esmaspäev, 11. aprill 2011

Polaarjoone sangarid (Napapiirin sankarit)

Huvitav, kuidas ikkagi mehed saavad sellised olla?
Iseenesest nutikad, leidlikud ja kuldsete kätega. Aga mingi trigger on puudu. Midagi, mis käivitaks selle nutikuse ja ettevõtlikuse. Kuidas saab olla, et olematut raha kõrtsis maha juues või mänguautomaadis maha mängides südametunnistus ei vaeva? Mingi võltsuhkus, mis ei luba vastu võtta kehva tööd, pigem niisama vedeleda. Midagi peab juhtuma, midagi, mis paneks prioriteedid paika ja sunniks tegutsema.

Ma ei hakka filmi ümber jutustama- internetist leiab sisukokkuvõtte. Täna, sellest filmist kirjutades, on püsiv emotsioon mitte selle filmi naljad, vaid see soojus. Et need luuseritest mehed võivad olla nii südamlikud, nii siirad Isegi, kui leiad oma naise võõra mehega voodist, siis keedad kolm muna, ikka kõigi jaoks:) Eriti Jussi Vatanen peaosas. Nii armas, nii siiras ja nii naljakas. See, et Jasper Pääkkönen on nunnu ja lisaks veel ülihea näitleja, see polnud muidugi üllatus.

Mõni aeg tagasi esitasin retoorilise küsimuse, et kas kunst ka film, peaks pakkuma lahendusi. Ok, zanr oli teine, aga teema sama- ääremaastumine, töötus, masendus, rahapuudus, lootusetus. Ja ometi- kui ma etenduselt lahkusin masenduses ja küsimusega- aga edasi. Siis samal teemal tehtud Soome film oskas ka neid lahendusi ja mis kõige tähtsam, lootust pakkuda.


Elitaarsemate jaoks on lahenduseks kiigepuu hävitamine (me kutsusime seda Kiigepuuks, kuna viis põlvkonda on end sinna üles poonud). Teiste jaoks on lahenduseks rikas venelane, kes tuleb ja lahke käega raha jagab ning rahvale sellega õnne toob, piirkonda väljasuremisest päästes ning kõigile võiks arusaadav olla ka puust ja punaseks lahendus- kui võtad end kokku ja hakkad liigutama, siis hakkavad ka asjad su ümber muutuma ning probleemid lahenema.

Ega ma palju Soome filmist ei tea. Ikka see, mida meie kino-telelevis näidatud- Matti, Vares, Paha maa... Aga mulle meeldivad need filmid.
Kuidas küll soomlased oskavad ja eestlased mitte? Sama moodi  pole seal hollywoodi tempot ning on kaadreid loodusest. Soome loodus on muidugi muinasjutuliselt imeilus. Kraaksuvate vareste ja tühermaade asemel lumised kuused ja ääretu jäätunud järv, kuu ja pimedus. Imeilus.
Ning pange tähele, ses filmis on paar paljast naist vaid pildil, keegi ei seksi ja kedagi ei peksta vaeseomaks. Ja ikka on naljakas ja hingeminev. Tõsiselt emotsionaalne.
Jah, ma tean ju neid põhjuseid, meil pole ressursse, kogemusi, oskusi jne jne jne. ja siis kui üle pika aja avaneb ühel õnnelikul võimalus film teha, siis üritatakse sinna panna maksimum, kõik ideed, mis peas ja mis võiksid ka järgnevate aastate jooksul pähe tulla. Arusaadav, et sellistes tungimustes ei raatsita raisata sotsiaalkriitilistele filmidele ja  (labastele?) komöödiatele. Aga kahju ja natuke kade on ikkagi.

Väga hea film, soovitan vaatama minna.

1 kommentaar :

  1. Mulle läks see film ka väga nagu mällu ja hinge. Super hea! Ja Sa oled seda hästi kirjeldanud!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!