Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.
Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda.
Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.
Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg.
Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel. Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid. Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.
Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine.