Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 20. mai 2022

Rohelised küsimused ja kõhklused

Ükskõik, mis teemal viimasel ajal konverents- koolitus- seminar toimub, on seal kindlasti ka roheplokk.
Kui ma siiani olin veendunud, et olen tumeroheline, siis mida rohkem kuulan, seda segasemaks asi muutub .

Ma panen kirja meelde jäänud mõtted ja faktid 5-lt erinevalt ürituselt.

CO2 jalajälje määramiseks on praegu turul kaks erinevat metoodikat. Eks aeg näitab, kas jäävad mõlemad, või võidab üks. Ja siin on mõttekoht, et ei juhtuks sama, mis teiste kvaliteedisüsteemidega. Et kui sul on olemas BRC, siis kindlasti tahab klient saada just nimelt FSSC-d. Ja lisaks. Kui olemasolevate kvaliteedisüsteemide puhul on teada kindlad nõuded, millele serdi saanu vastab, siis antud juhul räägime me hindamisest. Sa vastad teatud tasemele, aga milline on " õige" vastus?
Miks seda üldse ikkagi tegema peaks? Peamise argumendina kõlas läbi, et pangad nõuavad. Hindamise läbi teinud ettevõtetel on lihtsam saada krediiti. 
Hindamine maksaks meie ettevõttele umbes 40 tuh, millest ca 10 tuh, saaks riigiabi.
Saab teha nn lõdvemalt, kasutades keskmisi, aga kuna Eesti on mikroriik, siis on meie puhul mõistlikum minna ikkagi detailidesse.

Olen kuulanud kahe (meie valdkonna)ettevõtte, kes on hindamise läbi teinud, esitlust. Ja mõlemad ütlesid otse välja. See on maraton, mitte spurt. Mõistlikum oleks ikkagi veel oodata, kuna liiga palju on veel küsimärke.
Tarbijate poolne nõudlus täna sisuliselt puudub. See on nagu taimetoitlusega, kus isegi väga rikastes riikides, kõigub selliste klientide osakaal 10% ümber.
Koroonast tingitud defitsiit, tarneahelate probleemid, nüüd energiakandjate hinnatõus,.. on muutnud kliendid väga hinnatundlikuks. Kas keegi oskab öelda, kui palju meid huvitab homme roheline jätkusuutlik maailm, kui ma ei jaksa osta leiba. 

Co2 jalajäljest rääkides ei tohiks ära unustada toote kasutusaega ja kogu keskkonna koormuse hindamist, mis on ilmselt isegi olulisem. Ma kirjutasin, kuidas mu Ecco saabaste sisse tekkis reaalselt auk. Eile hommikul kraapisin auto pedaalidelt maha sama kaubamärgi sandaalide taldadelt pudisenud misiganes materjalist musti kleepuvaid tükke... Ja kusagil leitakse viikingiaegseid papusid.
Et tarbija poolt tekitatud keskkonnakoormus oleks sama väike kui plastikkotil, peaks paberkott olema kasutuses 3 korda ja tekstiilkott 131 korda. Minu jaoks isiklikult on kõige mõtetum paberkott, kuna ma ei suuda sellele peale prügikoti ( ja ka see mööndustega, kuiv prügi), kasutust leida.
Tekstiilkott on mul ilmselt oma eluea ja jalajälje 100 kordselt välja teeninud.

370 mln tonni plasti toodetakse maailmas, tarbimine on kasvav ja seega nn tagasiminekut pole, kui me just ei taha alustada eelmise sajandi 50-date seisust. 40,5% plastikust lähevad pakenditeks, millede eluiga on aastajagu. Seega eelkõige tuleks energia suunata sinna sektorisse, et otsida alternatiive plastpakenditele.
Samas. Plasti probleem on plasti jäätmete probleem, mis on tekkinud peamisel väljaspool Euroopat.

  • Kogu pakendite turust 3/4 on orgaanilist või polümeerset päritolu ( lignotselluloosid)
  • Eestis on plasti nõudlus 200kT, samas varutakse 7,1 Mt puidu põhist biomassi, millest ainult 5% kasutatakse kiudmassina. (Soomes-Rootsis vastavalt 40 ja 36% kiudmassist). Võiks seada hüpoteesi, et 2,8% Eestis puidust lähtuva biomassi termoplastseks materjaliks muutmine kataks kogu aastase plastivajaduse.

Plastikust me paraku ei pääse, kuna värskete toiduainete pakkimisel on ta sisuliselt asendamatu, et tagada toidu ohutus, organoleptika ja säilivus. Puittaarat peab vetthülgavate  omaduste saamiseks töötlema ( sageli lisatakse kilekiht, liimi vmt), mis omakorda muudab pabertaara ühekordseks.
Ja taas on laual kaks dilemmat: kas lühike säile, mis toob kaasa toidu raiskamise. Või pikem säile ja rohkem plastikut. 
Teoreetiliselt on olemas lahendused õhubarjääri muutmiseks, aga just muutmiseks. Õhemaks, materjalide osas jne. Tulemuseks on ikkagi segaplast.

Bioplasti puhul tuleks täpsustada, millest me täpselt räägime, kuna bioplasti alla mahub kolm erinevat mõistet: naftast tehtud, aga looduses lagunev (PBAT, PBS, PCL); looduslikest materjalidest looduses lagunev (PLA, PHA, tärklisepöhised); ja looduslikust materjalist, looduses mittelagunev (bio-PE(PP/PVC), bio-PET, PTT).

Väga palju on veel kokku leppimata. EL tegelikult pakenditele eraldi nõudeid pole st neile laienevad nõuded, mis on seotud toiduohutusega. Pakend ei tohi olla tervisele ohtlik, see mis materjalist, ei ole teema.
Ringlusesse võetud plasti osas on üleminekuaeg ning menetluses on uus määrus. Samuti on mitme tähendusega mõiste "ringlusse võetud plast", praegu reguleerib see ainult mehhaaniliselt ümbertöödeldud massi, samuti on teema töös.
Probleem on, et ka taaskasutatava plasti osas on defitsiit ning hinnatõus, kuna on tekkinud nõudlus, jäätmekäitlus ei taga kvaliteetset tooret ja mehhaanilisel ümbertöötlusel on piirid. Loodetavasti on meil niipalju tervet mõistust, et mitte hakata tootma plasti, et saaks selle kohe ümber töödelda et saaks väita, et mu tootes on X% taaskasutatut plasti....
Eestis on teoreetiliselt võimalus olemasolev(!) Enefit pürolüüsitehas, mis saaks plasti keemiliselt ümber töödelda nii, et see sobiks hiljem ka toidupakenditeks (+ siduda CO2, millest tehakse metanooli). Miks seda juba ei tehta, vastust ei saanud.

Korduskasutatava plastiku puhul ongi lahendamata eelkõige migratsiooni ja toiduohutuse teema.
Ma ei suuda saada lõhnavabaks saada isegi metall(!) kaasi ja säilituskarpe. Tõsi, viimaste puhul ma tõesti ei tea. Ehk ongi jaemüügis olevad mõeldud ühekordseks kasutuseks ja/või mitte mõeldud lõhnavate toiduainete säilitamiseks.

Rohetiigri poolt loodud pakendite disainijuhend toob positiivse ( rohelise) pakendinäitena Lundeni valmistoidupakendid, kuna papp ja plastik on kergesti eraldatav ja sellekohane info pakendil kirjas ning Ringo ringkarp (PBT, klaaskiud, toodetud Sveitsis), mille kasutusiga on 200 korda st vähem kui aasta..
Ning ma saan aru, et ma ei saa endiselt aru. Mis siis ikkagi on õige roheline pakend.

Kõiki neid näiteid ja esitlusi kuulates saad aru, et sageli jääb puudu laiemast vaatest. Hea näide: probleem, et korgid on looduses. Vastuseks sellele kehtastatakse nõue, et korgid peavad olema pudelite külge kinnitatud. (lisatud viide on alternatiivvõimalusele, mida isegi ei kaaluta). Mis võib lahendada korkide looduses vedelemise probleemi, aga samas suurendab plastiku nõudlust ja kogust.
Või siis seesama CO2 jalajälje teema. Sa võid saada 100, aga su toode kestab ka 100 aastat. Või siis 0,1, aga tegu on ühekordse kraamiga.
Või siis Eesti mets vs Hiina plastik vs Araabia nafta?

Hr. Hamburg tõestas mitmete faktide ja loogilise jutuga, et põlevkivist pole meil pääsu.
Kuulad ja mõistad, Ja ma tegelikult ei tea nende teemade puhul, keda ma võin usaldada. Kes räägib objektiivselt? Kellel on selle taga ärihuvid? Kellel veendumused, mis on vananenud? Kes teeb lobi?
Mõned minu jaoks huvitavad faktid tema ettekandest:

  • Kui kogu transport läheks üle vesinikule. Kokku aastas vaja 200,2 miljonit tonni vesinikku, selle toomiseks vaja elektrit 11 553,6 TWh/a, kokku elektrienergiat 17 712 TWh/a
  • ERoEI on parim fossiilsetel kütustel, selle järel hüdroenergia ning tuulikud. Teiste puhul kulutame me energia salvestamiseks ning muundamiseks jne üsna palju energiat.
  • Biokütuse potentsiaal maa pindalast:   
    kasutatavat maad on 104 mln km2, põllumajanduse all, toidu tootmiseks  51 mln km2 s.o. 10,02% planeedist.( ookeanid 70, 92%, järved-jõed 0,29%, viljatu maa 5,5%, liustikud 2,95%, linnad 0,29%, rohealad ja metsad 10,02%, põllud 2,16 %, karjakasvatus 7,86%).
    Kui asendada kogu nafta biokütusega, siis vajaksime soja + maisi kasvatamiseks maad millegi arvelt 40,3 mln km2,  

Huvitav fakt: eestlane tarbib elu jooksul ca ~ 40 tonni toitu elu jooksul ja 3129 kcal/ päevas; Rootsis 3116 kcal/päevas; USA 3770 kcal/päevas; Kongo 1560 kcal/päevas

Ma ei saanud endiselt vastust oma küsimustele, kas keegi Eestis mõtleb sellele, kuidas võtta kasutusele näiteks lambavill. Sest looduslike materjalide puhul ( kanep, mais, suhkruroog) kipub tekkima teine probleem- piisava koguse biomassi saamiseks on vaja intensiivpõllumajandust + lagunemisel eritab metaani. Seega me vaatame endiselt puitu plastiku alternatiivina.
(Samuti sain kinnitust, et kitiin on endiselt laual, aga ma pole siiani suutnud leida ühtki bõrsiettevõtet, kuhu investeerida :))

Kokkuvõttes:
Liiga palju kostub erinevates ettekannetes sõna " teoreetiliselt". On olemas tehnoloogiad, variandid, aga praktiliselt neid ei saa/liiga kallis/ pole Eestis võimalik kasutada.
Kõikidel üritustel olen ma palunud üht. tehke korda jäätmekäitlus. Kui on olemas nõudlus ökopakenditeks, küll siis tekib ka pakkumine.

PS. Et miks ma ei küsi neid küsimusi ettekandjatelt. Mõned küsisin ja ma ei saanud vastuseid ( lihtsalt ei vastatud) ja läbi veebi on ka keeruline peale käia. Mõned küsimused tekivad hiljem, kuna infot on palju, siis settimine võtab aega. Aga jätkan küsimist.

ja siin on mõned ametlikud vastused mu eelmise korra haljastusküsimustele. Ohh. Jah.




31 kommentaari :

  1. Lugesin läbi, palju aru ei saanud, aga arvan, et tark jutt oli. Kui tavakodanik kusagil maapiirkonnas saaks pakendiprügi kuhugi lähikonda ära panna, minu poolest võiks prügikonteiner olla 10 km raadiuses, aga päriselt olemas (meile väidetavalt lähim eksisteerib ainult kaardil, mujal pole) ja pakendid saaksid ka kenasti taaskasutatud ja palun ilma iga jogurtipurgi eraldipesemiseta, sest sooja vee tekitamiseks kuluv energia ja pesuvahend ja veega lobistamisest lõheneva kätenaha taastumiseks vajaminev kreem... siis oleks juba väga tore. Ja võiks ökopakendis asja valida küll.

    VastaKustuta
  2. Paberkott - mina kogun sellesse põletamisele minevat prügi. Ajaleht (mitte klants, vaid vanakooli, meil kohalik nt), munakarp, norm pakend. Ja viin maale emale pliiditule hakatuseks. Lisaks kasutasin palju paberkotte koolis kui oli vaja pakkida töövahendid ainete kaupa. Töövahendid - lõngad peamiselt või viltimismaterjal, kangad jms kerge. Siis sain autost haarata selle päeva pakid ja majja kimada. Kerge, aga mahukas. Nii et teatud nišši isegi sobiks ja ma olen leidnud kasutust neile rohkem kui kulleriga saadetud kiledele.

    Leib ja roheline mõtteviis, jah. Pean tunnistama, et siiani toidupoes ja laatadel väga hinda ei vaadanud. Kui isu oli proovida või soov millegi hea järele, ostsin. Sel nädalal käisin üle pika aja kohalikus COOPis, rangelt nimekirjaga ja ostsin 5 päevaks süüa (jälgin hetkel toitumiskava, snäkid ja maiustused on out) ja sain šoki. Täiesti tavaline söök - roheline kraam, juurikad, piimatooted, kana, peekon, munad. Ainus kallim asi ostukorvis oli müsli ja kohv. Ja aasta II pool, mil meedia sõnul alles asi pidi karmiks minema, pole veel käes. Selle baasilt ma täiesti usun, et inimeste tarbimiskäitumine lähiajal muutub ja ilmselt palju.

    Kui ma vaatan popteaduslikke saateid, mis tutvustavad Eestis arendatavaid tehnoloogiaid (TalTechi koostöö Tartu nutimajade osas nt või siis nüüd see patent akudele jne), siis jääks nagu mulje, et jummala ägedaid lahendusi on olemas, ole mees ja nopi ainult tehnoloogia üles ning elu läheb paremaks. Aga kuskil on kamm... Näide. Me renoveerisime kortermaja, laen 20 aastaks, kredexi toetusega, eesmärk energiatõhususe tõstmine. Projekt nagu 50a tagune, ei käidud isegi kohal, vana alusplaani baasilt tehti. On firmad, kel kutsestandard ja nõuded täidetud ning vorbivad kredexi nõuetele vastavaid projekte.
    Samas majas iga uuem lahendus tekitab vastasseisu, ei inimesed ei tule kaasa, ei ole vaja, läheb kalliks jne. Nii et sisuliselt ilulihv, mõne mööndusega nagu 3x pakettaken ja lisasoojustus, tagastusega vent. Ilmselt energiaklassi saame paremaks, aga minul kummitavad ikka nood Tartu nutimajad. Mida kõik oleks juba praegu võinud teha, selle asemel et 20a nüüd laenu maksta. Aga noh, meil ei saa isegi osad prügi sorteeritud ja hääletasid biojäätmete konteineri hetkel maha kui oli vaja prügimaja planeerimisele sisendit anda (mis on samas varsti KOVis kohustuslik). Natuke masendav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind kurvastab sama asi. Et me ei suuda vaadata ette. Hea näide oli/on rail Baltic. No päriselt? Miks me isegi ei aruta 21.sajandi võimalusi

      Kustuta
  3. Paberkotte kasutame meie taara kogumiseks. Kui viime taara ära ja kott on saanud kannatada (haiseb või on katki vms), siis viskame minema. Kui käib teine veel küll, siis võtame koju kaasa ja jätkame sinna taara kogumist. Need paberkotid, mida pole veel jõudnud uuesti kasutusse võtta, ootavad sahtlis. Kui vaja kuskile minna (nt ema juurde) ja midagi kaasa võtta, siis panen paberkotti. Ema omakorda paneb koti kõrvale ja kui vaja kellelegi midagi kaasa panna, siis võtab koti kasutusse. Seega meil need ikka suguvõsas ringlevad päris mitu korda. Asi seegi.

    Muus osas ühinen Reedaga, et arvan, et tark jutt oli :)

    VastaKustuta
  4. @Reet @Mariliis no tore, et sain näidata ka oma teist külge :) millegi eest nad mulle ju palka peavad maksma :) :)

    VastaKustuta
  5. Aa, mina kasutan paberkotte kaltsuvaibamaterjali hoidmiseks. Ja klaastaara jaoks. Ja tulehakatuskraami kogumiseks, kui aktiivsem kütteperiood läbi hakkab saama. Kasutuseta paberkotid on harjakapis kastis. Ja kui see paberkott siis ükskord lootusetult rebeneb... siis saab temast endast tulehakatus, seda meil läheb. Kilekottidest teeme prügikotid, aga ma käin teinekord mitu nädalat Maxima kotiga Lidlis ja Coopis, sest tekstiilkottidega on hetkel mingi ikaldus, ilmselt üleüldise koduse kaose tõttu, otsa pole nad saanud.

    VastaKustuta
  6. Ma tunnistan ka, et tark jutt oli! Samas, ma ei saa ju selles kindel olla, sest tegelikult oli mu jaoks liga keeruline ning ega ma ju nende teemade puhul täpselt ei tea, keda ma võin usaldada, kas ikka on nii tark, kui tundub, kelle veedumused......:)

    Tervitustega, kellakagu

    VastaKustuta
  7. Ma kasutan paberkotte nende kostüümide või kostüümiosade hoidmiseks, mille jaoks täismõõdus kostüümikotti pole vaja või mille jaoks see ei sobi. Neid läheb vaja päris palju. Parem kui tekstiilist või kilest, sest hoiab mõnevõrra vormi. Mõnikord kombineerin vana tordikarbiga, et jäikust rohkem oleks.

    Muidu jäi mul silma see, et eeldused on, et tarbimine jääb samaks või kasvab (nt mootorikütuse puhul), aga tglt ei saa ju jätkusuutlik olla ükski mudel, kus tarbimine ainult kasvab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sõltub, mis perspektiivis. Rahvastik kasvab, peale sõda on vaja maailm üles ehitada jne. Neist esitlusest käis läbi ka fakt, et nt. Plastiku tootmine Euroopas on vähenenud ( sest roheline), aga maailma mastaabis kasvanud, sest nõudlus on kasvanud

      Kustuta
    2. Põhiline kulutamine käib nagunii rikkamates riikides, kus rahvastik ei kasva.

      Kustuta
    3. ning jaa, ma tean, et toodetakse mujal ka ja prügi on palju mujal jne, aga see on suuresti ikkagi rikkamate maade tarbeks. Rikkamad maad ekspordivad oma keskkonnaprobleemid vaesematesse, kuni lõpuks ikkagi iseennast tagumikust hammustavad, sest planeet on ikkagi üks.

      Kustuta
  8. Mul on palju öelda.

    Esiteks usun ma, et enamik sellest targana näivast infost on puhas soolapuhumine. Jalajälje või vesinikuvajaduse arvutamine nelja tüvekoha täpsusega? See ei ole päris, see ei ole teadus ega teaduslik mõtlemine, teadlased räägivad suurusjärkudest (parimal juhul).

    Teiseks. Seletada midagi rohepöördest ajal, kus me just hävitasime ära Euroopa suurima metallitehase, ja laseme meeletus koguses elamufondi lihtsalt puruks? Jällegi, ärge tehke nalja. Inimese eesmärk on võim, mitte keskkonnahoid. See võib näida võltsdihhotoomia, nagu peaks eesmärk olema kas see või teie. Kuid jutustada pakendite säästlikkusest ja samal ajal pidada sõdu on lihtsalt absurd.

    Kolmandaks näitab kõik, et inimene usub lugu, müüte, religiooni. Vt Harari. Raha on usk, majandus on usk, religioon on usk (tautoloogia muidugi), rahvus on usk. Ja me oleme selle usu nimel nõus minema nii tapma kui ise surma.

    Loodushoiust ei saa midagi enne, kui see ei saa samasuguseks usuks nagu majanduskasv või islam või tippsport. Kõik need eri plastid või kodumasinate võimsuse piiramine või ettevõtete / toodete jalajälje mõõtmine on seni aga lihtsalt mäng. Asendustegevus. Kellegi jaoks ka töö ja leib. Aga et sel mingigi loodushoidlik efekt oleks - ei usu ja ei kavatsegi uskuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suures plaanis nõus. Ongi palju mängu, aga suurtes firmades hakkab bürokraatia end ise paljundama. Me just jäime ühest kliendist ilma, kuna meil on FSSC, mitte BRC. Kui homme jime ilma, sest ei oska öelda, et täna on co2 X aastaks X oleme süsiniku neutraalsed..siis nutad ja maksad. ( Irooniliselt on see kett, mis müüb eelkõige hinda).
      Klient võib olla hinnatundlik ja sõda. Kűsimus on, kas EL jätab regulatsioonide väljatöötamise pooleli.
      Ja eriti kurb on, kui me kõigest hoolimata ei kasuta ära olemasolevaid võimalusi ( Enefit on pürolűūs, Alexela lng jne)

      Kustuta
    2. Suured firmad ja bürokraatia - oo jaa.

      Kustuta
  9. Üldiselt arvan ma, et kliimakriis tuleb ja mitte mingit pääsu sellest ei ole. Aasta tagasi oli lootus, et koostöö ja kokkulepped ja ehk midagi saab. Enam seda lootust ei ole. Putin tõmbas maailma tähelepanu taas julgeolekule, me toodame / ostame pomme ja droone ja muu pole tähtis. Pikk plaan ei loe, kui oht homme tapetud saada.

    Ja kuidas Ukraina sõda ka ei lõpeks - see muster kordub. Kui meil hakkab hästi minema, tuleb mõni hull (riik või diktaator või usk), mis kasutab seda suhtelist vaikust enda huvides ära, ja kõik läheb jälle allavett.

    Nii et minu arust ei tasu ei muretseda, ei rabeleda. Katastroof tuleb ja seda me ei väära.

    Mida saab - saab enda lähiümbrust korras hoida, et iseenda lastel parem oleks. Ja saab iseendale mammonat kokku krabada sama eesmärgiga, et üldises kriisis oleks oma järeltulijatel rohkem ressursse käes ja suurem võimalus hästi elada. Puhas individualism eksju.

    Või siis tasub lapsi mitte saada. Maailma see ei muuda, kuid isiklikku jalajälge vähendab kõvasti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, nõus. Paraku ma seltskonnas ei julge seda arvamust kõva häälega välja öelda, puukallistajad lintshivad koha peal ära😜

      Kustuta
  10. Kas mitte ei olnud Eestis mingi firma, kes teeb lambavillast "mullikileümbrikke"?

    Teine mõte mis mul tekkis, oli seoses ookeanide plastprügiga. Oli vist see netflixi dokk, kus räägiti, et kõige suurem osa sellest mikroplastist tekib kalapüüdmisbisnessist (võrgud jne). Et siis jah, inimkond võiks vähem kala süüa nt, et nõudlus seal väheneks...

    Masendav teema ühesõnaga. Kui kõik inimesed natukenegi loodustsäästvamalt käituksid, küll oleks tore... aga kõigil on nii savi.

    Mina kasutan paberkotte paberprügi kogumiseks. (mul siin ahju ega põletusvõimalust ei ole)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, teeb. Mina kasutan klientidele kauba saatmiseks vaid neid. Indigoaalane sai ka minu meelest woolaga paki :) https://www.woola.io/

      Kustuta
  11. Rohepööret võib võrrelda energianälgimisega ehk energiat on aga sa ei tohi seda tarbida. Nagu dieet, süüa võid aga väljalaske auk õmmeldakse väiksemaks. Ärihuntidele aetakse kallale kari haldjateks koolitatud riigiametnikke kes hakkavad neile maasikaid sissesöötma ja naudivad seda kui kui hundid on ilusad ja lahjad. Raha eest võib inimest koolitada ka nagu koera. Me ei saa Põhja-Koreast aru, aga sisuliselt ise paistame mingitele pärismaalastele oma süsteemidega nagu Põhja-Korea. :)

    VastaKustuta
  12. Ma jäin mõtlema, et vohav bürokraatia on siin kokkuvõttes abiks. Kui kõik need inimesed muudkui toodaks, kaevandaks või ehitaks, saaks ju veel hullem. Bürokraadi ülesanne on aga midagi takistada. "Enne kalastusluba / müügiluba / partnerlepingut / maardla geoloogiliste uuringute algatamise luba ei saa, kui on tehtud asjad x, y, z. Ja ka siis ei pruugi saada."

    Nii et bürokraatia on omamoodi pidur majanduskasvule.

    Meile ettevõttena ei pruugi meeldida, kui meid ei lasta uuele turule või kui öeldakse, et euroopa-välist tööjõudu ei tohi riiki sisse tuua. Aga maailma jaoks on see kokkuvõttes võit.

    Mida vähem me toodame ja mida kallim see kõik on, seda parem. Iga perekond, mis hindab uue maja ehitamise või veel ühe lapse saamise võimalust majanduslikus mõttes ja jõuab välja otsuseni "me ei saa seda endale lubada", on loodusele ja kliimale teene teinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aus ja oma tasasel moel toimiv bürokraatia on mitmel uulgi moel kasulik. Meil on koha pealt näide, kuidas EKRE ei saanud valitsusest olemisest hoolimata täiega laamendada, sest neil lihtsalt polnud kõige jaoks voli, reeglid olid ees ja osa asju olid ametnike volialas. Ning Timothy Snyder on kirjutanud (aga kus, ei leia üles) näiteks, et II maailmasõja ajal jäid inimesed totalitaristide vallutatud aladel paremini ellu siis, kui seal ei õnnestunud kohalikku bürokraatiat jms haldussüsteemi hävitada. Eriti heaks näiteks on kaks justkui sarnase kultuuriga naaberriiki, Holland ja Taani. Natsid tahtsid juute tappa mõlemal pool, aga Taanis takerdusid ametkondadesse ja mingitesse tüütutesse komadesse.

      Samamoodi on isegi praegusel Venemaal - arukamad noorsõdurid hoiduvad Ukrainasse sõdima minemast või sõjast äratuleku karistusest ogarate bürokraatlike argumentidega. "Me ei tohi Ukraina territooriumil viibida, sest meil pole välispassi."

      Kustuta
  13. Vahet eriti pole kuidas me ennast piirame kas näljutame kägistame vaimselt või sõdime. Kui meil pole kuhugi minna ja energiat pole, siis anname alla ja võitja saab võtta kõik.

    Bürokraatia ülesanne on korra tagamine ja sellest aru andmine. Mida vähem saame toota seda suurem on nõudlus tekkib defitsiit ja defitsiiti kompenseeritakse hinnaga. Teoreetiliselt tahab vaba maailm ressursse kontrollida, et vältida diktatuuri, nagu diktaator ise nimetades kõike ilusate nimedega.

    Ravimeid me tarbime ka üksnes selleks, et ennast stabiilsena hoida, kui me hakkame liialdama, siis tulevad teised hädad.

    VastaKustuta
  14. Ma olen roheteemal paraku oma mõtlemise ja arvamisega Kauriga enam-vähem samal lainel. Ütlen „paraku“, sest palju mõnusam oleks optimistlikum olla. Sinu postitusest inspireerituna googeldasin eile teemat, leidsin muuhulgas Stanford Social Innovation Review lehelt pika, aga huvitava kirjutise:
    https://ssir.org/articles/entry/there_is_no_such_thing_as_a_green_product

    Ja veel. Kuna elan „roheosariigi“ California naabruses, näen agressiivse rohepöörde võlusid ja valusid üsna lähedalt. Jaa, päikesepaneelid (mille tootmisjäägid muide keskkonda oluliselt saastavad) ja elektriautod ja muu säärane, aga samal ajal tarbitakse massiliselt näiteks mandlipiima, mille tootmine piirkonna niigi kasinaid veevarusid veelgi kasinamaks imeb, ja iga mees tahab kõrbetingimustes maja ees rohelist murulappi omada, ja nii edasi. Nokk kinni, saba lahti. Mistap, nagu Kaurgi osutas, katastroof tuleb, pole pääsu. Oma pisku võimalikult väikest jalajälge jahtides annan sellegipoolest, aga põhiliselt vaid egoismist, omaenda kenama minapildi huvides.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kalifornia koha kehtib see kaameli ja nõelasilma ütelus. Esiteks on seal üle mõistuse raha. Teiseks tulevad sealt trendid, mis ülejäänud maailma hukule lähemale viivad. Minu arust pole neil mitte mingit lootust lunastatud saada.

      Kustuta
  15. Ei vaeva oma pead selliste küsimustega kahel põhjusel:
    1. Momendil on maailmas oluliselt põletavamaid ja aktuaalsemaid probleeme (milline süsinikujalajälg tekib kütusehoidlate pommitamisest võ milline jäätmeprobleem linnade maatasa tegemisest)
    2. Töötasin pikka aega pakenditega tegelevas firmas ja tean, et tegelt huvitab äri vaid kasum. Tihti mõistlikum seadust rikkuda ja trahvi maksta - kõik rahul sest firma saab odavamalt ja valitsus saab raha eelarvesse. Trahvisummad muidugi sobivalt kokku lepitud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tegevuslubade äravõtmise oht oleks ilmselt sisulisem kui trahvindus. või kui riik leiab ise kellegi, kes seaduse firma eest ära täidab, aga raha nõuab sisse firmalt. Aga selliseid asju võetakse harva ette.

      Kustuta
    2. Konkreetsel juhul oli tegu mitmemiljardilise käibega firmaga, ükski riik ei hakka sellises mastaabis tegutseva ettevõtte tegutsemisloast rääkima ;)

      Kustuta
    3. ja see, et piisavalt suurte peal seadused vms eeskirjad enam ei tööta, on üldse omaette ussipurk.

      Kustuta
  16. Paberkottidest, kui uputab, reageerige ja saatke neile
    https://www.facebook.com/552811654870820/posts/2160903647394938/?d=n

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui link ei tööta, siis on see armas kasutatud raamatute pood Read, Tallinnas, Pikal tänaval.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!