Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 7. august 2019

Energiakriis

Trükkisin nädalavahetusel oma 1986 aasta päevikut internetti. oehh...
Mõned asjad peavadki ilmselt jääma sinna, kus nad olid. Aga kui kõrvale jätta see naiivne õhkamine poiste järele, siis .. ma olin siis juba mina. Täpselt samasugune.

(Huvitav, kas ka tänapäeva 15-16 aastased on nii lihtsameelsed ja naiivsed, mis suhetesse puutub?)

Ma olen varemgi sellest kirjutanud, et üks päevikute ja blogide hea omadus on mälu. Tõsi, nagu antud juhtumil, ehk ma ei peaks mäletama kõiki poisse, kes "minu poole vaatasid"... aga fakt on see, et meie mälu mäletab asju oluliselt teistmoodi, kui nad tegelikult olid. Kohati ilusamalt, kohati traagilisemalt, kohati üldse mitte.
Selles päevikus on juttu Piretist. Kuidas ma ka ei meenuta, vaatasin isegi fotod üle, ma ei mäleta oma elust mitte ühtegi Piretit. Aga. See Piret on mu kohta öelnud väga teraselt ja tabavalt. Muuhulgas, et ma olen rahmeldaja. Ma tahan igale poole jõuda ja kõike proovida.


Lugedes neid seiklusi mitukümmend aastat tagasi, hakkasin mõtlema, kui igavat elu ma täna sellega võrreldes elan. Ma jõuan töölt koju mingi 6. Võtan meigi maha, vahetan riided, silitan kassi ja teen süüa ja söön. Mingi 7 paiku teen paar tiiru ümber tiigi. Ja hiljemalt 8 olen tagasi. Loen lehte, surfan telefonis, vaatan telekast igast jama või loen raamatut.
Mees õpib teises toas hispaania keelt või silitab oma münte. Mingi kl 9 tuleb ta minu juurde. Siis vaatame telekat, et u 10 paiku kõhklevalt teha ettepanek, et läheks magama, homme vaatame edasi…

Täiesti masendav.
ja ma ei oskagi välja mõelda, mida ma siis tegema peaks. Poes ma enam ei käi ja tuba koristab robot. Ma võitsin endale juurde vaba aega, aga...    sellega pole midagi tarka peale hakata. Energiat pole.

Ma olen varasemalt sama mõtet jaganud, aga mulle tundub, et inimestele on antud üks kindel kogus energiat. Mulle on antud üsna vähe, ja rumala peaga kulutasin ma suurema osa sellest noorena ära. Ja nüüd ongi otsas.

Paari sündmusega seoses olen hakanud mõtlema surmale. Sellele, et mul on jäänud elada vähem, kui ma tänaseks elanud olen. Ja see sunnib mind veel rohkem hindama iga päeva. Mul on terve nimekiri asjadest, mida ma veel tahaks teha ja proovida. Sest isegi, kui järgmine elu on olemas, siis pole ma seal ju seesama mina, kes praegu.  Selles kontekstis tundub kuidagi eriti õnnetu omada 4 töövaba tundi päevas ja veeta päev siseruumides. Istudes.

Mul on paar kolleegi ja tuttavat, kes on lihtsalt päeva pealt andnud lahkumisavalduse. Ja kaks kätt taskus võtnud nn motivatsioonipuhkuse. Kes reisib,  kes lihtsalt vedeleb või siis teeb enda jaoks toredaid asju. Minu jaoks on see ülim julgus. Sest soovid vajavad raha. Raha saamiseks peaks teenima.

Ma ei oskagi seda postitust lõpetada. Peaks, võiks, oleks.. aga kuidas suruda maha oma loomuses olev pragmatism, ratsionaalsus?? Ja lihtsalt lahti lasta. Kõigest.

35 kommentaari :

  1. Ratsionaalsusel pole ju häda miskit. Ratsionaalselt vaadates noid päevi ja öid, mida ma noorena entusiastlikult erinevate tegevustega ära täitsin, siis oli ju suurem osa suht energia raiskamine. Kogu see möll teemal "ta vaatas mind", mis pea alati lõppes sellega, et ai kui valus ja oh kui paha on nüüd olla, sest ei saanudki asja. Ainult õppetund, et nüüd enam poleks vaja.
    Või need lõputud väljaskäimised sõpradega erinevates kohtades. No siis viitsisin jah, aga nüüd ma ei viitsi mitte sellepärast, et energiat ei ole, vaid sellepärast, et ei huvita enam kõik nii palju, et kohale peaks minema. Kohtumised sõpradega on jäänud, aga ainult nendega, kes mulle päriselt meeldivad ja ainult need tegevused, mida ma tahan teha. Kahetsemisi enam ei ole, sest ma juba tean, mida ma tahan ja väldin tegevusi, mis rahuldust ei paku.
    Ma olen aru saanud, et inimesed ei käi sugugi mitte ainult raha pärast tööl, vaid seal on suur hulk hoopis teisi vajalikke tegureid: vajadus vajalik olla, vajadus inimeste seltskonnas olla, vajadus rutiini järgi, endaga üksindaolemise vältimine.

    Mul on aegajalt ka süümekad, et kuigi ma võiksin suva ajal õue minna ja seal aega veeta, no ei viitsi, sest mida ma seal õues ikka nii olulist ära teeks. Toas on hoopis mugavam. Tööl käies on sund, et kaks korda päevas ikka õuest läbi käid, ma iga päev end õue vededa ei viitsi.

    See et vähem on elada jäänud kui olen elanud, on pisut imelik, kuid samas olin ma esimeses elupooles 18 aastat laps ja vanemate vastutusel. Ehk seda täiskasvanuna tegutsemise aega on enam-vähem sama palju järgi, kui möödas. Ma suhtun sellesse põnevusega nagu uut filmi vaatama hakates - ohh, ei tea mida huvitavat veel juhtuda võib! Niikuinii juhtub ju, alati on juhtunud, isegi siis kui ma pole spetsiaalselt pingutanud. Nii huvitav! Ma olen ju nüüd jupi targem kui need esimesed täiskasvanuaastad, kus sai mõtetult ringi rabeletud ja südant imelike asjade pärast valutatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teoreetiliselt olen 100% nõus, aga ikkagi on mul kahju, kui ma näen, et aeg kaob käest. Ma ei saa.
      Ma ei pea raamatu lugemiseks kulutatud aega väärtuslikuks (aitäh, vanemad). Aga näiteks metsas käimiseks kulutatud aega pean.

      Kui ma võidaks miljardi, tuleks päeva pealt töölt ära. Mulle pole vaja mingit kuuluvust, rutiini, tähtis olemist, saavutusi vms. Ma tahan üksi või heade inimestega koos olla ja positiivseid emotsioone endasse ahmida.

      Kustuta
    2. See miljard on unenägu, mis kunagi ei täitu.
      Sa kirjutad, et saaksid hakkama ka 500 euroga kuus. Aga proovi praegu, kas saad. Siis jääks pidevalt nii palju raha üle, et saaksid pärast mitu aastat töötamata elada. Vabakutselise elu "rõõmud" selles seisnevadki, et kui tahad töötada vähem, aga suurema tunnitasuga, siis tuleb kulutada stabiilselt sama vähe, mitte nii palju, kui raha on. Mul näiteks detsembris peaaegu üldse tööd ega sissetulekut pole. Mul on olemas pidev puhver, millega saaksin aasta sissetulekut omamata samas stiilis elada. Muideks - tööl käimine on päris suur kuluartikkel - riided, söömine, transport, sotsiaalsusele minevad kulud.

      Ideed, kuidas ilma iga päev töölkäimata elada, ei saa sulle tulla, kui sul nende väljamõtlemiseks tegelikku vajadust ega aega pole.

      Kustuta
    3. mhmh, nõus, et tööl käimine on ise kuluartikkel. Ma annan endale kogu aeg aru, et näiteks ei saaks ma praegust moodi söögiasjandusse suhtuda, kui ma oleks päeva otsa tööl.

      Kustuta
    4. Mul on täna piisavalt sääste, peaks vastu üle 5 aasta kindlasti. aga mis pensionist saab? Ja äkki lapsele on abi vaja? Kui vanematega juhtub ja on vaja hooldekodu eest maksta? Kui mehel juhtub õnnetus ja ma jään üksi? Või äkki pean hakkama võtma 5000 eur kuu vähiravimit, mida haigekassa ei kompenseeri..
      Mu traagika ongi etteplaneerimine. ei saa nii, et ei muretse ette... :)

      Töölkäimine on kindlalt kulu, kodukontoris olid kulud väiksemad ( va. elekter, vesi). kus selliseid töökohti jagatakse :)
      Ikka jõuan selleni, et ma olen õppinud vale ametit.

      Kustuta
    5. oi, sulle meeldib aastakümneid ette muretseda. nii on tõesti keeruline. ma pensionile ei mõtle, liiga keeruline. kusjuures vähk oleks suht hea lahendus, et pensioni peale mõtlema ei peakski, üks kiiremaid surmasid, kui just toda 5 tonni pikema piinlemise peale ei kuluta :P

      kui laps saab täiskasvanuks, siis seaduse järgi on tema kohustus vanemaid aidata, mitte vastupidi. kuigi ma arvan, et suvaline täiskasvanud inimene peab ise omi muresid lahendama.

      ma ei ole täpselt aru saanud, mis su eriala on :) kui see just firmajuht pole, vaid nõuab mingisuguseid spetsiifilisi teadmisi, siis peaks neid kõike saama teenusena müüa. võid ju tuttavatelt uurida, kas nad ostaksid. kliendibaas on kõige olulisem asi üldse, kui ise ettevõtlusega tegelema hakata. suvalisest heast ideest on väga vähe kasu, kui seda kellelegi müüa pole.

      Kustuta
    6. alati võib ka optimistlikult mõelda, et ökosüsteemi kokkuvarisedes variseb nagunii kokku ka majandus ja siis pole vahet, kui palju keegi on pensioni teeninud.

      Me peaks kõik olema sellest põlvkonnast, kus süsteem, milles oldi harjutud elama, varises nii kokku, et kümme-paarkend aastat ette tehtud plaanidest polnud mitte midagi kasu.

      Kustuta
  2. Ma ei saa kunagi aru, kuidas on võimalik võtta “motivatsioonipuhkus”. Elavad nad veel emaga või ehk et siis lotovõit taskus?! Ok, me kõik säästame rohkem ja vähem aga et lihtsalt jalutada minema omal soovil, see minu finantsplaanidesse ei mahu. Ellu jäaksin aga autot küll pidada ei saaks. Ja autovaba elu maavanuri ja koduse koeraga on kehv elu.
    Energiavabadus on mul ka hetkel teema. Ja ma ei jaksa süveneda. Hommikul raadios öeldi, et parim motivatsioon on raske aeg või deprekas. No seda nagu ka ei tahaks. Mis motiveeriks?!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No näiteks üks mu kolleeg. Ok, tal mu mäletamist mööda vist suhe purunes ja lapsi ka polnud. Ok. Andis avalduse, üüris korteri välja, pakkis seljakoti ja lendas üheotsapiletiga mingile paradiisisaarele ( ma kahjuks enam ei mäleta). Mõni aeg elas säästudest, siis sai tuttavaks ühe mehega ja hakkasid koos surfivarustust laenutama ja baari pidama.
      2 aastat elasid nii. Siis sai tal kõrini ja tuli Eestisse tagasi. Kuna tal on väga vajalik amet, sai kohe tööd ka.

      Üks koolipõlvesõber töötas Hansapangas. ( ma enam ei tea, kas seal see võimalus on veel). Sai depressiooni. Pool aastat andis firma, aga ülejäänud pool aastat elas juba oma säästudest. Ta on tugevalt kristlik inimene. Sai nn korda ja nüüd tegeleb MTÜs teiste aitamisega. Ma tõesti ei tea, kust sellised rahalised vahendid, sest mees pole tal ka rikkur.

      Üks mu alluv andis lahkumisavalduse ja praegu vaatan FBst pilte, kuidas nad oma noormehega mööda Euroopat reisivad. Ju on siis rikkad vanemad, pärandus, lotovõit või sponsor..

      Ma arvan, et inimeste vajadused ongi erinevad. Ma olen ise arvutanud, et ma jääks vabalt ellu 500 euriga, saaks kõik asjad makstud ja jääks üle veel ka reisimiseks. Aga siis saad aru, et 500 euri teenimiseks peab oluliselt rohkem aega kulutama st vaba aega on vähem, kui kõrgema palgaga kohal. Ja siis ... teenin edasi..:)

      Kustuta
    2. Kõrgema tunnitasuga töö, aga osakoormusel? või kui oled kiire töötaja, siis mingi kõrge tükitasuga tükitöö?

      Kustuta
    3. (ehk siis reklaamin oma elustiili praegu.)

      Kustuta
    4. Mina jäin täiskoha pealt poole koha peale, sest nii õudne tundus kogu olukord, aga päris ära tulla ei saanud ka. Mu abikaasa teenib tavaliselt õpetajapalka. Meil on kolm last ja kooliajal vähemalt 200-eurone autokütusearve. Saame hakkama ja enamasti on elu ilus, ainult et seda ma hästi ei mäleta, millal ma endale viimati mõne tõeliselt kvaliteetse täiesti uue riidehilbu ostsin. Ega neid nii väga vaja ei ole ka...

      Kustuta
    5. Te kaks olete beed, kelle elustiili ma kadestan. Tants ja kodukontor ning 3 last ja suur aed ja mets.
      Kui ma midagi kahetsen (?) Siis seda, et oleks võinud ikka humanitaarala valida. Ehk oleks parem saanud. Aga on nagu on.

      Kustuta
    6. mul on kohati lausa piinlik, eks ma siis tasakaalu mõttes halan vahel selle üle, kuidas mul praktiliselt haiguspäevi pole võimalik saada (sest haigusraha tuleb alles alates 8. või 9. päevast). Aga ju mulle meeldib see elustiil ikka rohkem kui turvalised haigusrahad, muidu ma vast hakkaks ikka töökohta otsima.

      Kustuta
    7. Mis asi on “turvalised haigusrahad”?
      Ma pole oma praegusel töökohal kordagi haiguslehte võtnud (va see nädal kui töölt otse arstile viidi ja sisuliselt sunniti). Esiteks, ma kaotan rahas ja teiseks, töö tuleb ikka ära teha. Viimase opi ajal võtsin puhkuse, sest puhkusepäevi oli kogunenud nii palju, et oli oht need kaotada. Erasektori ja suurfirma võlud.

      Kustuta
    8. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    9. ma pean turvaliste haigusrahade all silmas lihtsalt seda, et kui ma päriselt haige olen, nii et ei seisa püstigi ja lükkan tööd tagasi, siis ei langeks KOGU sissetulek nädalaks ajaks ära. Puhkuserahadega sama lugu, puhkuse raha on see, mis ma ise kõrvale panen või tuleviku arvelt võtan.

      Kustuta
    10. Seda jah. Ma ei võta 15a puhkuseraha, lasen palgal joosta nagu tavaliselt. Aga ma saan su mõttest aru, muidugi, kui ise teed kõike, siis ise reguleerid ka vaba hetke, sh puhkust. Ma vist nii ei oskaks.

      Kustuta
  3. Mul ka üha rohkem sarnane mõtete segadik peas. Aastad juba sealmaal, et kui hästi läheb on veel paar dekaadi jäänud, aga mida ette võtta, kuhu minna või kuhu kolida. Kas ongi kõik, kui energiat või tahtmist ja julgust enam õieti pole suurteks ettevõtmisteks. Indiasse palvetama ei kipu, metsa elama ehk küll...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No just:) Julgist oleks vaja et lasta minna. Ja häid ideid...

      Kustuta
  4. Kas sa coachingut oled proovinud? Ma vahel mõlgutan mõtteid aga siiani pole otsustanud, kas see mind aitaks või kuidag suunaks edasi. Coach peaks siis kuidagi “minu” tyypi olema ilmslet, et koostöö sujuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, aga kõlab põnevalt. Peaks uurima.
      Samas, kui ma isegi psühholoogi ei usalda...? Ei, peab ikkagi uurima.

      Kustuta
    2. See on vist teine metoodika siiski. Näe, tema ütleb, et esimene kohtumine tasuta https://www.eppadler.com/coaching
      Ma lingin teda, sest ma olen korra ühel koolitusel tema juures käinud ja mulle meeldis. Coach ei anna vastuseid, vaid küsib nii, et sa peaks need ise leidma.
      Me kasutame coachingut tööl ja mulle metoodika iseenesest väga meeldib. Aga coach peab olema hea! See on minu probleem.

      Kustuta
    3. Hea psühhoterapeut ei peaks samuti vastuseid andma minu teada.

      Kustuta
    4. Minu meelest psühholoog eeldab, et sul on mingi vaimne teema, mis vajab aitamist, tuge, nõustamist (deprekas, stress, mure, mingi hingejama). Hingeeluga seotud. Coach rohkem tegeleb sinu arengu teemadega. Mul millegipärast üks seostub sügavalt isiklikuga, hingemaastikuga ja teine tööga rohkem aga coach võib olla ka laiem, nn life coaching nt.

      Kustuta
  5. Issand kui minu mõtted ja täiesti minu igapäevane elu. Tunnen juba pikemat aega, et lihtsalt vegeteerin, aeg kaob käest. Tööpäevad on kõik ühesugused ja mina tunnen, et see pole päris elu. Samas ei ole energiat midagi muuta. Töö on jama, palk väike ja üldse tahaks midagi muud teha. Kuna käin tööl lihtsalt istumas siis tunnen viimasel ajal end väärtusetuna, tekkinud on mingid ärevusehäired.. Keskeakriis? vanus on 46. Ma ei tea aga midagi on vaja muuta.

    VastaKustuta
  6. Mmmm. Mõtlemapanev postitus.
    Kui nüüd kogemusi jagada, siis:
    Mu mees, kel oli omadega samasuguses paigas, nagu sina kirjeldad, energiakriisis, surus ratsionaalsuse maha, lasi nö. kõigest lahti, kui tal oli ca kümme aastat pensioni jäänud. Kõik pidasid hulluks – väga hästi tasustatud töökoht koos kellade ja viledega, tervisekindlustus jne. Kusjuures töö ise oli talle südamelähedane, aga rutiin tappis aeglaselt, aga kindlalt. Ta valis (valisime, sest see oli ühine otsus) ebakindla, jätkusuutmatu, aga rutiinivaba tuleviku. Ning noh, juhtus see, mis juhtuma pidi – paari aasta pärast pakuti talle sama tööd, aga teises kompaniis, osalise tööajaga ja muude uskumatute hüvedega. Oleks ta vanale, kaheksast viieni töökohale jäänud, oleks tänagi veel paar aastat pensionini, pluss jumal teab mis (tervise)hädad küljes, sest stress ja rutiin ja rahulolematus.

    No ja ma ise tegin kannapöörde viiekümneselt, müüsin maise vara maha ja kolisin tundmatusse - jällegi, kõik pidasid hulluks. Äkki peavad praegugi, aga noh, ma ise olen nii rahul, et. Sa Indiana Jonesi filme oled näinud? Seda kohta, kus Harrison Ford kuristikku astub, ja niipea kui on sammu teinud, ilmub ta jalge alla sild? Vaata, 1 min 20 sec: https://www.youtube.com/watch?v=q-JIfjNnnMA

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja jah sulguv uks ja avanev aken :)ma usun, et liigun selles suunas, aga vaja veel natuke julgust koguda....

      Kustuta
  7. Just, julguse kogumine võtabki aega. Teinekord hea mitu aastat. Või enamgi.

    VastaKustuta
  8. ...ja veel – otsust on muidugi lihtsam teha neil, kel pole laenukohustusi ega ülalpeetavaid. Samas näiteks on meil kolme koolilapsega peretuttavad, kes paar aastat tagasi müüsid maja, maksid pangale laenu tagasi, pereisa jättis tasuva riigitöö, nüüd peavad looduskaunis kohas miksit kämpingulaadset ja on hirmus rahul. Ütlevad, et kui praegune elustiil end ühel päeval ammendab, või lapsed metsas elamisest tüdinevad, küll siis saab jälle millegi uue järele ringi vaadatud. Põhiline, et ei pea oravaratast sõtkuma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, see eeldab, et on mida müüa :)

      Kustuta
    2. mingi laenuga ostetud kinnisvara on Eestis siiski päris paljudel (mis on mõnes mõttes probleem, üüriturg on niru).

      Kustuta
  9. Kas see on eneriakriis?

    Trükkisin nädalavahetusel oma 1986 aasta päevikut internetti. oehh.

    Millele laekus 33+ kommentaari...'

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!