Kus lõppeb kodumaa?

Mu tuttav töötab firmas, mis asub Tallinnast ca 180 km ida suunas. Nende16-st juhtkonna liikmest ja tippspetsialistist on kohalikud vaid 4. Ülejäänud käivad tööl vähemalt 60 km kauguselt. Miks tööandja kohalikke ei palka?

Spetsialistidega on muna kana küsimus- kumb on varem- kas tööjõud või töökohad. Kui linnas on liialdatult näiteks 2-3 asutust, mis vajavad finantsjuhti, siis selge, et uued tööturule sisenejad pole pimedad ja rumalad. Nad saavad aru, et töökoht vabaneb vaid juhul, kui praegune töötaja, kes muuhulgas on nende ema naaber, läheb pensionile või sureb ära. Võimalus, et ta lahti lastakse- pole tõenäoline, kuna praeguse töötaja tööandja on tema lapsepõlvesõber, nende lapsed mängivad koos ja vanemad on eluaeg läbi käinud...

Koduperenaiste renessanss

Lugesin hiljuti, et Maltas on naiste tööhõive 40% ja Itaalias-Kreekas 50% ringis.

Mis pani mind mõtlema, et ma pole kahetsusväärselt ning täiesti põhjendamatult isegi arutanud tütrega võimalust, et tema tulevik oleks minna edukalt ja tulemuslikult mehele. Mehele ja mitte tööle või kooli.

Ajal, kus noorte tööpuudus üle Euroopa on katastroofiliselt suur ning sündimus madal, võiks see olla ju päris nutikas alternatiivne päästerõngas?

Lood ja laulud

Otsides netis mõnd märksõna, jõuan sageli päris huvitavate blogideni, millede viimane sissekanne on tehtud 2009 või 2011.
Mingi lugu, mida autor on rääkinud, on lihtsalt ühel hetkel otsa saanud.
Kuigi mulle meeldiks mõelda endast, kui mitmekülgsest inimesest, selgub, et peale "täna nägin-kuulsin-juhtus-lugesin" teemade on tegelikult ka minul vaid 2-3 teemat, mida ja millest ma ikka ja jälle kirjutan. Üllatavalt erinevad neist, mida olen ristikeste näol tõmmanud lugematutes testides väites oma huvisid. Naljakas, miks lähevad meile korda mingid asjad, mis meisse puutuma ei peaks ning mõned teised, mille nimel lausa oleks kohustus võidelda... panevad õlgu kehitama. Mis neist ikka rääkida, kõik ju niigi selge.
Näiteks. Loen artiklit haridusreformist ja tunnen kuidas vererõhk tõuseb. Tahaks midagi öelda. Avan blogi ja saan aru, et seda kõike olen ma juba kirjutanud. Ehk pisut teises sõnastuses, aga kirjas ammu. Teema, mis rangelt mõistusega võttes ei peaks mind kuidagi erutama, puudutama ega korda minema.

maailma parandamine

Ma annaks taas tasuta ära ühe mõtte, kuidas linna raha kokku hoida. Mõned aastad tagasi kerkis mingi kampaania käigus majade vahele mänguväljakuid, nagu seeni.
Mänguväljakuid, millel näha mängivat last, on ime. Iseenesest on need väljakud moodsad ja kenad, puhtad ja igati normis. Aga lapsed ei mängi.

Ei mängi seepärast, et need on mõeldud tittedele. Tited, teatavasti, käivad päeval lasteaias. Ja kes see viitsib nendega õhtul kell 7 liivakasti minna? Ja nädalavahetustel pole seal samuti lapsi- sest a) tänapäeva lapsed ei mängi õues, b) vanemad ei luba koolieelikuid üksi õue ja ise kaasa minna pole aega, c) vanemate laste jaoks, kes iseseisvalt ringi uitavad pole liivakast päris kohane. Enam.

Tõsi, on mänguväljakuid, mis "töötavad" ja neil on reeglina 2 erinevust pildil näidatust- nad asuvad lasteaia kõrval, mistõttu  on sealt võimalik enne koju minekut "läbi hüpata" ning teiseks on need sihitud pisut vanematele lastele. Kiige ja liivakasti asemel on vinged ronimis- ja turnimisseinad.

Ettepaneku sisu, kuidas hoida raha kokku ongi järgmine. Enne kui rajate uue mänguväljaku, mõelge, kes seal mängima hakkab ja kas need riistad on just sellele sihtgrupile sobivad.

Nostalgianeljapäev- 11 vs 12

Kas ma näen normaalne välja?
jah, vastan automaatselt, tutipeoks sättijale. Ja hetk hiljem üllatun- sa käidki ju iga päev niimoodi riides...?
Otsin sõnade kinnituseks albumid välja. Minu 11 kaheksakümnendatel ja tema 12 nullindatel.

Ühiskonna muutumise osas jääme, ma arvan, viiki. Meie, pioneerid, sammusime helge kommunismi asemel glasnostisse, perestroikasse, fosforiidisõtta- tulemuseks ärajäänud ajaloo riigieksam ja aastakesed hiljem täiesti uus riik. Nullindatel on vastu panna EL astumine ja piirideta reisimine-töötamine ning euro tulek. On need võrdväärsed?
Huvitava kokkusattumisena on minu 11 ja tema 12 ajal olnud 4 riigijuhti.

Rahulolu seadus

Huvitav, kas Audrey Hepburn seisis vahel peegli ees ja ütles endamisi, pisut üllatunult, veendunult ja südamest- Appi, KUI ilus ma ikka tegelikult olen.
Või kas juhtus, et mõnel konverentsil mõtles Marie Curie oma kolleege kuulates, issand, ma olen ikka tõepoolest mega-hüper tark.

Samas kujutan ma elavalt ette,  kuidas näiteks Osman endale igal hommikul peale ärkamist õlale patsutas- küll mul on ikka võimu või Buffett endale igal õhtul rahulolevalt ütleb, on minul ikka seda rahakest- hea on rikas olla.

Kas see jookseb omadusi- või sugusid pidi. Või sõltub hoopis konkreetsest inimesest?