reede, 15. aprill 2011

ohver või revolutsionäär...

Mind painab üks häiriv mõte viimasel ajal. Kas Eesti biokeemikud-meedikud on läbi kukkunud. Järjest kolm juhtumit- südamejuust, veerpalu doping ning hellus hakkavad moodustama mingit häirivat mustrit.
Täpsustan igaks juhuks, et kindlasti pole mul piisavalt kompetentsi seada kahtluse alla nende teadlaste professionaalsust. See, millest ma räägin, on kommunikatsioon.
Kuuldavasti olevat suured toidukorporatsioonid nagu Danone jt võtnud EFSA-st oma taotlused tagasi just sellesama negatiivse PR-i vältimise põhjusel. Et las reeglid selginevad, pretsedendid tekivad ja siis minnakse oma uuringutega väidete järele. Meie üritame ja saame vastu näppe.

Eile lugesin Ekspressist Toomas Silla ülevaadet dopinguanalüüsidest. Nii selge, arusaadav ja puust-punaseks, et ma pean võhikuna jälle küsima- kas ja miks meie TÜ teadlased võtavad meedias endile taaskord  don quijote rolli, üritades võimatut.Või, kui neil on ka õigus st neid proove ongi võimalik vaidlustada, siis miks usun ma hr. Silla seisukohta rohkem.


Meedias võetakse endile ohvri roll- meid, pisikesi tublisi eestlasi ei usuta, meid ainult kiusatakse ja meie teadustööd seatakse kahtluse alla...
Kas me oleme tõepoolest suure süsteemi ohvrid, või on TÜ sellel osakonnal puudu üks tubli PR spets, kes annaks tegijatele hüva nõu, kus oleks mõistlikum märtrirolli asemel vaikida või siis oma tugevusi julgemalt ning arusaadavalt müüa?
Eks see on väga eestlaslik arvata, et mis need teised meist mõtlevad ja ilmselt see ka ei huvita kedagi, aga neid läbikukkumisi ühes valdkonnas on kuidagi liiga palju kuhjunud.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!