teisipäev, 12. juuli 2011

Ringi või üle mäe

Juhtusin mingi aeg tagasi kuulma sellest, et IT spetsidest on jätkuvalt puudus.
Ahaa, aga äkki see just ongi see, mida olen ammu otsinud..., mõtlesin. Hea puhas tubane töö vanainimesele enne pensionileminekut. Ja kui peaks juhtuma arusaamatus, et skype mind tööle ei võta, siis teen ka oma netipoe:)

Mõeldud, tehtud. Hakkasin siis uurima, kus ja kuidas seda õppida saaks. Ma küll armastan arvuteid, aga mu programmeerimiskogemus pärineb nõukaaja lõpust Basicuga. Et siis õieti polegi kogemust, kui täpne olla. Seega vaatasin esimeses järjekorras tehnikume- kutsekoole, kust algõpe omandada. Irooniline on see, et google andis esimese vastena koolilastele mõeldud kursused:), ehh, ma olen vist hiljaks jäänud....

Aga mu entusiasm sai otsa hoopis vaadates, mida ma kõike selleks omandama pean, et targaks saada. Lugesin programme ja sain aru, kuidas ma ikka üldse enam ei tahaks õppida kõrgemat matti, füüsikat, mänguteooriaid, mikroökonoomikat ja muud sellist.  Ma olen seda kõike juba sada korda õppinud (mitte et ma midagi mäletaksin ja tõepoolest ka oskaksin) ja ma ei viitsi enam PINGUTADA.

See kõik viis mind üllatava küsimuseni- äkki ma olen hoopis humanitaarinimene. Ma pole iial sellel teemal juurelnud, kuna ma olen alati olnud võrdselt keskmine.
Laps, õpi midagi sellist, mis hiljem lauale leiva toob- ütlesin kunagi vanemad. Elu on näidanud, et matemaatikaoskus ning sissetulek on võrdelises seoses. Võtsin soovitust kuulda, ja siin ma olen. Õppida polnud raske ja ka praegu pole raske.

Ja äkki olen ma kogu oma elu selles mõttes valesti elanud? Täna ma ei oska grammatikat ega naudi matemaatikat? Ja ma ei saa kunagi teada, ehk oleks olnud poole kergem, kui oleksin õppinud keeli või ajalugu või midagi muud taolist. Kui ma loen nende alade õppekavasid, siis tundub see mulle imelihtne, ja mis olulisem- huvitav. Või näiteks, kui mõtlen saatejuhi või ajakirjaniku või siis disaineri kutsele, siis tundub mulle, et see teooria maht, mida nad koolis omandama pidid, on nali. Selle kõrval, milles mina koolides eksameid ja arvestusi tegin.
Tegelikult, ma muidugi ei tea.

Siinkohal pean ma jälle kordama oma kunagist mõtet sellest, kui piiratud on me elukutsevalikud ning kuidas ümbritsev keskkond seda mõjutab.  Mulle tundub müstika, et keegi võiks vabakutselisena kodus on arvete maksmiseks vajaliku tulu välja teenida, ilma stressamata. Mul puudub vähimigi ettekujutus mida hakata peale näiteks ajaloo- või bioloogiaharidusega. Õpetajaks? Jah, kui te garanteerite sõnakuulelikud lapsed ja inimväärse sissetuleku:)...
Kuidas juletakse võtta riske sellistel konkurentsitihedatel aladel kui filmindus või fotograafia või kunst... Mnjahh, ma olen tõenäoliselt ikka üks argpüks.

Ma olen sündinud juhendama, korraldama, selgitama, müüma ja reklaamima. Ma oskan seda ja see tuleb mul hästi välja. Aga ma ei taha seda enam teha.
Olen jälle alguses. Programmeerimismõtet ma päris maha veel ei mata, eks näis. Aga kuidagi hirmutav tundub see mulle.

6 kommentaari :

  1. Mina olen ennast eluaeg humanitaariks pidanud aga filoloogiat ega kirjandust ei julgenud ka õppima minna - vanemad pahandasid, et raamatukoguhoidjana ennast ikka ära ei elata ja ise ei osanud ka välja mõelda, mida selle huvitava haridusega hiljem ette võtta. Praegu muidugi mõtlen, et meeldivat asja tehes peaks ju alati edu tulema (kogemust ei ole aga vähemalt usun...).
    Matemaatika tekitas minus keskkoolis ainult õudu kuigi algklassides olin ka mata olümpiaadil käinud. Ülikoolis sain mikroökonoomikas vaevu D kätte, makro seevastu oli üks lemmikuid ja sain uhke A. Tundub, et asi ei olegi niivõrd minu ajude suutlikkuses kuivõrd õpetaja oskustes mingit asja selgeks ja huvitavaks teha. Võib-olla ei ole me ise üldse adekvaatsed hindamagi, milles me tegelikult head oleksime?
    Eks see "mis siis kui" kummitab alati kukla taga.

    VastaKustuta
  2. Filminduses, kunstis ja fotograafias pead sa ikka eelkõige õigeid inimesi tundma, enesele kõvasti vastu rinda taguma ja alles siis tuleb VÕIB-OLLA mingi andekus või talent mängu.
    Vajaliku tulu stressamata väljateenimine sõltub ikka sellest, et keegi kuskil teab kedagi, kes teab kedagi, kes võiks sind soovitada, mitte haridusest :) Või talendist. Või teha tahtmisest.

    Ja see meeldivate asjadeqa tegelemisest edukaks saamine nagu Marca räägib, sellesse ma ei usu meite riigis kohe mitte. Kui just ei meeldi elementaarvajadusi vahendada.

    Kui sa, I, leiad selle koha, kus täiskasvanud inimene rahulikult programmeerimist saaks õppida, tulen su ukse taha kraapima, et ka teada saada :) Seni olen pidanud vaid omaette pusima ja lolle vigu tegema, aga kuna paberit ei ole, siis pole lootustki, et keegi kuskile meistri kõrvale õpipoisiks võtta tahaks.
    Kooliskäimiseks peab teatavasti ikka kõvasti rahhi ka olema :P

    VastaKustuta
  3. Mina ei tea...

    Mul poeg näiteks, hilistes kahekümnendates aastates praegu. Jäid tal kõik koolid pooleli, vaid põhikooli suutis kuidagimoodi lõpetada. Istus ainult kodus arvuti taga ja mängis. Ükskord otsustas, et õpib C++ ära. Netis ju õppematerjale piisavalt. Paari kuuga olid vajalikud teadmised ja oskused olemas. Hakkas lihtsalt, omaenda huvist, ehitama multimodaalset ja multiplatvormilist peer-to-peer failijagamis-süsteemi. Kogus kuulsust ja tuntust. Sai toetust ja abi. Siis tulid juba järgmised pakkumised. Vahepeal töötas kahes koguni kohas korraga, teenis rohkem kui Eesti president.

    Praegu elab Tai maal, töötab koos oma Tallinnas elava disainerist sõbraga USA firmas, teenivad väga normaalselt. Ei pea vist lisama, et nad pole iialgi USA-s käinud ega ühegi oma tööandjaga silmast silma kohtunudki...

    Nii et, kõik on võimalik.

    VastaKustuta
  4. lulu juttu on suisa lust lugeda, ausalt:)

    VastaKustuta
  5. lulu, kodus arvuti taga istumist ja mängimist peab keegi kinni ka maksma :)

    VastaKustuta
  6. Ma olen ilmselt humanitaar, puhtalt lõbu pärast läksin üht kindlat keelt õppima, sest mul oli kohutav himu teada saada, kuidas see keel käib - ja selle põhieriala kõrvalt sai hobi korras veel üht keelt õpitud - ja mitu aastat hiljem selgus, et selle keele peale on nõudlus Eestis enamasti suurem kui pakkumine, nii et ma elaksin ilmselt stressamata ära, kui mul endal ei oleks lolli kommet töödega jorutada ja siis viimasel ööpäeval enne tähtaega 20-tunnine tööpäev teha. Nii et ma olen alati valmis kõigile, kes tahavad midagi huvi pärast õppida, julgustavalt selga patsutama. Lõppeks on huvitavaid asju ka kergem õppida.

    Ma ise olin rohkem lingvistika poole peal (kus matemaatilise mõtlemisega inimesed end arvatavasti rohkem kodus tunnevad kui kirjandusteoorias), aga kuulsin teistelt, mida eesti ja sugri osakonna kirjanduseriala inimesed õppima pidid. Njah, puhas kirjandusteooria polegi teab mis raske, aga see, mis koguses täiesti mõttetuid ja igavaid raamatuid nad läbi pidid lugema, on lihtsalt õudne. Paljalt sellepärast, et need on Eesti kirjanike kirjutatud. ja oleks siis heade, aga ei. Head kirjanikud olid nendes kursustes, mida pidid kõik filoloogid külastama, kirjanduseriala inimesd pidid aga läbi lugema ka kolmanda järgu autorid.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!