neljapäev, 14. aprill 2011

Kõik lapsed suveks tööle

Tänase tööpuuduse taustal on sel teemal muidugi veider rääkida. Aga on fakt, et alla 18 aastasel on töö leidmine paras peavalu.  Ei saa öelda, et tööd pole absoluutselt võimalik saada, aga juhul,. kui su vanematel pole tutvusi, siis  peab ise olema ikka väga ja väga motiveeritud. 
Miks peabki koolinoor rapsima ja tööle kippuma? Võiks ju päevitada ning niisama suve nautida. Vastus on kurb ja lihtne. Lastel on vaja raha, noortel kogemust ja emadel teadmist, et nende laps saab hakkama.


Minu ajal oli suurepäraseks esmase töö kogemuseks malev- isegi kuni12 tundi rasket füüsilist tööd ja spartalikud elutingimused, aga tasu oli vääriline:  rammus maatoit, tasuta ekskursioon jne lisaks veel väga korralik palk.( eks osati seepärast NL ka põhja läks, muidugi..:))
Nüüd maksad  malevasse pääsemiseks osavõtutasu, saad vastu võimaluse töötada päevas 6 tundi min tasu eest, maha arvestatakse söögikulud ja meelelahutus- võimalik, et jääd plussi, aga milline on sõnum, mida me lastele sellega anname? Miinimumpalk ja raisatud suvi. Aga hea, et seegi.

Jah, õige, kvalifitseerimata tööjõule ei saagi ning pole ka õiglane rohkem maksta. Probleem on see, mis ikka- meie miinimum on lihtsalt liiga miinimum. Teadmine, et kuu aega rabamise tulemusena ei saa sa osta isegi paari saapaid, annab minu meelest lapsele äärmiselt segase ja tegelikult ka vale sõnumi.
Me ei taha neid tööle võtta, sest nad ei viitsi rasket tööd teha, neid ei saa usaldada. On see ikka nii, või on küsimus miinimutasus, mida Eestis makstakse lihtsate tööde eest. Noored ei pelga rasket füüsilist tööd, sest Austraalias ei tekita  nõudepesu ja banaanikorjamine millegipärast mingit probleemi.
Sellesama lihtsa kvalifitseerimata töö eest saab piiri taga korraliku raha...Lapsel on keeled suus ning raha vaja. Lähebki.

Teoreetiliselt on õige, et tegelik töömehe algus peaks algama peale oskuste, eriala omandamist. Teoreetiliselt. Praktikas pole see nii lihtne. Ka kõige esimesel töökohal eeldatakse, et sul on eelnevalt kogemusi.
Ma teen nüüd ilmselt ebaõiglase üldistuse, aga millegipärast on kõik mu tuttavad personalijuhid alati ette veendunud, et noored on ebausaldusväärsed. Kuidas me küll nii kiiresti unustame, selle, kuidas me ise olime noored. Ja oi, kui targad. Enne kui tekkis hirm ebaõnnestumiste ees. Kogemuste puudumise kompenseeris kuhjaga enesekindus, energia, entusiasm ja julgus riskida.
Veider kuidas inimese vanusega tõuseb ka selle vanuse piir, mil meie meelest on noor inimene valmis vastutuseks ja otsustamiseks.  Kolmekümneselt on 20  täitsa ok vanus, aga neljakümnesele tundub 20-ne juba päris lapseke. Personalijuhid ei usalda.

Üle 18-aastasel on pisut lihtsam. Kogemuste omandamiseks on ilmunud huvitav töötamise võimalus- praktika, vabatahtlik töö. Võimalus töötada tasuta. Mis ideaalses maailmas on ju vast ehk isegi ok. Noor inimene ju nagunii vanemate leival, milleks talle raha. Aga kui vanematel pole leiba, mida noorega jagada, kuidas siis elada üle suvi tehes ilma tasuta  erialast tööd...?

Ja kuna sul on vaja raha ja tööd, siis pole võimalik kuulata tarku, kes teavad, kuidas sinu eelnevad töökogemused võivad mõjutada ja muuta sinu tulevasi karjäärivõimalusi.
Ka ajutist tööd tehes on noorel teoreetiline valik, kas samasuguse miinimumpalga eest müüa öösel  hamburgereid või rohida porgandeid või siis leida tulevase kutsega võimalikult lähedane ala, mis CV-s punkte juurde annaks: hoida lapsi, tõlkida, müüa, jagada lendlehti. Praktiliselt seda valikut alati pole.

Ja nii tekivad inimesed, kes ei püüdlegi mujale, kuna harjuvad. Ning inimesed, kes ei pääsegi kaugemale, sest personalijuht kirtsutab ettekandjakogemust nähes nina, mõtlemata, et seda tehti ju ainult raha pärast. Kui need inimesed oleks  Mc Tööle jäädes õnnelikud, poleks ju lugu. Aga kahjuks nad vist siiski pole... Me, inimesed, oleme naljakad olevused, kel on mingid unistused, soovid, kutsumus, võimed ja isikuomadused...

Õigupoolest ma isegi mõistan tööandjaid. Alaealisega tegelemine on üks paras peavalu, vastutus ning tolku sest ka suurt pole. Kapitalisti asi pole mõelda suures plaanis, globaalselt ja riiklikult. Või on?
See võiks ja peaks olema riigi asi, Meie sotsiaal- ja tervishoiupoliitika on rajatud eeldusele, et tänased noored, needsamad, kellele me täna tööd ei anna, kuna nende ootused on ebaadekvaatsed, nad pole usaldusväärsed ning neil pole tööharjumusi ja vastutustunnet- peavad meid üleval. Riiki peaks ülimalt huvitama, et noor saab tööharjumuse, oskuse ja adekvaatse palgaootuse alal, milles ta kõige tugevam on ning ei otsiks elamisväärset palka ja enesteostust välismaal.

Seni, nii kahju kui mul ka pole, peame nooretele edastama sõnumi.
Meie maal pole kõik tööd head, ära vali seda, mida tahad. Vali selline, mis võimaldab ära elada.

PS. Igaks juhuks neile, kes siia otsinguga jõuavad mõned lingid. Ehk on abiks


http://www.adventurejobs.co.uk/search/Seasonal-Holiday,Summer-jobs.html

http://www.taskuraha.ee/info

http://www.eures.ee/ 

 http://www.aupair.ee/index.php?lang=est
 http://europa.eu/youth/working/working_holidays/index_eu_et.html

Ja paar nõuannet:
anna kõigile oma tuttavatele teada, et otsid tööd. Mida rohkem inimesi seda teab, seda suurem on tõenäosus, et kellelegi tuled sa meelde. Alaealisi meelsasti tööle ei võeta, kui- siis eelistatakse oma töötajate lapsi. Selleks ongi vaja, et sa oma klassiõe emal meeles oleksid.

Kui oled juhuslikult see õnnelik inimene, kes teab oma kutsumust ja seda, millega tulevikus tegeleda tahad, siis ürita tööle saada samale alale. Isegi, kui selle eest eriti ei maksta, annab see sulle üliväärtusliku tutvusringkonna tulevikuks. See on kapital ja investeering.
Mõned nõuanded saad ka siit


3 kommentaari :

  1. Jumala õige jutt.

    Aga nagu ikka selliste väga kõrgete ja kaugete ideede puhul, ei meeldi mulle arvamus, et las keegi teine (riik, südametunnistusega ettevõtja vms) ajaks asja korda. Tegelikult on sellega täpselt nii, nagu alati olnud, iga pere hoolitseb oma laste (töö)kasvatuse eest. Nii hästi kui oskab. Ja ärge tulge mulle rääkima, et vanal hallil ajal keegi tööharjumuse malevast sai...

    VastaKustuta
  2. Vanasti olid jah suuremalt jaolt talud, kus töökasvatus pidi lihtsalt olema, teisiti polnud võimalik. Nüüd aga pole see enam nii lihtne. Maavanaema läheks peast segi, kui peaks kaht last nädal aega kantseldama. Muid maal elavaid tuttavaid aga pole, kes võtaks lapsed tegutsema ja linnas pole neil miskit teha.
    Oli küll väga subjektiivne ja isiklik näide, aga tahan sellega öelda, et ühiskond on liiga palju muutunud, et kodust töökasvatust korralikult pakkuda saaks.
    Mis puutub tööandjatesse, siis miskipärast "vanal hallil ajal" ei keeldutud teismelisi suveks tööle võtma, veelgi hallimal ajal oli lausa hea, kui sai õpipoisi majja. Nüüd polda sellest huvitatud. Rääkimata sellest, et alla 13 a ei tohi eriti mingit tööd tehagi ametlikult. No otsige mõni koht, kus saaks aktiivset 12-aastast poissi rakendada! Ainult needsamad malevad, millest postituses juttu.
    Näed, läksin lausa põlema ja isiklikuks, aga teema ka meie jaoks oluline, kuigi lapsed veel teismeea alguses.
    Sõbranna 19-aastane asjalik ja töökas, kuid vaikne poeg lõpetas IT-kooli. Itimehi otsitakse tikutulega taga, aga noortele võimalust antakse vähe, kuna kõik tahavad kogemustega töötajaid. Kus on siin loogika? Isegi soovituse peale öeldakse, et jah, paneme avalduse sahtlisse ja märke juurde, et asjalik, eks kui vaja, siis helistame. Ning kui poiss ise jala ukse vahele lööja tüüp ei ole, siis ongi töölesaamise võimalus suht olematu.

    VastaKustuta
  3. ...Riiki peaks ülimalt huvitama, et noor saab tööharjumuse, oskuse ja adekvaatse palgaootuse alal...

    Tihti on noorte palgaootused liiga kõrged. Eriti kui ametlike kulusid pole (toit ja peavari olemas), aga on vaja osta brändi asju. Loomulikult on ka teistsuguseid inimesi.

    IT alal, tuleb lihtsalt õigele uksele koputada, praegu pakub GOOGLE kuni 5000$ suve eest ja selleks ei pea kuhugi väljamaale minema, boonusena võidakse kutsuda kuhugi suurkorporatsiooni ekskursioonile ;)
    http://www.google-melange.com/gsoc/homepage/google/gsoc2011

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!