Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 27. aprill 2022

Mina kaitsen teid #aastanaiskodukaitses

Olen jälle natuke targem.

Kas teie olete varem tulekustutit kasutanud? Mina polnud ja nüüd olen. 
Mõnevõrra üllatav oli, et tulekustuti on nii raske- ca 6 kg. Hiljem, kasutades, saad aru, et tegelikult pole hullu. Kuna sisu jagub ca 20 sekundiks ning adrenaliin on reeglina laes, siis seda raskust pole tunda, see pole oluline. Minu jaoks oli kõige suuremaks hirmuks splindi eemaldamine, kuna mina ja peenmehaanika... seepärast palusin, et saaksin paaril korral olla esimene ja seda reaalselt proovida.

Esimene splint... juhtus olema rubriigist " tavaliselt nii ei ole", ehk siis täpselt midagi minu jaoks :) splindi kättesaamiseks tuli plomm katki rebida. Ja tõsi, kõik ülejäänud tulid lups ja lups välja.

Seega, eemaldad splindi, suunad vooliku õigesse kohta ja vajutad päästiku alla. Lihtne.
Keeruliseks muutis see, et iga kustuti- pulber, vaht, CO2 käitus erinevalt, joasurve oli erinev.  Seetõttu oli mitte-esimesena juba lihtsam, nägid, kui kaugel peaks tulekoldest olema, et nn  pihta saada.

Õppetund see, et tuld ei tohi karta, tuleb minna nii lähedale kui võimalik ja nii kaugele, et oleks piisavalt ohutu.

Ja, üks asi veel.. õues võta üks hetk ja vaata, kustpidi tuul puhub:) vastu tuult ei tarvitse olla väga hea mõte.

Esimest korda sain proovida ka tuletekki. Millegipärast arvasin, et see on nagu termotekk, selline krabisev, hõbedane. Aga täiesti tavaline tekstiil oli. St, et eriliselt töödeldud muidugi. Nii nagu kustuti puhul, siis tuld ei tohi karta. Tekiga tuleb minna tule kohale, ja mitte visata, vaid reaalselt panna see ümber tulekolde, nii et kõik nurgad ja praod saavad kaetud. Ja ta päriselt katab ja päriselt ei lase kõrvetada. 

Pean endale kööki sellise muretsema.


Enesekaitsekursus algas soovitusega soojenduseks pisut joosta. Kummaline soovitus, sest jooksmine on ju teatavasti just see, mis lihastele haiget teeb :) Jooksin oma  võimete maksimumi- 20 meetrit ära, siis sidusin tossupaelu, nuuskasin nina, tegin plijeesid...  kõik oli okei. Aga jooks ei ole minu.

Meid juhendas 20 aastat poitseinikuna tööd teinud habras naine, kes minu küsimuse peale väitis, et filmid ei olegi päris! ( öelge nüüd, et ka jõuluvana pole olemas?! :)) ja et naine tegelikus elus ei saa jagu suurest tugevast narkojoobes mehest. Et tegelikult on parim kaitse ikkagi- karju, üllata ja põgene. 
Teised rääkisid oma kogemusi- kes oli hakanud kõvasti vene keeles sõimama ja maininud maffiat, mispeale paharett põgenes. Kel oli niipalju kuraazi, et hakkas laulma.. ( I am so pretty..:) :))

Ma tean, et see on minu kõige nõrgem külg. Mind on kahel korral füüsiliselt rünnatud ning mõlemal korral on olnud esimene reaktsioon, et mu aju friizib. Sa keeldud uskumast, et see on päriselt, minuga. Inimesed ju ei tee niimoodi. Ei tule MINULE kallale. Järgnevalt alustan ma paharetiga läbirääkimisi ( mida ei peaks tegema). Esimesel korral päästsid mind juhuslikud möödujad, teisel korral suutsin ma ründaja lihtsalt naerma ajada - ehk siis -üllata ja mängi lolli strateegia, siiski töötab? 

 Aga kui sa siis ikkagi pead end füüsiliselt kaitsma. 
Minu jaoks oli üllatus, et rusikas pole okei. Kõige tugevama löögi saad labakäe alumise osga. Meile näidati kuidas keha raskust kasutada, kuidas õigesti kukkuda ning kiiresti püsti saada. Et alati peaks hoidma silmsidet ning peale löögi tegemist kiiresti taganema.

Samuti sain vastuse oma küsimusele- alati, kui filmides näidatakse kägistamist, siis püüab ohver  eemaldada oma kaela ümbert käed. Meie instruktor nõustus, et usutavasti see ongi normaalne ellujäämisinstinkt. Tegelikult peaks oma vabu käsi ja jalgu maksimaalselt ära kasutama ja nina- kube- sääreluud... ja kõik need teised õrnad kohad ette võtma.
Midagi on filmides ka õigesti :) Miss Eriagent- S.I.N.G- mäletate?! küüned, kontsad on sinu parimad sõbrad ja kasuta neid julgelt.

Teoreetiliselt õpetati ka haardest vabanemist. Keerama peaks end nn pöidla suunas, ülespoole. Aga. Mu partneriks oli üks minu kasvu  ja tüüpi naine. Olukord oli mänguline, me ju katsetasime. Ja mul õnnestus end vaevaga lahti saada. 

Seega, kui vaenlane teid ründab, kutsuge mind appi. Vähemalt teoreetiliselt ma tean, kuidas aidata :)

järgmisel nädalal on.. parampampaa.. relvakoolitus! Ma olen väga elevil.







14 kommentaari :

  1. Kiidan heaks, väga tubli!:) Tuletekina olen kasutanud nahkjopet, kui saunakerisele kuivama unustatud tööjope põlema läks. Mõne sekundi pärast (kui kopsus õhk hakkas lõppema), tõmbasin koos nahjopega keriselt ka põlenud tööjope riismed duširuumi plaatpõrandale, kerisel mõni kribal veel hõõgus, aga leek sai kustu.
    Sauna ruumis seisab nüüdsest just 6 kilone suunatava lohviga pulberkustuti.

    VastaKustuta
  2. Meil oli tööl kahepäevane koolitus, toimus Mustamäel spets tehnikaga ruumides. Väga hariv. Nt see, et sisuliselt on sul korteris või majas ca 5min, et välja saada (kui tuli lisahapnikku ei saa). Sa ei päästa seal midagi enam... Tekk ja kustuti olid ka, saime kõik testida. See split jah :D Mäletan, et sellega oli ikka pusimist ja tegelikult jagub sisust nii väheseks. Mul on meeles tõdemus, et kui just pann ei põle, siis sellest kustutist pole abi.
    See tardumus on mul ka, olen korra elanud üle rünnaku linnas meesterahva poolt ja korra maal suure lahtise koera poolt. Ma ei suuda karjuda, kuidagi halvatud olek tekib. Kui esimene šokk möödas, siis tegutsen emotsioonitult, aga see ründehetk on jube.
    Relvadest. Olen lasketiirus käinud ja minu esimene kogemus oli see, KUI raske võib olla ka väike relv. Ja siis see tagasilöök peale päästikule vajutamist. Samas oli äge, ma ei kartnud. Täiesti omamoodi kogemus. Tuttav pärast rääkis, et isegi kui oled relvaomanik ja regulaarselt harjutad, on psühholoogiliselt väga raske inimest tulistada. Isegi hädaolukorras. Mõtlemapanev.

    VastaKustuta
  3. Oh, nii äge!! Muidugi ajab elevile!
    Eneseupitamise korras olgu mainitud, et olen kah sarnased koolitused läbinud, suurem osa Punase Risti raames, relvad ja enesekaitse ja wilderness survival mujal. Sellel talvel õppisin muuhulgas ka autokummi lappimist ja rehvilt maha võtmist, offroad koolitusel.
    Jube hea tunne on, kui näed, et saad hakkama asjadega, millest enda arvates mõistus ja jõud üle ei käi. Justkui kasvad sentimeetrikese pikemaks, enesekindlusest tulenevalt.
    Aga vähemasti minu puhul kipub osa õpitut ajaga ununema, näiteks hiljuti Punase Risti esmaabi ja elustamise korduskursusel selgus, et mitu olulist üksikasja oli meelest läinud, kuna pole vaja praktiseerida olnud, jumal tänatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pardon, mitte kummi rehvilt mahavõtmist, vaid veljelt mahavõtmist.

      Kustuta
  4. No super :) 3 nime tõmban oma nimekirjast maha ( saavad ise hakkama...) :) :)

    VastaKustuta
  5. Kui ma esimest korda seda tuleteki värki pidin tegema siis oli õues tuuline ilm. Ja see paganama tuul pööras kogu aeg. Ehk siis mis iganes küljest ma õlivannile ligiesin, ikka olid tuul ja tuli minu poole. Paras härjavõitlus :) Kustutist sussutamine oli sellega võrreldes lapsemäng :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil juhtus ka väga tuuline olema:) aga see oli isegi hea, sest andis ühe lisamomendi- jälgi ilma, juurde :)

      Kustuta
  6. Ma ikka alati olin arvanud, et mis mõttes mees naisest nii kergesti jagu ja pikali saab, kui naine ikka kogu täiega vastu rabeleb ja kõik mängu paneb. Ja siis, veel esimese abikaasa aegu, sai see olukord läbi proovitud, et tule kallale, ära tagasi hoia ja mina hakkań sajaga vastu. Minutit küll ei läinud, pigeb 30 sekundit, kui olin ta all pikali ja lips läbi:)
    Ma poleks eales-eales arvanud, et see nii kiiresti käib.
    Tervitustega, Kellakagu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mingi võitluskunsti trennis öeldi kunagi, et 5 kg rohkem kaalu on sama mis 1 aasta korralikku treeningut.

      Kustuta
    2. Kaal on eelis teatud oskuste tasemeni, sealt edasi pole vahet sest vastane ei jõua kaalu eelist rakendada😉

      Kustuta
  7. Enesekaitse teemal võiksin tundide kaupa jahuda, aga jagan paar põhinippi, mille rakendamiseks pole vaja aastate pikkust treeningut:
    1. Väldi ohuolukordi (ära tolgenda pimedas üksi ja purjuspäi Lasnamäe tagahoovis ... )
    2. Ole tähelepanelik, ümbruse teadlik (asukoht (kuhu suunas vajadusel põgeneda), teised kodanikud (kas keegi võib potensiaalselt ohtu kujutada), ... )
    3. Kahtlase situatsiooni tekkimisel lase jalga, ära häbene, sa ei tea mis kavatsused või mis relv pätil võib tagataskus olla.
    4. Oma mingit (kohtu silmis) süütut või legaalset käepärast eset, mida saab relvana kasutada. Võta välja ainult kasutamise eesmärgil. Kasuta kiirelt, täie jõuga halastamatult vastase kõige haavatavamate punktide vastu (silmad, nina, kõrvad, kõri, jalgevahe, solaar, ...) ja põgene nii kiiresti kui jõuad

    Eelneva jaoks on vaja vaid psühholoogilist valmisolekut.

    Läbirääkimistele ei maksa üldjuhul loota nagu Ukraina sõdagi veenvalt kinnitab😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan!
      See viimane on Eestis ilmselt leebem värk, kuna siin on relva omamine üsna ebatavaline. Loogilised variandid saavad olla nt võtmekimp, teadlikumatel gaas või juukselakk.. muud ei kujuta ettegi. Isegi kui tassid nuga kaasas, siis, kuniks seda kotist õngitsed..
      Ja kui kohtus on minusugune, käed rinna kõrgusel ( a la annan alla) vs suur tugev oss, siis pole kahtlustki, et enesekaitse.

      Kustuta
    2. Hankisid tütrele n-ö. näpuotsašokkeri. Särin pigem ehmatab, aga vajadusel teeb natuke haiget ka. Ses mõttes on Tomil õigus, et kui kaitseks šokkeri välja võtad, pead olema valmis kasutama.

      Kustuta
  8. Kirjuta kindlasti relvakoolitusest ka! Ma olen küll mõnede relvadega kokku puutunud, sportpüss ja -püstol on vägagi tuttavad (eriti püstol), aga lahingrelvadest ei tea eriti midagi. See kommentaar, et relvad on rasked, on tõsi. Ka sportrelvad on rasked. Sellepärast on noorte sportlaste hulgas vähevõitu püstolilaskureid. Tagasilöök võib algul tunduda hirmutav, kuid peale esimest lasku see hirm hajub. Oluline on õige kehaasend (püssikaba peab olema korralikult vastu õlga, mitte tolknema kusagil kaugemal, et tagasilöögist hooga vastu õlga ei virutaks jne).
    Sa oled nii tubli, et sa selle teekonna ette võtsid!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!