Ma tahaks kirjutada ühel teemal, mis häirib mind kogu maailma randades. Seal hulgas ka Eestis. Sidemed. Ma kasvasin ajal, kui ema pistis pihku raamatu Braithwaite Armastatud õpetajale ja eluks ajaks jäi meelde, et kasutatud hügieeenitarvik pakitakse kokku ja pannakse prügikasti. Ma ei tea, on see nüüd " kõik on tavaline"- suvaline pereseriaal näitab ausaid seksistseene, kasvatamatus või mis. Aga minu vanakooli kasvatus ei saa aru, miks ja kuidas sa poetad kasutatud tarvikud lihtsalt riietevahetuskabiini nurka.
Ok, kui häbeneda pole midagi, siis noored inimesed peaksid olema piisavalt rohelised. Vaadaku seda kui prügi. Palun ära viska prügi maha.
Naljakaid asju teeme elus. Kui mõelda, siis mu puhkus algas nii: 4 naist kell 1 öösel inimtühjas Haapsalus paduvihmas viskamas pinksipalle veetopsi.
Ok, me tegime ka muud. Lasime õhupüssist ja andsime esmaabi. See ei ole militaarvõistlus ja järgmisel aastal olete kõik oodatud..
ma arvan, et see sidemelohakus on kombinatsioon prügipimedusest ja sidemehäbenemisest - st kui tuleb ootamatu vajadus seda vahetada ja taskuid või kotti ei ole kabiinis kaasas, sis häbenetakse sellega avalikult näpu vahel käia.
VastaKustutaSidemeid olen Eestis riietekabiinis vedelemas näinud täpselt kahes kohas, ja need on siseveekogude rannad, kus puhkavad peamiselt venelased - Maardu ja Nelijärve. Mõlemas on prügikastid sealsamas kabiini kõrval olemas.
VastaKustutaMa eeldasin esimese hooga, et tuleb põnev arvamuseavaldus tutvuste teemal 😁
VastaKustutaIgasuguse prügi maha pillamine paistab olevat suures osas kultuuri küsimus. Nagu vanemad ees nii lapsed järgi. Multikultuurses Kanadas väga selgesti ilmneb. Teatud gruppidel (küllap teate nimetamata) võtab ka tööl aega, enne kui jääb külge, et sodi ei tohi lihtsalt maha pillata või et töökoht tuleb puhas hoida, isegi kui firma reeglid selgelt nõuavad - lihtsalt harjumus maast madalast.