Huumor ja sõnavabadus

See postitus on otse loomulikult inspireeritud Mallu skandaalsest postitusest ja mõtlema pani ka Tavainimese meeldetuletus, et naermise asemel peaksime me olema tänulikud ja  suuremeelsed, et meile on antud vaimset ja füüsilist tervist.

Piir, kus alates on alati naljakas, näib jooksvat minu ja nemad vahel. Oluliselt rohkem on aksepteeritud, kui sa naerad iseenese üle. Siis võid pilgata ka seda, mis muidu tabu: rahvust, vanust, sugu, usku...
Samas on minu jaoks siiski teatud väärtused, kus ka iseenda üle naermine enam naljakas ei tundu: kui inimene on jahmatavalt rumal, räpane  (vt Julie ja Julia) jne.

Mind isiklikult ärritab naermine vanade ja abitute üle. Seevastu noored ja rumalad, näiteks lapsed ajavad mind küll naerma.  Kuigi, tõsi, mingis vanuses lisandub koomikale traagika a la no kui ikka 16 aastane ei suuda teha seda või teist, siis pole see naljakas vaid pigem traagiline.
Youtube on täis "naljakaid koduvideoid" mis balansseerivad hea maitse piiril.  Vaatad, naerad. Mõtled ja kurvastad. Ehk ei peaks niipalju mõtlema?

E. Petrone Kas süda on ümmargune 2

See raamat ärritas mind ja tegi samaaegselt väga kurvaks.

Ma tean täpselt mis tunne on olla vastutus- ja kohusetunne ruudus. Ajada inimesi närvi sellega, et sa ei suuda aega lihtsalt surnuks lüüa ja tundide viisi lämiseda. Vaid, et sa otsid tähendust, mõtet.
Jälgid ja ei ole. 
Ka see, millest jutt, oli täielik äratundmine. Aeg- ajalt tabasin end sellelt, et paar lehekülge oli loetud nii, et ma polnud arugi saanud, millest jutt. Sest ma olin mõtetega oma  "saartel". Oma minevikus. Aga ma ei taha. Ma ei taha mäletada. See kõik on möödas, unustatud, maha maetud. Oli mis oli.

Ma olen raamatu peategelasega uskumatult sarnane inimene. Meie suurim erinevus on empaatias. Peategelane muretseb teda ümbritsevate inimeste pärast. Mul on oma suurepärase isikuga niipalju tegemist, et pole aegagi teistele mõelda. Ma ei karda manipuleermist ja vale- sest kogu mind ümbritsev elu ongi manipuleerimine ja vale.

Päästke vanaemad!

Mu ema oli päris õnnetu. Telefonioperaator, kelle klient ta on olnud ilmselt selle ettevõtte asutamisest, oli saatnud kurja kirja, et alates kuupäevast see ja see küsitakse iga saadetud arve eest lisaks veel umbes euro suurune raha.

Asjasse süvenedes pidin pikali kukkuma. Mu ema keskmine telefoniarve oli ca 14-15 eurot kuus. Ta võtab kuus paar-kolm kõnet. Sms-e ei saada ning tema museaalne Nokia ei võimalda ka internetti kasutada. Isegi, kui ta peaks seda tahtma.

Kassapidajate salaelust

On vähe ameteid, mis on viimase 25 aastaga teinud läbi suurema mainemuutuse, kui kauplusetöötaja oma. Maailmavalisejast, kelle võimuses oli jagada defitsiiti ametini, "kuhu lähevad need, kes õppida ei suuda".
Skandaalsed reportaazid ja eksperimendid meedias- millist orjatööd poes nõutakse ja kuidas töötajaid koheldakse. Markantseimaks näiteks ilmselt skandaal Lidlis.

Alati, kui Jürgen Ligi hakkab rääkima sellest, et "töölepingu seadus ei peagi kõike reguleerima, sest töötingimused lepivad omavahel kokku töövõtja- ja andja", tulevad mulle silme ette minu tuttavad kassapidajad. Just sellepärast nad seda tööd teevadki, et neis puudub ambitsioon ja julgus paremate tingimuste nimel võidelda...

Ma olen hea mitu aastat töötanud jaekaubanduses. Oma 10 aastat tagasi tuli meile ülemuseks ca 30 aastase jaekaubanduskogemusega härrasmees Rootsist.  Kes oli hämmingus: meie poed on täis naisi. Tänaseks on olukord muutumas- vähemalt minu kodupoodide kassadesse on tekkinud hullult noormehi. Ja te ju teate eesti mehi. nad ei läheks tööle, kus puudub karjäärivõimalus ja palgast pole võimalik ära elada.
Samuti ei suutnud ta ära imestada müüjatöö kehva maine üle. Rootsis olevat nii, et väga hea müüja võib teenida isegi rohkem kui kaupluse juhataja. On  inimesi, kes ei taha teha karjääri. Nad tahavad teha tööd mida nad armastavad ning teevad seda nii hästi, et inimesed tulevad just nende pärast sinna poodi. Ning neid inimesi väärtustakse ja hoitakse.  See kõlas kui muinasjutt. ( ja on paraku ka tänases Eestis veel muinasjutt)

Heade laste vabrik

Käisin ühel keskkooli lõpetamisel, kus oivikute vanematele jagati tänukirju: lapse hea kasvatamise eest.  Ja siis natuke hiljem juhtusin lugema läbi Rentsi jäetud lingi üht lugu.
Kui jätta kõrvale esimese juhtumi intrigeeriv hüpotees: võimalus parandada kesist akadeemilist võimekust läbi parema kasvatuse, siis ühendab neid kaht lugu üks. Sõnum, mis kordub iga lapsekasvatusest rääkiva loo kommentaariumis: emad ja isad, te olete oma lapsi kasvatanud valesti ja halvasti.

Eesti ajalugu II *

Olen Eesti ajaloo II köite arvustamisega üle poole aasta hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi:) Ei olnud kerge. Väga tahaks "tänada" seda kena inimest, kes otsustas raamatu trükkida peenikeses fondis läikivale paksule paberile. Seda raamatut on lausa füüsiliselt raske lugeda. Ja kui tohiks paluda, siis järgmistes väljaannetes võiks olla rohkem pilte-skeeme-kaarte-jooniseid:)

Ma olen oma blogis tihti arutlenud teemal, miks Eesti on väike. Nüüd ma tean vastust. Koostöö ja meeskonnatöö puudumine, umbusaldamine ei ole mitte tagajärg, vaid põhjus. Põhjus, miks me oleme väike riik. Arheoloog Marika Mägi viitab eestlaste Kollektiivsele võimukorraldusele
EA lugedes saab selgeks, et autoritaarse liidri puudumine oli see, miks meid oli võimalik vallutada ning miks Eesti on just nii mikroskoopiline, nagu ta on.