teisipäev, 19. juuli 2011

Roxette!

Õigupoolest olin ma kontserdile minnes pisut karune. Pidi toimuma märtsis ning ühe suure osana sünnipäevakingitusest. See, et edasi lükati, oli paha-paha, kuna ma pidin seepärast hankima üleöö uue kingi ja järelkingituseks piletid ei sobinud, kuna juulikuisel üritusel ei saanud pool kollektiivist osaleda...

Publik oli valdavalt khm, minuvanune, mistõttu olin kergelt hämmingus, kui selgus, et soojendajaks on Koit Toome. Miskipärast seostub Koit mulle noorema põlve lauljatega, aga tõsi-tõsi-... kas mäletate, mis oli 90 aasta popim laul?, küsis Koit. Muidugi, On küll hilja... Mulle tundub, et ma vist polegi Koitu peale neidsamu õndsaid üheksakümnendaid suurel laval rokkimas näinudki. Heli oli natuke paigast ära. Aga muidu, Koit oli väga äge!

Aga Roxette. Roxette!
Ah, mul on selle bändiga nii lahedad mälestused... 
Imeline üheksakümnendate algus. Meie riik muutus, aga meil oli palju palju olulisemat ja tähtsamat teha. Viin ja piim olid talongiga. Sõime mis võimalik, peamiselt searasvas praetud kardulaid ning keedetud halle, kleepuvaid makarone. Magada polnud aega, sest pikkadel öödel oli vaja maailma parandada, armastada ning pidutseda. Ja veel pikematel öödel, kui magada üritasid, taluda naabertoa pidutsemist ja maailmaparandamist...:)
Mis valemiga me küll eksamid tegime ja diplomid saime...?
Ma olen oma elus käinud kümnetel laulu- ja tantsupidudel, mistõttu on mälestused saanud üheks suureks puntraks. Aga seda Läti pidu ma mäletan, sest siis oli Roxette. Sõitsime Lätist tagasi.

Meile oli antud kaasa suhhoi pajok- tomat, kurk, jupp suitsuvorsti ja köömnetega juust. Nagu alati, olime me saanud vihma- rahvariided olid porised ja märjad. Bussis oli diisli, märja villase, suitsuvorsti lõhn ja me röökisime sajaviiekümnendat korda
She says: Hello, you fool, I love you
C'mon join the joyride, join the joyride...
ja uuesti replay. Replay. Replay. 

Ma pole  jõudnud arvustusi veel lugeda, aga kindlasti nad kirjutavad, et Marie Fredrikkson polnud oma parimas vormis.Vaadates seda paljukannatanud imehabrast naist, kuidas ta üliettevaatlikult koordinatsioonivabalt liikus, hääl aeg- ajalt kergelt katkes, Per Gessle teda nii liigutavalt säästes ja toetades- tuli mul nutt kurku. (Ma arvan, et kui Lisbeth Salander on ühel päeval 53, siis näeb ta samasugune välja.)
Habras ja kaitsetu aga sitke, visa ja professionaalne. Aga kontserdi edenedes läks see tunne üle. Sest proff on proff. Anda ikkagi kahetunnine kontsert, nii et saal huilgab ja laulab ja rokib.
Üks hitt teise järel.
Appi kui hea see oli!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!