole. Ja kui me ise ei suuda, oska, viitsi, siis nii ongi.  Kui sa just vabrikus ei tööta, on muidugi raske aru saada miks sama töö eest makstakse oluliselt vähem palka kui mujal riikides. Autojuht või med õde teeb ju täpselt samasugust tööd nii Eestis kui ka Austrias.

Aga et siis ikkagi- tõus? Kas ja kuidas meie eestlaslik olek saab uues maailmas hakkama.
Mina näen enda ümber hoopis teistsugust uut põlvkonda. Avatud, positiivset, multikultuurset ning tolerantset. Samas ma tean, et ikka veel elavad ja kasvavad Eestis ka teistsugused noored. Kes kasvavad ikka veel keskkonnas, kus ei õpetata unistama ning kus mis-nüüd-mina-väike-inimene alaväärsuskompleksi süvendadatakse põlvest põlve. Ma olen oma blogis ääremaastumisest ja vaesusest palju kirjutanud ja tõepoolest, ma ei tea vastust.

See etendus tuletas ka meelde, miks reformierakond võitis. Meid on aastate jooksul ikka meeletult raputatud ning on üsna ootuspärane, et suur osa inimestest soovib rahu ning stabiilsust.

See on loogiline, aga samas ka hirmutav. Maailm meie ümber muutub pöörase kiirusega. Alates saabuvast energia- ja toidupuudusest, lõpetades rahvusriikide murenemise, usuliste tõekspidamiste ja vaimsete väärtuste peapeale pööramisega. Kas meil pole oht maha jääda, kõrvale jääda?...

2 kommentaari :

  1. Minu jaoks oli tõus ridade vahel: see protsess on alati paralleelne olnud. Aga siiski: kas tõesti oli see kõik reaalajas? Ühe ebaõnnestunud topelt-mustaks sulandumislõike järgi võiks ju öelda et kas oli sama.

    Kui ei olnud, oleks etendus olnud hingeta, aga täpselt seesama.

    Paraku sobinuks väga hästi kogu poindiga.

    VastaKustuta
  2. Ülekande režissöörina ütlen, et kõik KÕIK oli reaalajas.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!