kolmapäev, 10. august 2011

Eestlane ja venelane 10 - Hirm

Tea, kas peaks laskma oma vaimset tervist kontrollida, kui mu viimati loetud raamatute rida on järgmine: Mletšin "Breznev", Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja sõbrad", Mitcham & Mueller "Hitleri komandörid", Rängel "Õnne Jahil. Karmid tuuled".
Refrääniks vahele 17 kevadist hetke.

Ma olen nüüd ligi pool oma elust elanud keskkonnas, kus 90% suhtlusest on venekeelne. Eesti lapsed ei mängi õues. Eesti naised ei spordi. Eesti isad ei õngitse ega pea õlle-piknikku. Eesti naaber ei käi turul ning ühistukoosolekul. Turul müügil olevad "Põldsama tomaadid" on norm.
Kui aeg-ajalt kaigub üle õue eestikeelne "Tr..a", läheb süda soojaks ja tuleb liigutusest pisar silma. Ikkagi oma ja hea. Ma pole siiski üksinda.

Ma olen sellega harjunud. Nemad on "meie". Normaalsed, tavalised inimesed. Mõned meeldivad, mõned pisut vähem.

Hiljuti oli ETVs dokfilm Nordstreamist- gaasijuhtmest, pealkirjaga "Kallis gaas". Ja mul hakkas hirm. Eestlane olla on uhke ja hea, aga, me oleme endiselt mängukannid. Mänguasjad Saksamaa ja Venemaa vahel. Endiselt. Mitte midagi pole II MS ajast muutunud. Mitte midagi.

Eilse Postimehe peauudis olid rahutused Londonis.
Eilse venekeelse Postimehe peauudis oli pensionifondidest kadunud raha ning Moskvas Eesti saatkonna ees toimunud miiting, mille loosungitel ähvardati- "fašism- ei lähe läbi". Suurem osa kommentaatoritest polnud nõus- fašism Eestis läheb läbi, ja kuidas veel. Ma ei taha siia panna linki, sest see oli masendav.

Ja ma ei tea, kas ma saan "meie" venelasi usaldada. Kuidas on võimalik elada maal, mida sa vihkad?  Ma ei kujuta ette, et kusagil ja kunagi on võimalik elada nii, et ükskõik millise vähemuse suhtes mitte mingisugust diskrimineerimist ei toimu. See peaks ju ometi olema arusaadav ja mõistetav, see ongi ju demokraatia point- lähtuda enamiku soovidest.
Ma keeldun uskumast, et kommentaariumis räuskavatel venelastel puudub loogika, terve mõistus ja kogemus, et elu Eestis on võrreldes Venemaaga ikka lill. Selle viha tagant ei aimdu minu jaoks mitte erinevad vaated, vaid lugupidamatust. Me oleme tühi koht. Meie vabariik on ajutine äpardus, las lapsukesed mängivad oma mänge- meie, suured targad riigid teeme lõpuks ikka nii nagu tahame.

Kas olete vahel mõelnud, miks mõned riigid ja rahvad on kasvanud suureks ja teised jäänudki väikeseks? Miks Eesti on väike ja miks piiriäärsed eellased ei laiendanud oma territooriumi aegade jooksul ida ja lõuna suunas. Miks on läinud meie ajalugu just nii nagu ta läks.
Hirm tekitab usaldamatust ja umbusku, see omakorda ettevaatlikust ja tagasihoidlikust. Meil on hirm. Minul on hirm. Ja see hirm ei lase meil kasvada suureks?

ohh, homme on parem päev, eks?

3 kommentaari :

  1. Lugesin ka mõni aeg tagasi "Vasjok Trubatšovi ja tema sõprade" kõik kolm osa uuesti pärast pikki aastaid üle ja vaimustusin ehk rohkemgi kui lapseeas. Kui jätta kõrvale see, mida praegu on tavaks punaseks propagandaks nimetada, siis on selles raamatus väga palju puhtaid ja ilusaid tundeid, tõelist sõprust, hingevalu ja -rõõmu, ideaalide poole pürgimist jne.

    VastaKustuta
  2. "Ma keeldun uskumast, et kommentaariumis räuskavatel venelastel puudub loogika, terve mõistus ja kogemus, et elu Eestis on võrreldes Venemaaga ikka lill."

    Vaevalt puuduvad neil need asjad suuremal määral, kui kõrvalolevas kommentaariumis räuskavatel eestlastel.

    "Suurem osa kommentaatoritest polnud nõus- fašism Eestis läheb läbi, ja kuidas veel."

    Kui eestikeelses kommentaariumis nähtavast tekstist lähtuda, võiks nii mõnigi kord ise ka nii arvama hakata... Järeldus?

    VastaKustuta
  3. Kommentaatorid on suht sarnased tõepooolest, aga ma ikkagi kahtlustan, et julgeolekurisk tuleb pigem kõrvalriigist, kui meie omade räuskajate seast.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!