kolmapäev, 23. september 2009

Kui mossitamine on vajalik

Blogis Sesamy oli hiljuti üks postitus, mis tekitas tahtmise reageerida. Kuna tol päeval oli kiire, siis kirjutan oma arvamuse täna- parem hilja, kui üldse mitte, eks :)
Ma olen olnud mõlemas rollis: nii see, kes arusaamatusest kehitab õlgu ".. aga oled sa ISE teinud midagi selleks, et asi muutuks?" kui ka see, kes mossitab a la "minust ei sõltu nagunii midagi..."
Kusjuures on huvitav jälgida (ja kahju ka tegelikult) kuidas see esimene seisund muutub selleks teiseks. Reeglina alguses, kui lähed uuele töökohale oled täis energiat ja optimismi, valmis muutma ja muutuma. Ja õnnestub see alguses ka.  Kuna sa oled juba tööle võetud, siis sind eeldatavasti ka usaldatakse ning sinu ideid kuulatakse. Sa ei karda eksida ega naeruväärne näida (sest oled ju alles uus), mistõttu on enesekindlus samuti 100.
Ja siis ühel päeval saad vaikselt vaikselt aru, et tegelikult oled sa võimetu muutma kogu süsteemi.  Kas ei klapi sinu ja su bossi väärtushinnangud; on bürokraatia liigsuur, või on kogu firma liiga suur, et suuta seda muuta...
Või toimib firmas juhitud demokraatia. Näiliselt kuulatakse kõigi ideed ära, aga tegelikuses läheb ikkagi nii nagu boss tahab...:)
Lugesin hiljuti üht oma vana päevikut- firmast, kus tol hetkel töötasin- nagu põnevusromaan, millised intriiigid, suhtevõrgustikud, muudatused- täielik Santa Barbara! Ja see väsitas mingil hetkel ära- et sa pidid olema õige inimese sõber ja teadma, kes on tegelik nupulevajutaja; oskama prognoosida, kui isik X saab peale isikut Y ülemuseks, siis mis juhtub meie strateegiaga ja üldse minuga ja firmaga.
Mul oli ühel perioodil 5 aasta jooksul 7 erinevat ülemust- ja arvake ära, loomulikult! hakkas peaaegu igaüks neist oma jalgratast leiutama. Lõpuks õpid ära, et olemasolevat kausta riiulis tuleb esitleda kui uut, et Uus saaks öelda- midagi vanast pole alles, me teeme kõike omamoodi.
Väga sageli on optimismi kustumise põhjuseks see, et Jumalaks on Raha. Omanik on loonud firma, et teenida raha- ja õigesti teeb! Aga tänu sellele paljud head ideed ja mõtted kustuvad tõdemusse, et need pole kasumlikud, ei tasu ära...Lõpuks lööd käega, omaniku raha- ise teab. Kuni firmal läheb hästi, siis ongi ju kõik korras- milleks tõmmelda?... 
Jah, mõned inimesed ongi oma loomult sellised- negatiivsed ja sündinud mossitajad. Aga suurem osa neist nö virisejatest, vähemalt minu kogemuse põhjal- ei saa lihtsalt piisvalt tagasisidet. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Mul oli kunagi üks rootslasest ülemus. Parim kes mul kunagi olnud on. Tema stiil oli selline, et koosolekul küsiti alati kõigi arvamust. Ja neid koosolekuid peeti seni kuni kõiik lauasistujad olid nõus. (Pärast tegi ta ikka nii, nagu ise tahtis:)). Me olime tõsiselt õnnelik ja tulemuslik meeskond, sest meile tundus, et teeme vajalikku asja ja me kõik oleme kambas.

Selleks, et olla kaasatud, tuleb kogu aeg võidelda ja nähtav olla. Ja see kõik väsitab. Saad aru, et sa oledki tegelikult pisike mutter ja laeva üksinda pöörata ei jõua. Mõned meist tõmbuvad kaitsepositsiooni ja hakkavad mossitama. Mõned löövad käega ja teevad seda mida vaja arvamust avaldamata- sest vahel ju ikkagi õnnestub muuta ka!
Ja mõned meist lähevad ära. Aga äraminek võtab aega ning see aeg tuleb kuidagi üle elada.

1 kommentaar :

  1. ja sul on täiesti õigus, paljudel juhtudel on mossitamine tähelepanuta jätmise tagajärg; see minu kolleeg on lihtsalt selline väga silmatorkav ülejäänud kollektiivis :)
    vist on peamine kunst selles, kuidas inimestele selgeks teha, et nad on OLULISED.
    sündinud virisejaid muidugi ei muuda.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!