teisipäev, 22. juuni 2010

S.Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" triloogia

Enne, kui asute seda raamatusarja lugema, veenduge, et teie külmkapis on piisavalt pasteeti ja hapukurki. Samuti oleks hea, kui olete varem tuttav A.Lindgreni loominguga... Muuhulgas saate kinnitust teadmisele, et prostituudid ja pätid on pärit teadagi kust- muidugi Tallinnast. Kuna ma kahe raamatu vahele lugesin "Kadunud sümbolit", siis mainimist väärib ka fakt, et kui Ameerikas tungib häkker valitusliikmete arvutisse, saab ta 10 minutit hiljem mobiilile kõne palvega asi ära lõpetada. Rootsis, seevastu, võivad häkkerid (endiselt)vabalt avalikes arvutites kolada:)
Hoolimata natuke naiivsetest häppi endidest on see sari ideaalne puhkuseraamat- soovitan soojalt!
Lisaks krimka-põnevikule räägib sari veel kahel väga olulisel teemal.
Esiteks- põhiseaduslikust õigusest olla ise, sõna-ja usuvabadusest ning isiku võitlusest Süsteemiga. Raamatusarja läbib üliarmas Rootsi poliitkorrektsus: inimene ei saa lihtsalt olla positiivne kangelane, kui ta ei salli naisi, lesbisid jm vähemusi. Negatiivne tegelane tolereerib prostitutsiooni ja kindlasti pole tema ettevõtte juhatuses ühtegi naist. Tipp on see, kui Lisbeth raha saades otsustab samuti hakata normaalseks ning esimese asjana orgunnib endale võltstissid....
Tegelikult ma ironiseerin muidugi asjata- ma jagan samu väärtushinnanguid, kui raamatu head tegelased.

Teine läbiv teema on meedia. Peategelane korrutab kui mantrat- seda case ei võideta kohtus. Ning loomulikult on tal õigus- õige ajastus, korralikult läbimõeldud meediaplaan, sobivad pressiteated õigetele inimestele, pealkirjad mis müüvad... ja lahing ongi võidetud. Meedia võib sind tallata porri ja meedia võib sinust teha kangelase.
Vahemärkusena- alguses toodud viide pasteedivõileibadele- tegelikult on imelik, et erinevalt filmitootjatest pole kirjanikud veel ära tabanud product placement´i jõudu. (ning võimalust sellega korralikult teenida). Uskuge, iga ettevõtte juht on nõus maksma teile korralikult, kui teie bestselleri abiga saab tema toode sama tähenduse kui calvados (teate, eks, milline raamat?), 5-öörised iirised (mäletate?) jne jne jne.

Kuigi see peaks mind tegema rõõmsaks, et on olemas tublid ajakirjanikud, kes aitavad Süsteemi paljastada, elab minus siiski pessimist, kes küsib, kust jookseb piir. (Viimane näide Eesti Ekspress, kes suutis inimesest, kes on selgelt väljendanud oma tahet MITTE olla meedias, teha kaanepersooni ja kaheleheküljelise loo. Miks ometi? Kes annab õiguse otsustada avaliku huvi suuruse üle? )

Kas oleks liiga paranoiline mõelda, et lisaks delfiinidele ja hiirtele korraldavad sel planeedil meiega eksperimente ka ajakirjanikud...:)?

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!