Alustasin oma kunagiste päevikute digitaliseerimist. Märkmed, mis on u 15 aastat seisnud peidus. Ilmselt kukub küll enne taevas alla, kui mu pereliikmed hakkavad kappides tuhlama (mida nad ju 15 aastat pole teinud), aga millegipärast tundub internet turvalisem. On asju, mida lapsed ja mehed ei peaks kunagi teadma. Ja järjest lugedes, maha kirjutades tundub, et ka enese jaoks võiks mõned asjad jäädagi sinna kus nad olid. Minevikku.
See on valus lugemine. Minu elu kõige raskema perioodi lõpu algus. Mul oli tookord kõik maailma mõeldavad kriisid- raha, sõbrad, abielu, laps, töökoht, elukoht.... üks suur ja sügav depressioon.
Päevik pole blogi. Ei ole vaimukas, tollal ei kasutatud isegi smailisid... Täpselt nii väiklane, vastik, armukade kui ma ka tegelikult olen. Teesklemata ja kellelegi esinemata. Hull kiusatus on mõned piinlikumad lõigud vahele jätta. Kuna tausta pole lahti kirjutatud, siis nii mõnigi tunne ja emotsioon jääb segaseks. Mõni inimene on täiesti ununenud.
Kas ma olen muutunud? Hämmastav, kuidas on samade iseloomuomaduste pealt võimalik üles ehitada erinevaid inimesi. Sest mulle tundus, enne selle tööga alustamist, et ma olen täielikult muutunud.Nii üllatav, kui see mulle ka ei tundu, siis tegelikult pole mu olemus muutunud. Muutunud on suhtumine ja eluhoiak. Ja nii mõnedki väärtused. Ma olen kohanenud, leppinud. Kaotanud kirge ja emotsionaalsust ja saanud vastu rahu. Ma veel ei tea, kas see on olnud õiglane vahetus.
Palju on tehtud filme teemal, et mis oleks, kui saaks tagasi minna minevikku. Kummalisel kombel ma ei kahetse oma minevikust mitte midagi. Kõik need otsused olid tänasest vaatekohast vaadates õiged ja kogemused olid valusad, aga vajalikud.
Jah, ma ei tea, kuidas oleks läinud siis, kui oleks otsustanud teisti, Oleks, Poleks. No okei, kui muidugi saaks, siis prooviks variante- et kui ma oleks tooma otsustanud nii, kuidas siis oleks läinud. Aga kui lõpplahendus oleks tulnud kehvem tänasest, siis peaks saama vana versiooni tagasi keerata...:)
Huvitav on lugeda, kuidas minu noorem mina kahtleb ja arutleb ja proovib ja loodab.
Kui ma tahaks midagi teisiti teha, siis 2 asja.
Kindlasti oleks võinud mul toona olla positiivsem suhtumine. Aga jah, eks praegu, nüüd kui ma tean, kuidas kõik läks ja mis sest sai- küll on hea targutada:)
Ja teine, ma oleksin tookord pidanud olema rohkem kohal. Selles mõttes, et oma mõtetega olevikus siin ja praegu,. See puudujääk on mu elu muidugi "rõõmsalt" kogu aeg saatnud. Kui ma ka vahel harva olen sattunud mõnele kokkutulekule, siis üldjuhul olen kuulanud suu ammuli- kas ma tõesti olin ka seal?- ma ei mäleta. Ei mäleta neid lugusid, mida kaaslased väidavad toimunud olevat. Ei mäleta nimesid. Mitte midagi. Minusuguste jaoks ongi blogid ja päevikud.
Ja tegelikult, ongi vist vahel mõned asjad vaja ära unustada. Näiteks, sain ma 1996 aastal palka 1500 krooni!!!!!!!!!!!!!!!!! :)
Ja siis oli kirjas veel selline juhtum. Ma panen selle kirja, sest kes teab, kas ajad ongi nii palju muutunud, kui meile tundub, ehk saab mõni tänane ema tuge võidelda.
Ühel päeval tuli lasteaeda logopeed. Ning kasvatajad soovitasid tal kontrollida mu 3 aastast last. Kes oli tulnud vähem kui pool aastat tagasi elukoha vahetuse tõttu mujalt ja oli üsna ebamugav laps- valis sõpru, kellega suhelda, isepäine ja üsna arake jne. Stressis ema stressis laps. Logopeed kontrollis ja pani kasvatajate rõõmuks diagnoosi-lapsel on arengupeetus ja susistab S tähte. See puue võib tulevikus mõjutada eriti keele ja grammatika omandamist....Kasvatajad soovitasid lapse paigutada tasandusrühma.
Ma olin VAPUSTATUD... kogu mu tollal segases maailmas oli vaid see puudu. Õnneks, sai sugulaste ja tuttavate kaudu alternatiivse ülevaate, laps tunnistati normaalseks ja käis oma rühmas edasi kuni lõpuni.
Ma olin selle juhtumi unustanud. Tahaks täna selle spetsialistiga kohtuda ja küsida, kuidas ta diagnoos ikka nii viltu läks... Miks oli vaja tekitada selline trauma..
Aga, mine tea. Oleks laps tasandusrühma läinud, oleks tal suurepäraste tulemuste asemel keeles ja grammatikas praegu geniaalseid olnud....:)...
Mis mõtlema paneb, on soovide täitumine. Loen oma 1995-1996 aasta palveid ja unistusi saatusele ning tahaks end tollel ajal lohutada, Ära muretse, kullake- see kõik läheb täide! Sa saad selle, mida soovid!.
Et kas soovid lähevadki täide, kui neid piisavalt soovida või me eelprogrammeerime unistuse sõnastamisega oma elu, mistõttu järgnevad sammud, ostused, valikud viivadki selle täitumiseni? Igaljuhul annab see lootust ja usku edasi soovida ning unistada:)
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!