kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Bambid murtakse maha?

Loen ja mõtlen teemal "õnnelik lapsepõlv". Mitteõnnelikuks muudab lapse näiteks "sisseastumiseksamite tegemine esimesse klassi", "varajane konkurents", "õppimine suures kombinaatkoolis".
Ma tunnen isiklikult mitut last, kes on edukalt või vähem edukalt sisseastumiseksameid teinud, kuid ei tunne ühtki last, kes on sisseastumiskatsetest psühhotrauma saanud. No ilmselt mõni vast on, miks muidu see lärm, kuid üldjuhul on lapse sissesaamine või väljajäämine soovitud koolist ikkagi lapsevanema mure ja traagika. See, kuidas ta seda lapsele peegeldab ja kommunikeerib, on lapsevanema kätes ja südametunnistusel.
(Paradoksaalselt, selle loo kontekstis, vabastavad sisseastumiseksamid tegelikult lapsed nii mõnestki pingest ja osaliselt ka mõtetust konkurentsist.  Aga see on teine teema ja sellest kirjutan mõni teine kord.)

Vanemaid, nii neid, kes lükkavad võsukese juba lasteaias karmi konkurentsi ja neid, kes eelistavad last hoida vähemalt põhikooli lõpuni, ühendab tegelikult üks ja seesama- nad mõlemad soovivad oma lastele parimat. Nad on nõus üldjuhul ka sellega, et hea haridus ning sotsiaalsed oskused on tulevikuks heaks kapitaliks. Neid eristab üks: arusaam, millal on "õige aeg". Kas kohe kooli minnes või alles põhikooli lõpus.

Ma esindan samuti tüüpilist mõtlemist. Ma tahan, et meie lastel oleks kergem elu, kui oli meil, kuid samas kurvastab kaeblemine: kui keeruline on elu praegustel lastel. Kui juba meie suutsime, siis miks mitte nemad.
Olgem ausad, tegelikult elu on lihtsamaks läinud. Sellesamas koolikontekstis- minu lapsepõlv möödus pidevas (sotsialistlikus) võistluses kust sirgusin nö võitjate põlvkonda. Täna on teoreetiliselt võimalik vältida liigset konkurentsi, alates lasteaiast toimuvast igapäevast olelusvõitlusest: konkurents liidrikoha, kauneima, peenema, sõbralikuma, asjaderikkama esikoha nimel- kuni põhikooli lõpuni.. Vältimatu konkurents saab alguse põhikooli lõpus. Põhikooli lõpus tuleb konkureerida järgmisesse kooli, ja siis elukutset õpetavasse kooli, ja siis töökohale, ja siis leida endale elukoht ja parim elukaaslane....Jama ju. (Kui tegelikult tahaks lihtsalt rahulikult olla, raamatut lugeda, pikutada ja viina visata...:))

Miks on tekkinud arvamus, et õnnelik = konkurentsivaba? Konkurents on (kahjuks?) üks osa elust.
Minu köögipsühholoogia järgi on kahtesugust konkurentsi. Välimine ja sisemine. Välimine on üldjuhul see halb. Kellegi surve meile, et me peame olema edukad. See on konkurents, mis halvab ja teatavasti pärsib hirm loovust. Tekitab protesti, et me "peame" jne. Sisemine, meist endast tulenev soov võistelda ja olla parim- kas selles on midagi halba?
Natuke välist survet on ilmselt ju vajalik, sest vastasel juhul poleks meil ühtki tippsportlast. "Kullake, ma tean et heliredelid on väga tüütud, aga harjutamata ei saa sa Meistriks". Enamik ei saa ka  harjutades. Hiljem hea ema "rikutud lapsepõlve pärast" mutta tampida. Oskamata hinnata, et untsuläinud Brüsseli tõlgi karjääri asemel said tasuks muuhulgas ajaplaneerimisoskuse, pingetaluvuse, esinemiskogemuse, suhtevõrgustiku ja vastuse.. mida ma tegelikult elult tahan? Millega ma hakkama saan. Küsimus, millele näiteks mina otsin siiani vastust.

Varajane konkurents kalestab hinge? Muudab küüniliseks? Standardiseerib ja pigistab pisikese tühjaks? Võimalik. Aga kui kogu ühiskond on selline, kas õnnestub siis "teistsugustel" ellu jääda? Eks me kõik ilmselt vaikselt unistame, et meie laps saaks tulevikus elada nagu Kristel Vilbaste konkurentsivabalt, loodusega kooskõlas ja õnnelikult- kuid, kui paljudel see tegelikult õnnestub (loe: paljudele sellist võimalust jagub)?
Kas konkurentsita elu on üldse võimalik? Ma ütlen ausalt, et ma ei kujuta sellist elu ette. Üksinda miljonärina ühiskonnast eraldi? Niipea, kui inimesi on kaks, tekib paratamatult võistlus.
Anda alla ja loobuda? Miks ikkagi konkureerida? Vastus on tegelikult ju lihtne. Edu nimel. Magusa võidu maitse nimel. Tunde nimel, et sa oled parim, vajalik ja oluline. Et sa kuulud kuhugi ning eduga kaasneb Eestis nii oluline sotsiaalne kapital.

Huvitav on see, et läbi ajastute on muutunud eelkõige ellujäämiseks vajalikud oskused ning moraalinormid. Samas, edukasolemise omadused, on ürgajast jäänud samaks: enesekehtestamisoskus, esinemisoskus, ettevõtlikkus... (huvitav, kõik e tähega sõnad? Siit saaks mõni juhtimisguru päris hea raamatu- 10 e-d eduks:))
Nõus, et nimetatud omadused on suuremalt jaolt kaasasündinud ning vaiksemat tegelast võib 3-aastaselt elukooli lükkamine hoopis murda.  Küsimus, nagu ükskõik millise küsimuse puhul on tasakaalus. Mõõdukuses. Samuti, eks nagu kõik muu siin ilmas, kõik keerleb "keskmiste" ümber. Sündinud liidrid jäävad ellu ja murravad läbi ka Waldorfkooli taustaga, pole kahtlustki. Aga teised, need "keskmised"? Kas harjutamine teeb meistriks? Kas erinevad kogemused rikastavad või traumeerivad? Kas on vale kui me lastena õpime võitma ja ka kaotama?


Ühiskond vananeb, ja hoolimata oma ksenofoobiast ei saa Eesti jääda lõpuni ainsana isoleerituks. Kas on võimalik, et uuelt põlvkonnalt eeldatakse hoopis teistsuguseid oskusi- sallivust, allaheitlikust..? Kas õnnestub meie lastel leiutada uus kapitalism, mille edu ei seisne kasvus ja järjest suurevas tarbimises? Ühiskond, milles pole konkurentsi?

6 kommentaari :

  1. absoluutselt EI!no lausa kujuteldamatult äraspidine mõttearendus (v.a. mõned üksikud seosed)

    zeeta

    VastaKustuta
  2. Üks asi on laste enda sisemine vajadus konkureerida. See tuleb vanusega kaasa ja on loomulik. Juba lastesõimes ja -aias on mõni laps popim kui teine.

    Teine on vanemate sund. Õpi keeli, käi sajas trennis, muidu ei saa kooli sisse ja jääd heidikuks! Siin kiirustab ühiskond last tagant. Ja normaalseks arenguks - mängud, rahulik aeg vanematega - jääb sellevõrra vähem aega. Ja see ei ole enam loomulik ega hea.

    Ja su viide sellele, et maailm - õigemini, kapitalistlik maailm - töötabki konkurentsil, viitab lihtsalt sellele, et see maailm pole ideaalne.

    (Mingeid lahendusi mul pole, mu oma koolieelik käib ka mitmes trennis ja eelkoolis ja kusveel... Aga ma ise vaatan seda siblimist kerge nukrusega.)

    VastaKustuta
  3. Karmen:
    Mina usun koostöösse ja sellesse, et kõigile jagub. Omandasins selle kindla tõekspidamise eelmine aasta ja püüan ka oma last selles vaimus kasvatada.
    Tema ongi selline kummaline tegelane, kelle jaoks on konkurents jama ja tarbimine jätab külmaks. Jõulukinginimekirja saamine on raskem kui kartulivõtt - olen täiesti väsinud lõpuks:). Kui eile teatasin, et tellin talle sünnipäevakingiks KUMU ekskursiooni - vot see pani silma särama.

    VastaKustuta
  4. Praeguse aja lastel ongi keeruline elu - nad ei oska vaba ajaga midagi peale hakata. Vastavalt vanusele kas istutakse arvuti taga või vaadatakse multikaid. Vaid üks koht, kus antakse "must be" tegemisi. Kuid kaks erinevat kooli tähendavad kahte täiesti erinevat nõudmiste jada. Pooldan mõõdukat konkurentsi arendamist - see teeb tugevaks ja õpetab elus toime tulema. Elu ei ole mustvalge - konkurents ei tähenda maha jäävat laibarada.

    VastaKustuta
  5. Karmen, Sa kirjeldad ilmselt nn teise põlvkonna sündroomi. Mina lugesin esimest korda selle kohta Tammsaarelt, nüüd kirjeldatakse sellega immigrantide käitumist ja kõike muud.
    Lühidalt ütleb see teooria, et kuna esimese põlvkonna lapsed kasvavad üles nähes vanemaid ninast veri väljas asjade ja edu nimel pingutamas ja nähes, et see on mõttetu- proovivad (?) nad vastukaaluks täiesti teiste väärtustega elu. Ja esimene põlvkond on sellepeale tavaliselt pettunud- meie pingutasime, aga teie ei tahagi...

    VastaKustuta
  6. Mina olen LIIGA palju näinud neid lapsi, kes eliitkatsetel sisse ei saanud, aga sellest kõigest pean ma ikkkagi oma jutu kirjutama.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!