pühapäev, 20. september 2009

Pilvebaleriini lood vol 2

Praegu, kui ma seda kirjutan tundub endalegi uskumatu, et nii must päev võib olemas olla. Ju ma olin taaskord interplanetaarses narkouimas (v.hea!) nagu Vello hiljuti tabavalt kirjutas ..:)
Algas see jama reede õhtul, kui hammas hakkas valutama. Ikka Valutama, suure algustähega. Ehk siis laupäevahommikune esimene ja ainuke soov oli saada kiiresti hambaarsti juurde. Teatavasti on Tallinnas parkimiseks vaja sularaha. Mida mul loomulikult kunagi pole. Mistõttu - tühja sest valust, kõigepealt sularahaautomaadi juurde.
Masinale lähenedes näen, et ühel naisel on sama plaan. Lisan sammu, et esimesena jõuda. Ja (paras mulle) jõuangi. Panen kaardi sisse ja sekund hiljem saan aru, et midagi on valesti. Kaart läheb sisse kuidagi liiga kergelt ning jääb siis kuhugi kinni, nii et ainult väike servake jääb pilust välja. Appi! Algab operatsioon "päästa kaart". Postkasti võti osutub piisavalt peenikeseks, et mahtuda pilusse. Torgin kaarti, aga paraku otsustab ta minna teises suunas so on siis sissepoole. "Automaat suletud". Teatab ekraan. Ja minu kaart ka.
Kõne infoliinile annab lootust, et kõik pole veel kadunud. Saan asenduskaardi. Aga kuna on laupäev, siis avatakse pangakontor kell 10. (Tuletan meelde, et mu hammas valutab põrgulikult).
Siinkohal pean tänama saatust, et vastu hommikut õnnestus korraks uinuda ja seetõttu pole kell 8, vaid pool kümme. Pool tundi kannatan ära.
Kontoris selgub, et asenduskaart võimaldab välja võtta sularaha, aga mitte kaardiga maksta. Minu jahmunud nägu nähes küsib teller kelmikalt- millal te viimati sularahas arveldasite?. Ma tõesti ei mäleta. Ette rutates võib öelda, et õhtul poes külaliste jaoks moona ostes oli sularahaga opereerimine päris värskendav kogemus.
No vot.
Aga sellega see suurepärane päev veel ei lõppenud...
Hiljem, ristmikul rohelist tuld oodates, sõitsin eesseisvale autole tagant sisse. Lihtsalt. Mul pole ühtki ettekäänet, õigustust ega ka vabandust. Madalam kui muru autost välja roomates ja ahastades "eiolevõimalik", selgub, et sõitsin otsa suure vene hingega Sergeile. Ma näen vist nii hale välja, et Sergei, kelle auto ja nädalavahetuse ma lihtsalt peesse keerasin, hakkab lohutama mind.
See on minu elu esimene avarii (ja loodetavasti ka viimane), mistõttu pole mul halli aimugi, mida edasi teha. Õnneks Sergei teab. Ja taaskord peab tänama õnne, et on laupäev- nii kindlustus kui ka autoteenindus on (veel) avatud ja vähemalt saab paberid kohe korda. Kindlustuses tabab mind korraks veel minišokk, kui selgub, et tehnilise passi vahel olevast paberipakist puudub oluline- vabatahtliku kindlustuse poliis. Aga taaskord tänu mõistvale ametnikule ja e-riigile.
Kõik saab korda. Ja täna on juba teine päev. Pühapäev. Laupäev on läbi.

2 kommentaari :

  1. Sul oli ikka jube laupäev tuleb tunnistada...
    Vihavaenlasele kah ei tahaks sellist ...

    VastaKustuta
  2. Mul nii hullusti ei läinud, aga tunne oli ikkagi väga õudne. Nimelt läksin täna, pühapäeval rullitama ja nagu ikka pargin Tabasalu Säästuka juurde. Suur oli minu "üllatus" kui tagasisaabudes oli trahvikviitung klaasipuhastaja vahel - 500 EEK! Et siis alates 1.septemebrist kuulub see ala mingile Citypark OÜ-le ja ainult kellaga tohib seal parkida ja tund aega.

    Siiski peale pühapäevast rullitamist kusagil Tabasalus on ikka haige küll saada mingi parkimistrahv 500 krooni. Selline tunne, et keegi tuli selja tagant ja lõi jalaga selga, ausalt! Siiamaani ei suuda seda uskuda...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!