Vassa Železnova

Kukruse mõisas näidatakse Gorki "Vassa Železnovat", mis väärib ainult kiidusõnu. Väga hea energiaga kirglik lavastus. Ülle Lichtfeldt teeb taas superrolli ning ka teised osatäitmised on emotsionaalselt haaravad. Ülihea muusikaline kujundus ning väga tahaks kiita kunstniku- Reili Evarti tööd, kes on osavalt ära kasutanud kõik ruumi võimalused, valguse  ja suvise õhtu.

Aga ikkagi, 2013 aastal Gorki? Võib ju öelda, et probleemid on samad: laste hülgamine töö pärast. Vägivaldse armastuse talumine raha pärast. Hea nime eest võitlemine kõikvõimalike vahenditega. Ups, seda viimast vist siiski enam pole....
Kuid ikkagi, klassivõitlus aastal 2013? Ma ei saa kogu etenduse aja lahti küsimusest, kas see on paroodia või on lavastaja seda kõike mõelnud täiesti siiralt. Väga tahaks lugeda originaali: kas autoril oli samuti see klišeelik lõpp ja kas on lavastaja midagi muutnud, lisanud, teistmoodi tõlgendanud?

Südasuvi

Millest kirjutada, kui kõik on hästi. Lausa suurepärane.
Nii tihedat graafikut, kui sel suvel, ei mäleta ammu. Ja nii septembrini välja. Pidu ja pidu ja vahele mõni etendus ja kontsert ja palju reisimist.
Naljakas on see, et aju, mille osas oled siiani olnud kindel, et ta on väga multimõtlev, on tegelikult väga monofunktsionaalne. Kui su ümber on tegevus ja kiirus siis ei jagu ajus ruumi, et mõtiskleda elu mõtte ( või blogipostituste) üle. Kui oled kohal, siis ei ole võimalik jälgida. Jne. Aga ehk on see isegi hea.

Vanemate pärand

Käisin üle pika-pika aja kunagises kodulinnas ühel peol. Peale tutvumist, kui saadi teada mu nimi, möödus mu õhtu suheldes paljude inimestega, kes teadsid ja mäletasid mu vanemaid.
Rääkisid mulle pikki lugusid sellest, mida kõike head nad tollal tegid ning saatsid kuhjaga sooje tervitusi.
Mul oli see tunne meelest läinud. Kuidas olla tütarlaps heast perekonnast.  Saada tähelepanu, kiitust ja tunnustust mitte enese vaid oma vanemate tegude eest.
Ja mitte ainult minul, vaid ka mu abikaasal ning tuhandetel põlvkonnakaaslastel väikelinnast on vanemate nimi ja teod avanud ( ja vahel ehk ka sulgenud) päris mitu-mitu-mitu ust. Ilmselt on see nii tänaseni kehtiv väikestes kohtades.

Ma ei oska guugeldada

Mu kallis HTC sai täna 2 aastaseks. Palju õnne.

Kuid tundub, et telefoni üks eluaasta võrdub inimese 50 aastaga? Viimastel aegadel saan ma talt sõnumit, et mälu on täis.

Loen ajalehest rubriike "minu äpid" ja nutan. Ma olen ära kustutanud kõik. Siiani pole ma raatsinud loobuda vaid kahest: shush! ja angry birds. Aga kardetavasti olen sunnitud ka need kustutama, sest mu vanake ei suuda muidu mäletada...

Suures kustutamishoos olen ma ilmselt ära kustutanud midagi olulist, sest telefoniga algselt kaasas olnud ekraanil olev kella-kuupäeva vidin näitab mulle New-Yorgi aega ja ilma. Võib-olla on see vihje?
Asja point ja iroonia on selles, et mul on käes internet ja ka kümnete katsetuste tagajärjel ei suuda ma välja mõelda märksõna, mille abil leida internetist abi. Ja tuua mu telefon tagasi Eestisse.

Suvelaulud. Laulud suvest

Tänud kommentaatoritele, muudan endise alguse ära.
Aga väike sohk on ikka sees. Aga päriselt ka - kui on lilled ja liblikad ja linnud ja inimesed on rannas või kastemärjas rohus jaaniööl. Siis ON ju suvi? 

1. Anne Veski "Suveaeg, suveöö"
2. Anne Veski " Veel.. suve nukker.."
3. Apelsin Jaaniöö imedeöö 
4. Apelsin Kodu ja ristikhein... on suvi ja puhkab tuul
5. Ardo Juhkov Selle suve tuul
6. Best B4 Suveöö tuliseid tundeid toidab 
7. Birgit Õigemeel Eestimaa suvi on käes
8. Black Velvet Jennifer ... suveöö valgus 
9. Black Velvet Kingitus... ootan suve ja sind
10. Boris Lehtlaan Päike on hõõguvalt kuum liivasel rannal..
11. Chalice, T-Boy & Kozy - "Eesti suvi", see on suvi mees, see on suvi, mees...
12. Code one - Sellest saab meie suvi

Pole Midagi Selga Panna

Ma käin riideid ostmas nii harva kui võimalik. Ja mul on väga konservatiivne ning klassikaline maitse. Mu riidekapis ja aktiivses kasutuses on veel brändid Christine ja Respect (mäletate??).
Mis on, selle kannan reeglina ribadeks. Sõna otseses mõttes. Ühe mu peenest linasest lemmikseeliku tagumiku kohale kulus näiteks auk, Teise, Ivo Nikkolo imelisse siidiseelikusse otsustas hüpata tuttava kass, et seal pisut aega rippuda.
Pükstega juhtus aga see, et ma olen talve jooksul kokku tõmmanud ( mis on tore). Mu lemmikpüksid on jäänud ( või tuleks öelda saanud?) laiaks ja pikaks.
Ma pidasin liiga vallatuks katta valge seeliku tagumik punase lille või helkurlapiga. Seega oli missioon leida uued (viigi) püksid ning pikk seelik.