teisipäev, 15. september 2009

Kas leevike võib olla ülekaaluline?

Mulle hullult meeldib nö leevikeseteooria. Hästi väikestele lastele anti võimalus mingi pikema perioodi jooksul süüa täpselt seda mida nad tahavad. Et kui laps tahtis süüa nädal aega järjest mannavahtu või makarone, siis lubati tal seda teha. Katse lõpus tehti analüüsid ja selgus- et lapsed on omandanud kõik vajalikud toitaineid. Selle katse järeldus oli, et vanemad ise rikuvad oma laste isu: sundides neid sööma ebameeldivat toitu või lihtsalt kergema vastupanu teed minnes (kiirtoit). Kui lasta neil imikust saati ise otsustada, siis käituvad nad nagu leevikesed: nokivad mida vaja ja toituvad tervislikult.

Nojah- reaalses elus selline variant muidugi ei toimi. Kes see ikka suudab kõigi oma pereliikmete tujude ja soovidega arvestada, aga mingi point võib selles teoorias olla küll.
Üks gümnaasiumineiu hämmastas mind, öeldes, et tema koolis lõunat ei söö. Sest ta on niii... paks. Üks paljulapselisest perest pärit neiu, kel vanemad töötud ei söö sellepärast, et on taimetoitlane ja koolitoidus on liha....Paljud ei söö, sest ei maitse. Koolis söövat  vaid kaks inimest ("ja needki mingid tropid..."). Järelikult, on neid mittesööjaid palju.
Mind hämmastab, et ka kasvueas poisid eelistavad soojale praele saiakesi puhvetist.  Miks ometi? Minu meelest tuleb meediast(ja kodust ka) - ajakirjandusest, telest piisavalt infot -milline on tervislik toitumine, mis juhtub kui ei söö ja nälgid. Aga näe, ikka ei jõua kohale. Isegi mingi saade on tekkinud, kus nö muutujateks on kaks äärmust- piitspeenike ja väga tüse. Ehk siis tegelikult ju ei tegeleta enam ammu ainult ülekaaluga vaid hakatakse nägema probleemi ka selles, et tänapäeva tüdrukud ei söö.
Markantsema näitena jään ma igavesti meenutama üht kolleegi, kes vapralt terve päeva dieediteed juues vastu pidas, et siis tööpäeva lõpul sisse ahmida 300 grammine šokolaad.
Ja siis veel mõni kena lugu sinna juurde, kuidas konkreetne dieet on kedagi aidanud- hulga romantilisem, kui metsa all joosta. Õieti polegi ju seda metsa.
Olete märganud kaubanduskeskustes inimesi, kes mõõdavad teie rasvaprotsenti? Nad annavad alati teile ka visiitkaardi, mille te tavaliselt lugemata prügikasti poetate. Need on Herbalife esindajad. 
Üks mu tuttavatest on liitunud selle liikumisega. Nähes neid topsikuid pidin pikali kukkuma: dieet koosneb lahjast jogurtist, mida segatakse dekstroosist, sojavalgust, vitamiinidest ja paljudest säilitusainetest koosneva pulbriga. Kolm korda päevas. Miks peaks üks normaalne inimene sööma seda pulbrit, selmet süüa lihtsalt lahjemaid toite ja kui väga vaja siis sojatooteid? Ei saa mina aru.
Tõele au andes paljudes kontorites ka ei toetata nö lõunapidamise kultuuri. Alates sellest, et kolleegid lõunat ei pea (ja kuidas ma nüüd niimoodi üksi..) kuni selleni, et polegi kusagil normaalse ajakuluga (või rahaga) söömas käia. Ja tööd on ka nii palju. Ja siis lükkad söömaminekut edasi, teades, et pärast karmi nälga mis silme eest mustaks võtab, rahuneb magu maha ja olukord on jälle kontrolli all. Kuni õhtul jõuad koju ja siis ahmid kogu päeva eest, ükskõik mida ja hästi palju. Alles siin Kukupai kirjutas (siiski positiivses ja mõistvas võtmes), kuidas me isegi kliendina eeldame, et teenindaja on 8 tundi valvel ja valmis.
Nojah- tegelikult ma ju tean vastust. Laiskus. Ajapuudus. Nii mugav on võtta mingeid pulbreid ja kapsleid, selle asemel et liikuda ja jälgida mida suhu pistad.  Et siis taaskord peegli ees ohata: Ma olen niiiii... paks.

1 kommentaar :

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!