kolmapäev, 30. märts 2011

Geni lood 8- Varga memuaarid

Üks mu esivanematest oli selline rahutu tegelane, kel pidevalt midagi kohtuga pistmist. Küll oli tal vaja kelleltki võlg välja nõuda, siis kraakles mingites maaküsimustes jne. Vaatasin neid sissekandeid ja jäin mõtlema- ka sel, kes kellegi maha lõi, läbi peksis, paljaks varastas on ju üsna suure tõenäosusega järeltulijad.
Huvitav, kuidas ja millise tundega seda võetakse. Aeg distantseerib piisavalt muutes asja abstraktseks seikluseks? Või tuntakse häbi ja seotust ning vastutust?

Aga teemad on õhus ja ma sain oma retoorilisele küsimusele täiesti kogemata vastuse.
Keegi filimitegelane kutsub eesti rahvast jagama endaga mälestusi sellest, kuidas nõukaajal riigi tagant varastati. Ja minu üllatuseks on juba suur hulk kodanikke oma memuaare ka jaganud... Selgub, et riigikorra muutus annab vargustele õigustuse ja legitiimsuse. Aeg on muutnud varga kangelaseks ja riigiõõnestajaks. Eesti rahva õnneks on meie riigikorrad mõnusa järjekindlusega kogu aeg muutunud ning iga paharet saab üsna suure tõenäosusega järeltulevatele põlvedele jätta legendi sellest, kuidas kaval ja nutikas esivanem nägi ette riigikorra kukkumist ning vastavalt siis rehepapina kas mõisnike vara, tsaaririiki, kapitalismi või siis vene riiki õõnestas...

Igal juhul jään huviga ootama, millal kuuleme põnevaid lugusid isikuvastastest kuritegudest. Nagu Raskolnikov juba teadis- ülla eesmärgi nimel on üksikisiku likvideerimine ju õigustatud ja õige...

1 kommentaar :

  1. Nii minugi sugulane siuke suller,kes enamuse ajast looderdamise ja pisivarguste eest putkas istus ja nüüdseks teadmata kus on,taevas,põrgus või maa peal.Ja keegi ei tunne huvi ka.Vot tema juba Raskolnikovi ritta ka ei sobi.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!