esmaspäev, 11. juuli 2011

Meestest, lihtsalt ( nagu ikka)

Juhtusin Daki blogist lugema meestest. Väga ladusalt ja vaimukalt kirjutatud sissekanne. Lihtsalt meestest. Aga. Lihtsalt nii, nagu meestest ikka on kombeks kirjutada. Me, ka mina, kirjutame meestest alati ühtemoodi- mehed on oma emotsioone, tahet ja bioloogiat mitte kontrollivad manipuleeritavad ja tahtetud objektid.
Nii on kombeks kirjutada, sest see müüb ja see on naljakas.

Tegelikkuses, kui vaatan oma suhtlus-tutvusringkonda, siis mehed minu ümber on kui kompud- sellised, keda iga ema oma tütrele ihaldaks- targad, osavad, laulavad-tantsivad-spordivad, ei suitseta, armastavad lapsi ja loomi.  (Mulle meeldiks mõelda, et see pole teooria- me otsime endi ümber inimesi, kes aitavad kompenseerida meie puudujääke, vaid pigem teooria inimene otsib enesesarnast:)) Millegipärast ma usun, et pole erand. Kindlasti elavad ka kõik need kirjutajad samasuguses maailmas, kus nii meeste kui ka naiste hulgas on mölakaid, kellega lihtsalt ei pea suhtlema ja suurepäraseid inimesi.
Aga, kes viitsiks lugeda mu tublist ja targast mehest. Elu on niigi keeruline ja suhted vajavad räiget tööd. Kergem on samastuda probleemidega, ära tunda  oma nõrkusehetki neis kirjeldustest, jess.. vaat, kus nüüd ütles ja pani.


Nukram on see, et lisaks kommertsile aimub siit tagant ka meie, naiste, madalat enesehinnangut. Meeleheitliku karjet tähelepanu ja armastuse järele. Paradoksaalselt defineerime endid ja oma edu läbi nendesamade troppide meeste,  kellele tahaks meeldida ja mehele, või muidu on elu läbi.
Seni, kuni meil domineerivad heterosuhted, taandame me elementaarsed suhteprobleemid täiesti loomulikult teise sugupoole vigadeks. Me mõõdame mehi oma standardite järgi, naeruvääristades neid valdkondades, kus meie, naiste, oskused ja võimed käivad selgelt üle meeste peade. See annab enesekindlust, aitab tunda end tugevama ja targemana. Ma ei tahagi su armastust. Ma saan ise hakkama.

Mis maa see on, kus mehed ja naised ja lapsed kannatavad ebakindluse ja madala enesehinnangu käes...
Siinkohal võiks rõõmustada homosuhete kasvu üle, kus elementaarseid suhteprobleeme poleks võimalik taandada ühele konkreetsele soole?

Aga mehed ju ka ? Ka nöögivad ja viskavad naiste üle nalja. Mõned neist kasutavad ja suhtuvad naistesse hullemini, kui kes iganes naine iial suudaks. Naisi kupeldades ja müües ja ostes.
Mulle tundub, et statistiline keskmine  mehi suhtub naistesse suurema lugupidamisega kui statistiline keskmine naisi meestesse. Ilmselt on see seletatav lihtsalt ja loogiliselt- Suure Targa Ema kuju, mis neutraliseerib ja lükkab ümber blondiininaljad, on tegelikust elust kordades  lihtsam leida, kui meessoost eeskuju. Kuna meestekirjandust just väga palju pole, siis naisajakirjanduse poolt toodetavat mehekuvandit ei neutraliseeri ega lükka ümber ei meedia, ega kahjuks mitte sageli ka tegelik elu. Ka meie aeg- Lugude ajastu- soosib pigem naisi kui mehi.
Mulle tundub, et naised on täna uue ajastu lävel ning ebakindlus tingitud sellest, et päris täpselt veel ei tea, mida uue kättevõidetud koha, vabaduse ja staatusega pihta hakata.

Kahjuks on meedial omadus stereotüüpe taastoota. Kui meile ikka sünnist saadik veendunult kinnitada, et mehed on sead ja naised ajudeta bimbod, siis hakkame lõpuks uskuma küll.
Ja nii me loeme lõpuks ajalehest lumpenmeestest.

Maailma, globaalses plaanis, pole sest ju suuremat probleemi. Siiani on riike, kus osa elanikkonna (loe naiste) tööhõive on null. Mis oleks selles siis valesti, kui nüüd paar järgmist sajandit oleks meeste tööhõive null ja naised rabaksid?

Eestis on inimressursid piiratud. Siin maal ei saa me lubada, et osa meie inimestest joovad poe taga õlut või lakivad kodus tegevusetult küüsi. 
Kas meie, naised, peame vastutama ja hoolima? Ning tegelikult olulisem küsimus- kas saab aidata seda, kes ise ei taha ennast aidata?
Kui meie, naised, kes me kujundame läbi ajakirjanduse meediapilti, kasvatame pisikesi poisse vastutame oma meeste ja nende enesehinnangu eest? Kui räägiksime meestest vaid lugupidamisega ja rõhutaksime eelkõige neid tublisid ja tarku, kas see muudaks maailma ja paratamatusena näivat protsessi?
On see meie asi ja kas me saame seda muuta?

1 kommentaar :

  1. Hm ... Kõigepealt: "Me, ka mina, kirjutame meestest alati ühtemoodi- mehed on oma emotsioone, tahet ja bioloogiat mitte kontrollivad manipuleeritavad ja tahtetud objektid."

    ja siis: "Nukram on see, et lisaks kommertsile aimub siit tagant ka meie, naiste, madalat enesehinnangut. Meeleheitliku karjet tähelepanu ja armastuse järele."

    Mis tegelikult tõestab, et mehed ja naised on tegelikult sarnasemad kui me endale ehk ette kujutame, sest mõlemad on ühtviisi instinktidest juhitud. Need instinktid on erinevad ja religioon ning kultuur on neid instinkte erinevalt hinnanud ning kultuuri eri kihistused hindavad neid erinevalt tänapäevalgi, ent minu meelest on mõlemad sood ühtviisi irratsionaalsed. Ja pole tegelikult homosuhted ka sugugi paremad ;).

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!