teisipäev, 9. august 2011

Tistou

Minu ja taimede vahel on ühepoolne suhe. Mina armastan neid. Vaadata ja süüa. Nemad mind aga mitte.
Kui te kingite mulle potilille, siis kahjuks pean ma kurvastusega teatama, et tema eluiga on õige pisut pikem, kui lõikelillel...:(

Mu vanematel kasvasid asalead ja porganid kui möödaminnes. Või vähemalt nii mulle tollal tundus. Sõnnikut pandi ja vett valati, aga rohkemat ma ei mäleta. Paar aastat tagasi sain oma suureks hämmastuseks kolleegilt teada, et meie kontoris olevaid toalilli ta mitte ainult ei kasta, vaid ka istutab ümber (!?) ja väetab ja mida veel. Ning emaga rääkides on selgunud, et need maasikadki niisama ei tulnud/tule- ikka sebimist oli ja mitte vähe.
Aga nüüd tundub olevat õnn pöördunud. Mulle kunagi kingitud miski potikannike hakkas kevadel, täiesti lambist, õitsema. Ma olin teda aastajagu pidanud suurte tumeroheliste sametiste lehtede pärast, raatsimata ära visata- ja, üllatust- nüüd siis kenad lillad õied.

See andis lootust. Ja ma otsustasin kasvatada tomateid.
Kas see taim on sobilik rõdul potis kasvama- küsisin turuproualt.
Jajaa, vastab tema
Mul ei ole kasvuhoonet, täpsustan igaks juhuks üle. Et on selline väike taim, mis tuppa sobib?
Jaa.
Pakib tomatitaime sisse ja küsib- teil on muld ette valmistatud, eks?
(möhh... ???) Jaa...
(sest poti leidmist ja poest mulla ostmist võib ju samuti ettevalmistuseks kutsuda?)

Ja tomat hakkas kasvama. No ikka mõnuga. Tundub, et meie arusaamised suurest ja väiksest erinesid müüjaprouaga ikka ... väga. Esimese meetri peal surfasin internetis ja sain teada, et oleksin pidanud kärpima tipud, lehed. Kasvude osas ma teadsin millegipärast niigi. Siis tekkisid külge tomatid. Ülevoolavas rõõmus jagasin uudist kogu suguvõsaga- MINU lapsukesed, minu tomatid !
Ei see sul valmis saa, jahutas emme. Tomat vajab vähemalt meetrijagu mulda.

Ma käisin teda iga päev vaatamas, silitasin ja kärpisin kasve. Tomateid üle lugedes ja nendega hellalt rääkides. Hirm oli küll. Okei, on tomatid otsas, aga äkki ei saa nad valmis...

Ole tänatud Püha Jüri- mu pooleteistmeetrisel tomatil on üks punane!!!!!!!!!!!Ma olen väga õnnelik.

1 kommentaar :

  1. Kujutan ette, mida sa tunned. Mina panin oma esimese punase tomati pildi ka siia blogisse üles, aga see oli kuskil juuni alguses. Nüüd korjan iga päev kasvuhoonest väikese ämbritäie tomateid ja mõtlen millisele lapsele ma need täna ära sokutan.
    Arvan, et nüüd saad innustust veelgi lilledega katsetada. Eks iga algus on raske, aga kui minema hakkab, siis ikka ludinal.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!