Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

laupäev, 20. august 2022

Kunstianalüüs vol 2


Käisin juuksuris ja nagu ikka, hämmastusin, mis ajakirju Eestis välja antakse. Ning pidin taas tõdema, et moekunst on üks neist kunstiliikidest millest  ma aru ei saa. 
Täpsemalt, ma saan aru moedemmidest- kunstniku eneseväljendusest, mängudest, piiride katsetamisest. Aga ma ei saa aru piltidest, millel on kõhn poiss või tüdruk ebaloomulikus kanges poosis, mis ei näita ei seljas olevat rõivast, ega vasta mitte ühelegi teisele minu nn kunstikriteeriumile.

Minu jaoks peab kunstiteos olema kas a) ilus, esteetiliselt kaunis. b) peab tekitama minus tugeva emotsiooni või c) panema mind mõtlema.
Erinevalt muusikast, mida me saime koolis söögi alla ja peale, ei õpetatud meile üldse kunsti. Kõik mu teadmised on näpatud täiskasvanuna mu lapse kunstiõpetustest. Nende koolis oli  väga põhjalik ja väga huvitav kunsti(ajaloo) õpetus. Seega, ma vaatangi kõike äärmiselt subjektiivselt ja erapoolikult, kategoorias meeldib ei meeldi.

Näiteks. Esimesele kriteeriumile vastab minu jaoks Köler. Tänapäeval on reaalsuse peegeldamiseks fotokunst. Aga tema ( ja veel paljude tolleaegsete) tööd on lihtsalt ilusad. Soojad, helged. Mul tekib neid vaadates hea tunne. Nagu tänapäeval kassi- ja looduspildid. Lihtsalt ilus. 
Teise kriteeriumi esindaja on näiteks Dali. ma vaatan ja ei väsi hämmastumast- vau! kuidas suudab üks inimene tulla sellise asja peale. Vaimustus, austus, lugupidamine, hea tuju, sest sageli on selliste üllatajate teostes peidus ka huumor. Aga ka teise nurga alt. Näiteks on minu jaoks Van Goghi muuseum üks Amsterdami  parimaid. Seetõttu, et autori teostele on antud kontekst. kuidas on sama objekti kajastanud teised, kuidas ta nende lahendusteni ja maailmanägemiseni jõudis jne. Tohutult põnev.

Ja kolmanda kriteeriumi näitest olen kirjutanud näiteks siin- kuidas Anna Boyiazis suutis panna  mind tundideks pead murdma.
Tõsi, see viimane on nn õpitav. Ilmselt nüüd ma võin sellest juba ka kirjutada, kuidas mu lapsel oli vaja üht pilti koolis analüüsida, ja kuna ta ei osanud sest arvata ei ööd ei mütsi, siis kirjutasin talle valmis korraliku A4-ja, täis käibeklišeesid sellest, mida autor eeldatavasti tahtis oma teosega meile edastada ning kuidas see peegeldab reaalsust ja lahkab ühiskondlikke probleeme... hea ja keskpärase piir minu jaoks jooksebki seal, kas ma toodan neid klišeesid, kuna on kombeks või hakkan tõesti ja päriselt mõtlema- nagu Boyazise puhul.

Skulptuur on veel omaette teema. Andrei Shumakov kirjutas Päevalehes hea artikli, kus tõi näite, et narvalased tunnevad tanki suhtes sama, mida võiks tunda eestlased, juhul, kui kellelgi tuleks ühel päeval pähe eemaldada Vabaduse platsilt vabadussammas. Ma ei saa rääkida kõikide eestlaste nimel, aga minu jaoks äärmiselt ebaõnnestunud näide. Mida ma teeksin? Sooviksin paigaldajate jõudu ja siiralt rõõmustaksin, kuna minu meelest on tegemist äärmiselt diletantliku ning inetu objektiga  ( tuletan veelkord meelde, et ma olen äärmiselt ebaprofessionaalne), mis paneb mind iga kord piinlikkust tundma. 
Olgu. Aga näiteks Koorti Metskits? 
Ma olin kurb, kui põles Pariisi jumalaema kirik ning kui Taliban hävitas Bamyanis asuvad hiiglaslikud Buddha kujud. Samuti oleks ma ilmselt sokis, kui keegi lõhuks Michelangelo, Rodini jne teosed. Ehk siis, minu motiiv on ajalugu, taastamatus. Et midagi, mis on tuhandeid, sadu aastaid püsinud ning keegi võtab selle nõuks lammutada, hävitada, lõhkuda. Koopia on koopia.
Kui seesama kitseke viidaks muuseumisse. Miks mitte?


15 kommentaari :

  1. Ma olen su kunstihindamise kriteeriumitega nõus, aga näiteks see, mis on esteetiline ja ilus, on ju inimeseti väga erinev. Minu lemmikkunstnik näiteks on H. R. Giger, sest tema tööd on tõesti mu jaoks wow-mine-metsa-kui-fantastiline esteetika. Ja ükskord Pärnu teatri galeriis oli näitus Roman Sustovi litograafiatest, pidin samamoodi vaimustusest pikali kukkuma. Ja samal ajal ma tean, et enamik inimesi ei pea seda ilusaks.

    Aga jah, ega ma ka ei tea, ma ei tea samamoodi kunstist mitte midagi, sest kunstiajalugu koolis ei õpetatud ja ma ometi olen lõpetanud vabariigi tippu kuuluva humanitaargümnaasiumi. Kus tol ajal oli kunstiosakond eraldi täiesti olemas...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esimest pidin guugeldama. Ma ütleks, et temas on midagi viiraldlikku (khm), aga mõlemad meeldivad mulle

      Kustuta
  2. Meil oli ülikoolis päris palju kunstiteemalist. Ajalugu, esteetika jne. Slaidid, taust, koolkonnad. Väga abiks.
    See, mis 19/20. saj vahetusel lahti läks, on ikka äge!

    Vabadussambast. 70-80aastaste seas oli palju neid, kes pikisilmi ootasid ja samba toetuseks annetusi tegid. Neile on see väga oluline sümbol. Ma kirjutan seda oma vanade sugulaste arvamuse baasilt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küsin uudishimust ( mitte ei provotseeri vms). Kas teadmistest on kasu, kas nt see aitab sul mõista neid Eesti ajakirjade moepilte, et mis ambitsioon või lugu autoril on? Või nt.Pärnu " kadunud lehma juhtum"

      Kustuta
    2. Vabandust, vastan enne KKd, kunstivärgiga kokkupuutununa: jah, taustateadmistest on kaasaegse kunsti mõistmisel kasu, sest kaasaegne kunst opereerib teiste vahenditega, teiste reeglite järgi kui klassikaline. (Kaasaegset) kunsti iseloomustab mu meelest tabavalt lõik Wikipedia definitsioonist: “Art is a diverse range of human activity, and resulting product, that involves creative or imaginative talent.”

      Sõna “kunst” võib igaüks muidugi tõlgendada omamoodi, üks võimalik tõlgendus on, jah, ka see, et kunst peab “ilus” olema. Samas, kunstilooja võib, aga ei pea, vaataja ilumeelega arvestama. Mu väga hea sõber oli Eesti üks tunnustatumaid kaasaegse tarbekunsti kriitikuid, temap see mulle taustateadmiste tähtsust õpetas, omal käel poleks ma nende teadmiste olulisuse hindamiseni jõudnud.

      Samas, sa võid nüüd küsida, et mis sest kunstist kasu, kui vaatajal ei meeldi, või nad sellest aru ei saa. Paraku, kaasaegne kunst on omaks võtnud seisukoha, et vaatajale meeldimisest tähtsam on kunstniku loomeprotsess, idee kui niisugune. Ja meil, vaatajail, tuleb sellega leppida, sest nii-öelda esimene ja viimane sõna on ikkagi kunstnikul, ilma temata poleks ju teostki, mis meile meeldib/ei meeldi.

      Kustuta
    3. … aga mis moefotodesse puutub, siis jah… mul käib Vogue, ja ühtepuhku leian end silmi pööritamast fotode peale, “millel on kõhn poiss või tüdruk ebaloomulikus kanges poosis, mis ei näita ei seljas olevat rõivast.” Kusjuures foto on taotluslikult fookusest väljas kah veel. Sellistel puhkudel sunnin oma meele vägisi avatuks, korrutan endale, et see on tänane päev, samas kui minu silmadepööritamine on eilne. Ega see va avatud meel mul alati õnnestu, aga endasundimine aitab hullemast frustrast üle saada, kui ajakirja lappan :)

      Kustuta
    4. Läksin hoogu kunstiteemal.
      Kusjuures need kõneksolnud moefotod kuuluvad sellesama kaasaegse kunsti “vihmavarju” alla - vaatajale pakutakse (moe)kunstniku ja/või fotograafi ideed, tunnet, kogemust, nägemust rõivaist, selmet tutvustada õmblustehnilisi üksikasju.

      Kustuta
    5. Moefotodest: mis te Tim Walkerist arvate?

      Kustuta
    6. Tim Walker? SUUREPÄRANE.
      Siin üks mu meelest tore artikkel temast: https://www.theguardian.com/global/2019/sep/15/tim-walker-fashion-photographer-interview-theres-an-extremity-to-my-interest-in-beauty

      Kustuta
    7. mulle ka tohutult meeldib, ma olen ostnud Vogue'i numbreid puhtalt sellepärast, et seal on tema fotod sees. Ta loob kuidagi omaenda universumi.

      Kustuta
    8. Guugeldasin.Tim Walker väga meeldib. Samas, internetis nähtu põhjal ei seostaks ma seda üldse moe(ajakirja)ga. Tema töid vaataks Fotografiskas ja vaimustuks.
      Ehk on mu probleem hoopis naisteajakirjade kontseptsiooni? Et sellest ei saa aru ja ootan/eeldan seda, mida ei pakutagi?

      Kustuta
    9. Vogue vist on naisteajakiri? ja seal on Tim Walkerit alatasa.

      Kustuta
    10. … jaa, (Vogues) on VÄGA vinget moefotokunsti kah, kirutud ja armastatud Annie Leibovitz näiteks, tal on ikka väga vingeid fotolavastusi, aga ilmselt ta töötab nii palju ja nii erinevatele väljaannetele, et kvaliteet on ebaühtlane.
      Või Julia Hetta, superhea mu meelest: https://trendland.com/the-wonderful-world-of-photographer-julia-hetta/

      Kustuta
    11. Pean tunnistama, et ma pole eesti ajakirjadega eriti kursis. Ainus, mida ma reguaarselt soetan, on "Pööning" :)

      Aga muidu jah, mida rohkem taustainfot, seda parem. Ja muidugi omad kriteeriumid, mis sinna lisaks tulevad. Nt minu puhul peab suunurk muigele minema või selline assa! moment tekkima.

      Moefotode osas nõustun. Ma ei näe riietust ju kui modell on väänes. Ma jälgin Oma Mood showd Viljandis igal aastal (niiõrd kui nad edastavad meedias, kohale ei viitsi minna) ja viimasel aastal üritati ka midagi sellist, mida sa kirjeldad. Võttis natuke õlgu kehitama, sest need kollektsioonid on minu meelest natukene nagu teises võtmes. Ma tahaks näha teostus, ideed, vana kasutust uues kontektsis sellel showl (nägin ka, aga pigem ettevalmistusprotsesse kajastavas meediumis või stilli fotodes hiljem Instas, autorite kontodel) aga selline muusika saatel painutamine jäi natuke segaseks :P Ilmselt olen võhik!

      Kustuta
  3. Meedia see on värske kuini järgmise uudiseni vana saad äraunustada. Paari aasta pärast loed seda sama ja jälle imestad ja keerutad silmi. :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!