Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Neljapäev, 21. aprill 2022

Aprilli algus

Ma olen kirjutanud päevikusse 2019 aasta maikuus- et "ei julge kirja pannagi, aga vist esimest korda elus olen ma kõigega 100% rahul ja õnnelik". Nüüd peaks sama kirjutama. Minu element on liikumine. Mulle sobib, kui mu elus on hoogu ja tempot.

Nii kiire on.
Nagu märtsis, nii ka aprillis on koolitused, koolitused. Suur osa neist rohepöördest moel või teisel. Kui ma siiani arvasin, et olen tumeroheline, siis nüüd on see usk hakanud murenema. Sellest peab kunagi pikemalt kirjutama.
Järgmisel nädalal, üle pika aja, pean ma ise kahel korral esinema. Üks neist on veebis, eesti keeles ja teemal, millest võiksin rääkida tunde. See on lebo. 
Teine on irl, inglise keeles ja teemal, mis pole päris minu, aga boss rääkis augu pähe. Seda ma pisut pabistan ( ja mida ma selga panen???)

Siis oli üle pika-pika aja kolleegidega pralle, mis oli... väga meeleolukas. Ja ees ootab õe juubel.

Kingi-idee näppasime. Tegime suure karbi, mille sees on igavese nooruse tool-kit. Lisaks minu (marineeritud) Võluseentele, joovastavale igavese nooruse eliksiirile ja hõberahadele, veel kommidega täidetud purgid st ravimid Laiskuse, Jonni, Tervise, Hea tuju ja Igavese armastuse raviks ning turgutuseks. Mu mees ja laps on meie pere copyd ja kirjutasid sinna peale vaimukad näidustuse ja tagajärgede lood.  Mulle endale meeldiks :)
Ja siis helistas õetütar ning palus viktoriini tegemiseks fakte ja lugusid. Hakkasin mõtlema ja. Tühjus. Mõned lõputult kedratud lood, aga muus osas.. oli ta üldse mu õde? Elasime me üldse koos? 
Siis hakkasin mõtlema, et tegelikult ju, jaa. Pikad päevad koolis, lasteaias, õues olid meil erinevad sõbrad...


Aktiivne mina. Võtsin ühendust ta lapsepõlvesõpradega. Pigistasin vanemaid, kes esimese hooga olid samuti.. ee?? Leidsin üles 1983 ja 1984 aastal täidetud küsimustekaustikud, sirvisin pilte.. ja hakkas tulema.
Vaatasin neid lugusid, ja kahju hakkas, et see kasutust ei leia. Ja kuna ma ju " ei saa" normaalse inimese kombel küsida, siis otsustasin, et teen sellest ikkagi fotoraamatu. Et isegi, kui õetütrel tuleb sama idee, siis ikkagi. Osa lugusid ma sinna faili kirja ei pannud ja see, et ta neist miljonist fotost täpselt samad valib.. ei saa ju tulla identsed... Onju? Eksju?
Sain raamatu kätte ja vaatasin, et peaks sinna ikkagi mõned kommentaarid lisama. Ja vildikas.. määris vastaslehe ära. Mida ma tegin? Võtsin küünelakieemaldi  ja... lehe värv kadus ära... seepeale võtsin värvilise vildika, et tekitada valge augu asemel värviline taust.. ja... oehh. Mina.
Nüüd ma ei teagi. Panen selle ilmselt käekotti ja kohapeal vaatan, kuidas kujuneb. Lõpuks võin selle ju endale ka jätta.

Vanuse teemal veel. Üks mu kolleeg tegi silmalaugude lõikuse. Nüüd tunnen kaht sellist inimest isiklikult. Väga ilus on. Ta oli ennegi minust noorem ja ilusam. Aga... ahh, ma ei teagi. See pole nagu korrektsioon, vaid tema tüpaaz on nüüd teine. Kui enne olid tal rasked laud, siis nüüd näeb välja kui nuku. Nagu öeldud, ilus ja värske jne. Aga..
Igatahes olen ma nüüd hakanud oma soovis kahtlema.  Sest mulle tundub, et silmad silmadeks. Aga ma vajaks hoopis näopingutust, ja siis poleks silmi korrigeerida vajagi. Ja ma tean, et siin halamise asemel, peaks minema hoopis konsultatsioonile.
Lubasin endale, et kui üks projekt, mis praegu on õhus ja eeldaks samuti nooruslikust jms, täitub, siis lähen. Kui ei, siis ei.

Nkk esimesed asjad on nüüd järjest olnud. Olen aru saanud, et point ongi koolitused.  Mida saab siis rahuajal rakendada erinevatel võistlustel ja vabatahtlikel üritustel. Aastas peaks olema tegevuses 48 tundi. Mul saab aprilli lõpuga pool sellest tehtud. Riik koolitab meid 12 euro eest aastas eesmärgiga, et me poleks abi vajajad, vaid abi andjad. Mulle sobib. Olukorra kontrollimine on mu teine nimi.

Toimus esimene tutvumisõhtu. Üllatusteta olin taas mina ise. Ma ei saa aru, mis see on. Ma luban endale, et olen seekord normaalne. Lähen kohale ja.. silmeeest läheb mustaks, aju blokeerub ja ma käitun nagu tavaliselt. Jõuan hiljem auto juurde, aju selgineb ja tahaks tagasi roomata ja anuda- palun unustage kõik, ma tegelikult...
Üllatus polnud ka see, et ma olen taas kõikidest vanem. Ma küsin sajandat korda- kus on minuvanused naised???

Mõnevõrra üllatab, et ma pole sellest suurest organisatsioonist leidnud mitte ühtegi tuttavat nime. Ja see, et kuigi kohalolnud naised olid erinevas füüsilises vormis, siis 99% neist olid pigem Xenad, kui  tagalas käpikute kudujad.
Need kellega lähemalt jutule sain, ütlesid otse- ega me siia mingit suppi keetma ei tulnud...
Seda, et kõik on vabatahtlik, vabatahtlik.. on nüüd sada korda rõhutatud ja öeldi, et alguses ongi kõik äge, aga kiiret pole. Võtke rahulikult. 
Aga kuidas sa loobud tuletõrje- või relvakoolitusest, või ei lähe metsa orienteeruma?! Kuidas? Isegi teoreetilised osad on olnud huvitavad.

Kiire, seega. Ja tunni aja pärast algab taas koolitus...:)




12 kommentaari :

  1. Kuidas loobuda tuletõrje- või relvakoolitusest? Väga lihtne, tuleb olla vaimustunud sokikuduja ja supikeetja, täielik anti-Xena. Sest kuigi Ukrainas toimuv (ja muugi koledus) tekitab loomulikku viha, on anti-Xenadest tõesti rohkem kasu varustuse kättejagajate ja supikausipesijatena kui otseses võitluses.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehheee :)
      suppi keeta ja sokki kududa ma juba oskan :) muud nimetatut mitte. Ega must rindeleminejat nagunii pole, aga osata ikkagi tahaks. Et kui leian venelase relva, siis tean, mida sellega teha. Viimasest kalasnikovi-koolitusest on... 35? aastat.

      Kustuta
    2. Vaatasin hommikul värsked videod üle - ukrainlastel on mingi tankisti-Olja:)
      Et mine sa tea...:D

      Kustuta
  2. Oh, tahan kohe oma 5 senti lisada. Olles viimased 2 nädalat lugenud tööstuslikus koguses uurimusi ja teadusartikleid märksõnaga "aktiivne vananemine" ja vanemaealiste kaasamine õppetegevustesse, saan uuringute pinnalt väita, et on kaks olulist kriteeriumit: eelnev hariduslik kogemus (mida kõrgem haridustase - seda aktiivsemalt osaleb erinevates huvi/õppetegevustes) ja sotsiaalse suhtluse vajadus (ehk kui pereliige, sõber, töökaaslane - osaleb - tekib vajadus kuuluda ja osaleda) ning ei saa märkimata jätta ka isikliku motivatsiooni kolmanda momendina, ehk kuidas saan anda oma panuse ja mis see mulle lõppkokkuvõttes annab.

    Kus on minuvanused naised??? Julgen tagasihoidlikult arvata, et paljud käivad hoopis "tervendajate" ja muude soolapuhujate juures "koolis", panevad "kristalle" (sarkastiline mina lööb välja), sest seal puudub vajadus pingutada, tekib mugavustsoon...nagu ütles abtiss preili Agnesele, edasi võid jätkata ise.

    Õppimise/uute teadmiste põhieeldus: õppimine peab põhinema naudingul ja uudishimul, mistõttu peaksid juhendajad stimuleerima õppijate kaasamist läbi positiivse tagasiside ja tunnustuse. Kahjuks tuleb tõdeda, et kui eduelamus jääb saavutamata, toimub ka huvi langus ja järgmine kord enam kodust välja "end ei veeta". Nii palju kasutamata potentsiaali...kui nüüd suudaks välja mõelda hea kaasamise valemi, mis innustaks vabatahtlikuna panustama õppimisse ja enesearendamisse, siis usu mind -> aktiivne eluhoiak ja osavõtt ühiskonna protsessidest - on võti parema heaolu poole hilisemas eas.

    Kellele ma räägin? Sa oled aktiivne. Usu, me liigutame veel "mägesid" hilistes aastates.

    PS! Sa tead minu vaateid elule ja asjaoludele, oluline on eeskuju - see leiab tänulike järgijaid. Kummardan Su panuse ees! Metsas orienteerumine - teeme ära!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pean sinult hoopis ühe seminari veel võtma. Sa õpid nii ägedaid asju, et lausa kadedaks teeb :)

      Kustuta
    2. Metsaseminar ;) - liikumine on tervise ja ilu "pant".
      PS! Soovisin lisada, et see rikutud koht raamatus - joonista sinna ümber miskit ja lisa mõni vahva mõttetera mõttemulli.

      Kustuta
  3. Mu tuttavad liitusid NKKga ca 15-20a tagasi ja olid siis väga aktiivsed - vastuseks küsimusele "kus on meievanused" - läbitud etapp nendel, kel huvi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. okei, ja kui läbitud, siis kus nad ikkagi on? Ma ei näe neid kusagil- ei tööturul, kolleegidena, koostööpartneritena, trennides... Ma olen alati kas noorem või vanem.
      Mu eelmises töökohas oli 2(!) minust 2 aastat vanemat kolleegi. Ma rõõmustasin kui laps :) :)

      Kustuta
    2. No aga kui sa mõtled oma koolikaaslastele läbi aegade, kas see ei anna vastust? Põhi-kesk ja kõrg peaks andma päris ilusa läbilõike ju.
      Äkki see siis oleneb sul valdkonnast, kus tegused ja koolitushuvist?

      Meil on tööl (kui võtta Baltikum piiriks) nt enamus nö samast aastakäigust, paari erandiga. Koolis oli 1 ligi 30, üks pensionär, üks suts alla pensioniea, teised olid kõik minu eakaaslased.

      Me oleme suht üheealised, nii et minu vaates ma ei saa nagu nõustuda :)

      Kustuta
    3. See oli siis vastuseks, kus kõik minuealised on, mitte niivõrd vastuseks, miks nad NKKs pole.
      On ka neid, kes kardavad, sest ajaloost teame, et fookus ja repressioonid.

      Kustuta
  4. Ma mõtlesin, et see, et sa oled kõige vanem, on ju positiivne. Aeg-ajalt käib ikka kuskilt meediast mingi hala läbi, et noored on palju vähem patriootlikud või vähem vastutustundlikud ja ei taha panustada vms. Nagu näha, pole asi sugugi nii hull.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahh, eks see oligi pigem retooriline :) Vahet ju pole. Eile harjutasime enesekaitset ja tule kustutamist. Kõhulihased on valusad. Naermisest.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!