esmaspäev, 14. september 2009

T.Saar "Tee unistuste töökohani"

Ma olen tõeliselt ülekoolitatud. Ja see on nii kurb. Sa loed läbi raamatu, selleks, et nentida- seal pole minu jaoks midagi uut. Mitte ühtegi ohhoo- efektiga ideed. Kõike on kuuldud, neid küsimusi endale korduvalt esitatud.
Ja veel nukramaks muudab mind fakt, et endiselt ei ole mul vastust küsimusele- milline on MINU unistuste töö. (Järgnev jutt saab olema üks hala, soovijad võivad siinkohal lugemise lõpetada)
Mulle meenub üks vana vene film. Väga kahju, et ei mäleta pealkirja, seda oleks huvitav uuesti üle vaadata.
Film räägib sellest, kuidas mingi selgeltnägija(?) ennustas koolilõpetajatele, millisele ametile nad kõige paremini sobiks. Tulemusi lastele ei öeldud, kuid aastaid hiljem said nad kuidagiviisi need testi tulemused teada. Ning muidugi selgus siis, et selgeltnägijal oli olnud õigus. Mul on meeles üks naine, kellest oli saanud tippjuht, aga sügaval südames meeldis talle hoopis küpsetada ja koristada ning ennustus tema kohta oligi olnud "koduperenaine". Mõne puhul jäigi vastuseta, kas ennustsus oleks paika pidanud, sest inimene oli valinud täiesti uue ala.

Kahjuks reaalses elus selliseid ennustajaid pole. Ja nii me valime oma elukutse läbi ühiskondliku surve, eeskujude, teadmiste, mis meil sel hetkel on, juhuslikult... Väga vähesed meist sünnivad siia ilma selge ja konkreetse kutsumusega. Sa võisid olla "oma klassi parim", aga see pole piisav, et jõuda tippu. Lisaks andele on vaja ka teatavaid isikuomadusi.

Kõrgkooli lõpetades olin maailma kõige targem inimene:) Ma oskasin kõike, ma suutsin kõike. Ma ei kartnud riskeerida ja proovida erinevaid rolle. See oli õige ja kasulik, sest tänu sellele ma tean, mis mulle sobib ja mis mitte. Jah, aja jooksul inimene (ka mina) muutub, õpib, areneb. Aga kurvaks faktiks jääb, et oma põhiolemust, isikuomadusi ei muuda. Sa võid õppida selgeks teatud rollile vajalikud käitumismustrid ja saada väga hästi hakkama. Aga see pole sina. See raamat õpetab iseendasse vaatama. Aga dilemma, mis siis kui sinu võimed ja unistused pole korrelatsioonis- jääb. Ma võin nautida selle blogi kirjutamist, aga faktiks jääb, et minust ei saa mitte kunagi Margit Kilumetsa. Keskpärasust on meie ümber juba niigi liiga palju.
Edulood ongi selleks edulood, et kõik õnnestub. Oluliselt rohkem on näiteid, kus paljast soovist ennast mingil alal teostada ei piisa. Ma näen neid enda ümber piisavalt, aga neist ei kirjutata (ja polegi vaja).
Ok, võib olla on minu perfektsionism midagi, mida peaks arutama valges kitlis inimestega:) Kuid.
Teine küsimus on, kas eesmärk leida unistuste töökoht on ikka eesmärk, mille poole püüelda. Äkki kõik ei peagi jõudma unistuste töökohani. Ehk on enamike saatuseks leida "satisfaction"- rahulolu?

Tsikid, kes lähevad maailma teise otsa nõusid pesema; prouad kelle tööks on etikettide kleepimine pakendile või kalade karpi ladumine..? Vaevalt, et nad teevad oma unistuste tööd. Samas on nad täiesti õnnelikud inimesed, kuna nad ei defineeri ennast läbi töö.(Ja jumal tänatud, et on inimesi, kes tahavad sellist tööd teha!) On töö, sest eluks on vaja sissetulekut. Ja on päris elu, elu mis algab peale tööd. Üks sellise maailmavaate täiuslik esindaja Celtic , kirjeldas sellist filosoofiast hiljuti oma blogis. Ja võib-olla ongi just temal õigus. Palgatöölisena polegi ehk mõtet lõputult oma tööd armastada? Firmaomanikuna keerleb silme ees eelkõige ellujäämine ja armastamiseks ei jäänud samuti eriti energiat.


Raamatu väga hea külg on intervjuud. Mulle meeldib, et on leitud isikud, kes pole meedias üle-eksplauteeritud. Head olid ka harjutused. Reeglina ma selliseid asju teha ei viitsi. Seekord võtsin ja tõepoolest mõtlesin etteantud teemadel. Kahjuks tulemusteta...
Kuigi ma alguses väitsin, et raamatus polnud midagi revolutsiooniliselt uut- annab see raamat kindlasti väikese peatushetke, et olemasolevaid teadmisi süstematiseerida, mõtteid korrastada, taaskord endalt küsida- kas ma olen ikkagi õnnelik või olen lihtsalt harjunud. Kelleks ma tahan saada ja miks ma selleks ei saa. 

Tõsi ta on, et inimene (mina) on laisk ja mugav.  Ma arvaksin ja käituksin kindlasti teistmoodi, kui ma ühel (mitte väga ilusal) päeval oleksin väljapääsmatus olukorras. Või ongi õige filosoofia, et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Võib-olla pole minu aeg veel käes?
Soovitus? Osta seda raamatut ei tasu, aga raamatukogust laenutada ja paar tundi selle läbilugemiseks võtta tasub kindlasti.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!