esmaspäev, 1. august 2011

Kas õnnetus hüüab tulles?

Mul olid kunagi Miki kummikud. Noorematele taustainfoks, et need olid välismaised letialused defitsiitkummarid, mille väärtus oli kandja ja saaja jaoks ilmselt midagi võrreldavat sellega, kui täna saaks mõne uue IPad mudeli teistest varem. Käisin nädalapäevad oma uhkete punaste Mikidega, ja ühel õnnetul päeval peale tunde garderoobi minnes selgus, et minu Miki kummikud on kadunud. Kui gardekas oli pahupidi pööratud, sai selgeks, et varastatud. Jooksin nõutult õpetajate tuppa. Staazikad pedagoogid, kes minusse muidu soojalt ja toetavalt suhtusid, olid tõrjuvad ning jäised. Õppealajuhataja ütles välja ruumi meeleolu- miks sa siis tuled kooli SELLISTE kummikutega.
Läksin läbi sügisese paduvihma nuttes maailma ebaõigluse ja ülekohtu üle, võimlemissussides, koju. Koos oma õppetunniga. Ise oled süüdi.

Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii ongi.
Lapsevanemad mu ümber räägivad lõputult lugusid sellest, kuidas lapsel kadus võti/telefon/ rahakott/ tossud/ tantsukingad... midaiganes.
Ja seejärel sellest, kuidas nad last karistasid. Ohvrit. Sest ta peab ju ometi aru saama, et oma asju peab korralikult hoidma. Aru saama sellest, et asjadel on väärtus.
Kahjuks ei saa me mitte kunagi teada, kas need õpetussõnad muutsid meid hoolsamaks, tähelepanelikumaks. Sest me saame suureks ja ikka asjad kaovad, neid varastatakse. Ainult et siis pole meil rohkeid tagantjärele tarkuseterasid kellelegi, peale enda, jagada.

Ilmselt on enese süüdistamine normaalne. Mõelda läbi, kus ja mis ja kuidas sai tehtud valesti. Ja süüdistades last, me süüdistame sealjuures ju eelkõige iseennast. Et me pole piisavalt suutnud kaitsta, õpetada, pakkuda talle vajalikku turvatunnet. Valades oma pettumuse ja viha ja meeleheite, üritame lunastada oma tegematajätmist. Ehk siis järgmisel korral ei juhtu. Ja ma olen olnud parem lapsevanem?

***
Muuseas, kas olete mõelnud, mis juhtub siis, kui teil peaks välismaal varastatama pangakaart ? Nagu kodulehel lubatud, paneb panga infoliinil vastav neiu teie kaardi kinni ja soovib mõnusat reisi jätku. Ta on lahkelt nõus isegi sellega, et tulete uue kaardi järele alles paari kuu pärast.
Volituse alusel keegi teie kaarti välja tuua ei saa, samuti ei saa seda teile ka tähitud kirjaga saata. Teie isiklikku allkirja on vaja.
Otsing pankade kodulehel näitas kurba tegelikkust- vaid Nordea lohutab oma lehel, et aitab teid finantsiliselt kuni kodumaale jõudmiseni. Olge siis ettevaatlikud, omage piisavalt sularaha ja eelistage võimalusel Maestro kaarti. Selle väljaandja ei jäta teid hätta.

3 kommentaari :

  1. Täitsa tuttav tunne. Sain isegi oma vanematelt riielda nende asjade eest, milles süüdi polnud. Mäletan kunagi osteti vanemale õele kummisäärikud, aga tema keeldus neid jalga panemast. Mina, kui kõige noorem sain need endale. Vihkasin neid täiega, aga midagi teha ka polnud.Küll mul oli hea meel, kui keegi oli need naelutanud garderoobi seinale. Minul olid ainult säärikud, aga teisel tüdrukul oli terve talvemantel. Süüdlast ei leitudki. Olin isegi nõus ema torisemise ära kannatama. Peaasi, et ei pidanud neid enam kandma.
    Oma lastega olen püüdnud seda viga vältida, aga hiljuti riidlesin just oma noorema lapsega, et kaotas mu pangakaardi ära. Vaevalt ta seda meelega tegi.Ise ilmselt põdesin seda õiendamist veel rohkem, kui laps.Lõppkokkuvõttes premeerisin teda veel rummikoogiga.Olen püüdnud mõelda kogu aeg, et mul endal võib ju ka see asi juhtuda.

    VastaKustuta
  2. ma ei mäleta, et mul oleks koolis midagi ära varastatud, maakool. aa mu laps käib nüüd tln. koolis ja temalt pole ka midagi varastatud (ta kannab kallimaid asju endaga kotiga kaasas, ise, mitte minu nõudmisel).
    aa meil korteris aeg-ajalt käivad vargad. tegelt oleks igati seadustekohane kutsuda kooli politsei, kui midagi on ära varastatud. huvitav, miks seda ei tehta? korterivarguse puhul ju kutsud politsei kuigi sellest pole mingit kasu.

    VastaKustuta
  3. Just. Polegi kasu. Ikka kutsud või käid läbi ja teed avalduse. Aga lootus, et asjad kätte saadakse on üldjuhul 0. Dokumentide puhul pole sel ka tähtust (kui kätte saad) nagunii juba uute taotlused sees...
    Igavene jama igaljuhul.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!